Terve öö sadas vihma ja järvelt puhus maa poole kõle tuul, mis telgi serva alt ka telki sisse puhus. Oli külm öö ning abi ei olnud ka külje alla pandud sõidupükstest ega peale võetud sõidujopest. Ärkasime kell 7, sest ees oli pikk sõidupäev läbi Vardzia ja Borjomi Batumisse. Hommikul leidsime telgi serva alt ka ööga läbivettinud voodritega kiivrid, mis unepehmena endale vastumeelselt pähe sai pandud. Tund peale ärkamist olime juba hommikukohvi joonud, tunnistanud, et külmutatud hinkaale gaasi peal järve ääres keeta me ei oska ning võtsime suuna Vardzia poole.
Ei tea kuidas Tarmo meie sihtkoha GPSi sisestas (tõenäoliselt on seal valik "linnulennul"), kuid Google seda teed, mida meie sõitsime, teeks ei tunnista (Akhalkalakist läbi Apnia Vardziasse). Sihtkohta sisestades, on oluline tähele panna, et koobaslinna Vardzia ja lihtsalt asula Vardzia asuvad erinevates kohtades.
Kui jõudsime järsaku servani, avanes sealt juba vaade Vardzia koobaslinnale, kuid enne sinnajõudmist oli meil vaja ka mäe külge mööda alla jõuda. Sinna viis samasugune tee nagu Omalost Dartlosse ning siin tuli vastu näiteks Kamaz. Pärast kahte tundi ja 60 kilomeetrit jõudsime kohale ning isegi see viimane mäest alla laskumine oli seda väärt.
Ahti jäi rataste juurde, ülejäänud lunastasid 3 larise pileti ning sammusid vastasnõlvast üles koobaste poole. Üleval kolasime koobastes, teised käisid ka ühes koopas asuvad kirikus (ma ei viitsinud rätti ja seelikut selga panna). Ilm oli ka selle aja peale juba päris soojaks läinud ning tsikliriietes oli päris niiske ringi käia, koobastes on vähemalt hea jahe.
Alla tulles tuli üks tädike vastu, kes andis meile rõõmsalt teada, et tulime valest kohast alla, et tagant kaudu läbi koobaste pidi tulema. Vabandust! Järgmisena tulid vastu Venemaalt pärit alla kodumajutuses püsima jäänud motoristid, kes pärisid meie sõidu kohta.
Vaade nõlvale, kust olime paar tundi tagasi alla tulnud.
Mäelt alla tulles eemaldasin voodrid ja vahetasin paksud sokid kergemate vastu. Õnneks oli kohvris Ninotsmindast ostetud veel külm Tarhun - teeme Kristi ja Kikuga selle otsa peale, Tarmo ja Ahti ei ole ikka veel Tarhuni-klubisse astunud. Kohalikud piiluvad meid altkulmu kaugelt ja siin ei malda keegi meiega rääkima tulla. Veidi enne lõunat saime Borjomi poole liikuma ning liikumiseks saame kasutada normaalset asfaltteed, mida mööda ka Google kõiki Vardziasse juhatab. Mõni kilomeeter peale starti tuli Tarmol meelde, et pidime Vardzias Rukka matkavõistluse jaoks pilti tegema, tegime selle siis veidi eemal.
Kaks tundi ja mitu kilomeetrit teetöid hiljem jõudsime Borjomi. Borjomi vee külastuskeskus näeb kohati välja nagu Disneyland. Lunastasime 50 tetrise pileti (0,5 lari) ja ostsime kohe väravast Gruusia jäätisetehase vahvlijäätised. Need maksavad odavamates kohtades 50 tetrit, kallimates 60, kuid meie mõistes on see odav ning maitsvam kui Eesti omad.
Kohapealt saab iga inimene kaasa võtta 1 liitri Borjomi vett, kuid me piirdume pisikese topsitäiega. Tarmo tahtis küll liitrite kaupa seda kaasa võtta, aga kui ta sai ka sooja ja gaseerimata Borjomi vee ära maitsta, kadus tal kaasavõtmise isu ära. Väravast väljudes lubame endale veel ühed jäätised - nii hea on lihtsalt.
Juba kella 14st lahkusime Borjomist, võtsime suuna Batumi peale ning veel enne linnast väljasõitu panime ratastel paagid täis. Tarmo pöörab tähelepanu asjaolule, et kui kaardiga maksta, siis bensiinijaama töötajad püüavad millegipärast iga hinnaga täis summa eest kütust paaki panna. Hoolimata sellest sisestavad nad kaarditerminali ikkagi veel ülespoole ümardatud summa, Tarmole pannakse seekord üle 2 lari arvele otsa, meile kõigest paarkümend tetrit. Mine tea, ehk on teenindamise tasu ja hind määratakse lihtsalt näo järgi. Linna servas tegime söögipausi, kus tellisime juba harjumuseks saanud odžahurit. Borjomi enam söögi kõrvale millegipärast tellida ei taha.
Kella 17 ajal tegime imeliku põike, kuigi tundus, et oleks ka otse saanud, peale mida lõppes järsult asfalttee ära. Pidasime kinni kohalike auto ja küsime, et kuidas Batumisse jõuda. Meile kinnitatakse, et oleme õigel teel ja seda mööda sõites jõuame õhtuks Batumisse. Kahtleme veel mitu korda, et tegemist on õige teega. Küsime veel mitmelt vastutulijialt, et kas oleme õigel teel ja kui pikk see tee on. Jaa, õige tee, on jah kehv, aga sõitke sõitke. Ka GPS juhatab siia, kuid ometi oli ju paberkaardile märgitud see tee punasena, mis võiks tähendada, et tegemist on vähemalt kaherealise asfaltteega. Seda teed pidi on Borjomist Batumisse 232 km ja 4,5 tundi sõitu, ent Kuitaisi kaudu saaks 272 km ja 4 tunniga hakkama. Me aga oleme juba kolmandiku teest ära sõitnud ning tagasi minna pole mõtet.
Siin tegin sõidu pealt tee alguslõigus pilti, kuid hiljem ma enam pilti teha ei saanud, sest pidin meeleheitlikult rattast ja Ahtist käte ja jalgadega kinni hoidma.
Kiku rõõmustab kohutava tee üle, peale 5 km hakkas ka Tarmo ringi minemisest rääkima. Pärast 20 km muutus ka Kiku juba vaikseks. Gruusia suurimasse kuurortlinna viiv "magistraal" läbib mägedes huvitavaid külasid nagu näiteks Beshumi, mille kohta näeb pilti siit. Tõenäoliselt ongi siin Vene ajal olnud suur tee, kuid et seda pole hooldatud, pole sellest suurt järele jäänud. Liiklus on aga sellest hoolimata tihe - veoautod, rekkad, maasturid, sekka ka sõiduautod.
Kell 20 jõudsime Batumisse, kus satume otse kesklinna McDonaldsi ette, kus ka tankla. Küsime kodumajutust ning seal samas on üks taksojuht, kes annab rõõmsalt teada, et tal sõbral on hooviga korter. Kristi käis temaga taksoga kaasas seda vaatamas - selgus, et on täitsa euroremondiga korter, aga hoovi all pidasime silmas midagi privaatsemat kui suudetakse pakkuda 9 korruseliste majade vahel hoovi, ise 5. korrusel ööbides. Uurime edasi ning tanklatöötaja ütleb, et tal on üks sõber, kellel on maja mere ääres ning hinnaklass on umbes sama ehk 20 lari nägu. Üldse on Gruusias kõik ööbimise hinnad hoolimata mere asukohast või öömaja kõrgusest merepinnast sama hinnaga, erinevus on ainult selles ka söök on hinna sees või mitte. Batumis kindlasti mitte, sest see on justkui Gruusia Miami. Ootasime kuni tuligi üks auto, mis juhatas meil mööda bulevaardi kuni keerasime kangi alt läbi ja olimegi kohal. Öömaja peremees ütles, et tema on politseinik, ärgu me midagi kartku, temaga on meil ohutu. Head und!
No comments:
Post a Comment