Eile õhtul Sloveenia rannalinna Izolasse ööbimist otsides jäi üks majutuskoht silma, kuid kahjuks me seda eilseks õhtuks broneerida ei saanud. Küll aga lubas broneeringut teha alates tänasest. Nii broneeriski Alar meile eile õhtul kolmeks ööks Villa Izola.
Reisidel on igaühel oma ülesanne täita. Kui Alar loeb kaarti ja ma ka veidi, et oleks dubleeritud, siis näiteks Raivo ja Vivian aitavad alati ka ööbimist otsida. Minu üheks ülesandeks on ka arvet pidada, kes mille eest on maksnud. Nii on võimalik alati kiiresti ühe inimese poolt kulud ära kanda ja keegi ei pea kelletki jooksvalt kulusid sisse nõudma ega tasaarveldama. Selleks ajaks kui teised kella 8 paiku üles ärkasid, olin juba veidi aega üleval olnud. Sain täna hommikul arvepidamisega joone peale, sest eelmised õhtud on olnud pikad ja blogimine on siiski pritoriteet.
Triestes on meil korter, millel on vähemalt kolm magamistuba ja üks elutuba, aga võibolla ka rohkem, sest igasuguseid panipaiku ja nurgataguseid on siin palju. See korter kuulub tegelikult ühele Inglise prouale, kes käib suviti ka siin puhkamas, kuid ülejäänud ajal haldavad ja üürivad tema korterit välja kohalikud itaallased. Nii me siis hommikul liikusime Browni liikumise järgi läbi magamistubade keskel asuva ühise koridori üksteisele teed andes. Vaade meie magamistoa aknast Trieste sadamale.
Alar ja Viv jäid meist korterisse hommikusööki valmistama kui me Karina, Rivo ja lastega liikusime Trieste jahisadamasse, et seal hommikusöök võtta. Hommikusöögiks pakuti loomulikult igat sorti kohvi ja sarvesaiu ehk cornettisid. Croissantideks kutsuvad sarvesaiu prantslased. Jätsime peale hommikusööki Karina ja Rivoga hüvasti, sest nemad hakkavad juba kodu poole liikuma. Meil on veel plaanis paar päeva niisama sõitmisest puhata.
Kuigi pidime korterist välja minema kella 11 ajal, tahtsime korterist loobuda nii viimasel hetkel kui võimalik, sest broneerimisüsteemist saadud info kohaselt meid enne kella 15 villasse ei oodata. Tsikliriietes kuskil 30 kraadise kuumusega niisama passida ka ei viitsi. Kella 12 ajal aga tuli koristaja ja nii pidime oma asjad ikka kokku korjama ja võtsime hea lootuse peale suuna Izolale.
Et Izola on Triestest kõigest 25 km kaugusel, olime mööda kiirteed liikudes 15 minuti pärast kohal. Siin käis tihe askeldamine, kuid lubati oma rattad aeda parkida ja majja sisse kolida. Nemad vabandasid, et nad pole veel valmis, meie vabandasime, et jõudsime liiga vara.
Nii me siis maikade väel sõbrunesime ja juttu jätkus kauemaks. Reisidel on alati väga lahe suhelda kohalike inimestega. Naaber on endine tolliametnik. Küll temal jätkus aga juttu ja küsimusi meile. Saime teada, et ta naine on professor, kes valdab inglise keelt paremini kui inglased. Lisaks veel seda, et ta tütre kolm tütart elavad koos oma isaga tema juures, aga tütar lasi uue ja noorema mehega jalga. Lisaks lubas ta mulle anda ühe oma kolmekümnest jänesest, aga ainult lemmikloomaks, mitte söömiseks. Pereisa, kes koos pojaga seda maja haldab, inglise keelt ei osanud. Küll aga oskavad paljud sloveenlased itaalia keelt, sest õpivad seda koolis. Nii saimegi temaga itaalia keeles omad jutud räägitud. Tuleb välja, et me oleme selle villa kõige esimesed üürnikud. Nii korgiti meie saabudes kirsinapsul kork maha ja kostitati meid kõige muu hulgas ka värskete viigimarjadega. Lisaks lubati meil siin ringi käia ja näiteks ka mooruspuu marju süüa. Tuvastasime veel ühe puu viljade järgi, et meil kasvab siin ka puu, mille vilju tunneme hurmaa nime all.
Nii me siis maikade väel sõbrunesime ja juttu jätkus kauemaks. Reisidel on alati väga lahe suhelda kohalike inimestega. Naaber on endine tolliametnik. Küll temal jätkus aga juttu ja küsimusi meile. Saime teada, et ta naine on professor, kes valdab inglise keelt paremini kui inglased. Lisaks veel seda, et ta tütre kolm tütart elavad koos oma isaga tema juures, aga tütar lasi uue ja noorema mehega jalga. Lisaks lubas ta mulle anda ühe oma kolmekümnest jänesest, aga ainult lemmikloomaks, mitte söömiseks. Pereisa, kes koos pojaga seda maja haldab, inglise keelt ei osanud. Küll aga oskavad paljud sloveenlased itaalia keelt, sest õpivad seda koolis. Nii saimegi temaga itaalia keeles omad jutud räägitud. Tuleb välja, et me oleme selle villa kõige esimesed üürnikud. Nii korgiti meie saabudes kirsinapsul kork maha ja kostitati meid kõige muu hulgas ka värskete viigimarjadega. Lisaks lubati meil siin ringi käia ja näiteks ka mooruspuu marju süüa. Tuvastasime veel ühe puu viljade järgi, et meil kasvab siin ka puu, mille vilju tunneme hurmaa nime all.
Vivian käis just meie koeraga jalutamas. Ta nimi on küll Bepo, aga me kutsume teda eestipäraselt Pepuks. Nii me siis keelamegi oma koera öeldes: "Pepu, ei tohi tooli peal istuda!". Meil on kass ka. Ilus karvane tumehall erksate roheliste silmadega. Siis on meil ka kaks kitse, kellest üks ei oska hästi mökitada. Nii teebki ta kähedat mehe häält. Siis on meil ka lambakari, paar talle ja üks oinas. Meie kartulikoored rõõmustasid neid väga, sest need söödi suure mahlase krõmpsuva matsutamisega ära. Võrdlesime oinaga kummal on ägedamad lokid. Mis te arvate?
Õhtusöögiks tegime kartuli-bataadiputru, tomatisalatit hapukoorega ja kihalikke kotlette. Nüüd hakkas vihma sadama, istume oma aiamajakeses, kuulame muusikat ja lihtsalt oleme.
Õhtusöögiks tegime kartuli-bataadiputru, tomatisalatit hapukoorega ja kihalikke kotlette. Nüüd hakkas vihma sadama, istume oma aiamajakeses, kuulame muusikat ja lihtsalt oleme.
No comments:
Post a Comment