Hommikul ärkasin Tarmo hõikamise peale: "Söööömaaa!". Tõepoolest oligi juba hommikusöögilaud kaetud. Kell on 8, aga oleks vist suutnud veel magada. Hommikuks süüakse siin omatehtud leiba, peale ploomimoosi, hatchapurit, tomati-kurgi salatit, juustu.
Vihma aga muudkui valas ja välja me oma jalga eriti tõsta ei tahtnud. Kui oli vaja väljakäiku minna, mis asus maja taga aia nurgas, siis lükati seda tundide kaupa edasi - kes siis ikka toast sooja teki alt välja tahab tulla. Tegelikult oli väljakäigus käimine lausa omaette põnev ettevõtmine. Kuivkäimla põranda alla olid endale pesa pununud mesilased. Keegi neist võis ukse alumisse serva tehtud august sisse või põrandas olevast august välja lennata. Seejuures ise seal augu kohal "suusahüppajat" teha oli särtsakas tegevus.
Tänav meie maja ees muutus aina mudasemaks ja pehmemaks, mitte et see kuivana kuidagi väga heas korras oleks olnud - ülevalt alla voolanud veest tekkinud suured sügavad vaod keset teed.
Vaatame pidevalt külast väljaviiva tee poole - siitkaudu pääseme tagasi, aga tee on väga pehme ja mudane.
Ühest küljest on seal üleval ilus ja tegelikult ju ka mõnes mõttes mugav - katus pea kohal, öömaja on, söögikorrad valmistatakse meile ka - noh vett ja elektrit pole, aga need ongi ju üle hinnatud luksus. Teisest küljest aga see mõte, et siit ei saa ära minna ja kui saaks, siis see 60 km minek on hullu teed kohati pea 3 km kõrgusel. Isoleeritus tekitab vangistatuse tunnet - ei kujuta ette mida tunnevad talvel siia jäävad 15 kohalikku.
Meil on kaks probleemi: esiteks pole meil bensiini ning teiseks sajab vihma, mistõttu teed on läbipääsmatud. Kumb on hullem? Kui ilm läheks järsku ilusaks ja saaks liikuma, oleks probleemiks bensiinipuudumine. Kui meil oleks bensiini ja ratas oleks valmis sõitmiseks, tuleb ikkagi oodata vihma järele jäämist ja teede kuivamist. Lahendame seda probleemi enne, mis on rohkem meie mõjutada - paagid täis.
Meil on kaks probleemi: esiteks pole meil bensiini ning teiseks sajab vihma, mistõttu teed on läbipääsmatud. Kumb on hullem? Kui ilm läheks järsku ilusaks ja saaks liikuma, oleks probleemiks bensiinipuudumine. Kui meil oleks bensiini ja ratas oleks valmis sõitmiseks, tuleb ikkagi oodata vihma järele jäämist ja teede kuivamist. Lahendame seda probleemi enne, mis on rohkem meie mõjutada - paagid täis.
Bensiini lubati algul lõunaks, aga et teed on siiski halvas seisukorras, jõudis see meieni kella 17 ajal. Tellisime 20 liitrit, mille eest peaks all maksma umbes 45 lari, siia toomise eest maksime lisaks 20 lari. Väga mõistlik summa arvestades teekonna raskust ja tingimusi. See toodi alloleval pildil oleva autoga, mille juht jagas üles jõudes kogu auto sisu erinevate majade vahel laiali. Bensiin jagati meie poolt omakorda rataste vahel selliselt, et Tarmole 5 liitrit, Kikule ja Ahtile kummalegi 7,5 liitrit.
Õhtusöögiks on kartulicheburekid, leib, hatchapurid, suluguni, porgandi-kapsa salat majoneesiga (nämma, küsisime juurde) ja tomati-kurgi salat. Kõrvale juba meile tuttav tee, mida nad ise kutsuvad Tusheti teeks ainult siin Tusheti rahvuspargis kasvava taime järgi. See on õrnalt raudrohu ja melissi seguse maitsega.
Peale õhtusööki teeme Ahtiga jalutuskäigu ülemisse Omalosse, sest me ei ole terve päev muud teinud kui vedelenud.
Seal on meie rattad meie öömaja ees!
Nagu Dartloski, on siin mäe otsas ka pühakoht, kuhu naised niisama minna ei või, vaid ainult koos meessoost kaaslasega. Õnneks pääsen seekord alale.
No comments:
Post a Comment