Tänane päev on meie senise reisi kõige erilisem päev selle poolest, et täna ei sõitnud me mootorrattastega mitte sentimeetritki. Meie truud suksud seisavad garaaži ees ja ootavad millal meie oleme valmis sõitma minema. Kas oleksime tahtnud täna sõitma minna? Ei, tegelikult mitte. Palju ilusat väga lühikese aja jooksul on juba nähtud ja ees on kodutee. Hea on kui saab enne teeleasumist ka veidi puhata, niisama olla ja hinge tõmmata. Eriti mõnus on seda teha sellises kohas nagu see, kus me praegu oleme.
Saime kõik täna hästi magada, sest tänu konditsioneerile on majas mõnusalt jahe. Hoolimata sellest, et allkorruse köögipõrandal on sees soojendus, mida me välja ei oska lülitada. Kui väljas on üle 30 kraadi sooja, siis pole põrandakütte järele ju väga vajadust. Meil on maja ümber omajagu kärbseid, sest meil on loomad. Nii tuleb meil uksed aknad kinni hoida, muidu ei lase kärbsed magada. Kõiki loomi ei jõudnud ma eilses postituses üles lugedagi. Meil on lisaks koerale, kassile, kitsedele, lammastele ka suur tigu, sisalikud ja kilpkonn. Aa sinist värvi skorpioni nägime eile ka, aga seda küll ei tea kust ta täna pesitseb.
Kui ärkasin, siis kõndisin otsejoones basseini. Kui mõnus kui saad kohe peale ärkamist ennast värskendada jahedas basseinis ja kohe soojendada end päikse käes.
Peale seda tegime hommikusöögiks ahjus munaputru, sest selgus et eile ostetud pann ega ka olemasolev pannkoogipann meie induktsioonpliidil tööle ei hakanud. Ka väliköögis ei olnud gaasiballooni, et oleks saanud singi seal krõbedaks praadida. Selle kohta, et me oleme esimesed külalised, on siin tegelikult kõik väga hästi läbi mõeldud, hoolega tehtud ja asju puudu on väga vähe. Peale hommikusööki vedelesime basseini ääres. Ajasime paar sõna peremehega ka juttu. Ta elab siin samas kõrvalmajas. Tegelikult oleks õigem öelda, et meie elame tema kõrval majas, sest nad ongi meie maja ehitanud oma maja kõrvale. Pererahvas on siin väga külalislahke.
Peale seda tegime hommikusöögiks ahjus munaputru, sest selgus et eile ostetud pann ega ka olemasolev pannkoogipann meie induktsioonpliidil tööle ei hakanud. Ka väliköögis ei olnud gaasiballooni, et oleks saanud singi seal krõbedaks praadida. Selle kohta, et me oleme esimesed külalised, on siin tegelikult kõik väga hästi läbi mõeldud, hoolega tehtud ja asju puudu on väga vähe. Peale hommikusööki vedelesime basseini ääres. Ajasime paar sõna peremehega ka juttu. Ta elab siin samas kõrvalmajas. Tegelikult oleks õigem öelda, et meie elame tema kõrval majas, sest nad ongi meie maja ehitanud oma maja kõrvale. Pererahvas on siin väga külalislahke.
Väljas on juba hommikul 29 kraadi sooja. Samal ajal kui me päikse käes peesitasime, pesi pesumasin järjekordse masinatäie pesu. Tänase seisuga on minu ja Alari riided juba puhtad (ja ootavad ka millal nad jälle selga pannakse).
Pärastlõunal kõndisime Izola kesklinna, mis jääb meist 3 km kaugusele. Izola on saanud oma nime itaaliakeelsest sõnast "isola" (saar), sest linn asutati esialgu pisikesele saarele. Tegemist on pisikese kalurikülaga, mis on kujunenud kohalike jaoks kuurortlinnaks. 2015. aasta seisuga elab siin 11 tuhat inimest. Turiste näeb siin vähe ja nii on siin hea rahulik ringi liikuda. Sildid on kakskeelsed - itaaliakeelsed ja sloveenikeelsed. Itaalia on ju siin samas. Ka tänaval kuuleb nii sloveeni- kui itaalia keelt.
Et olime jõudnud Vahemere äärde, ilm oli palav ja ujumisriided seljas, siis hüppasime rannas ka merre. Vesi oli väga soe ja väga soolane.
Peale karastavat suplust õhtustasime samas kohas, kus siis kui tsiklitega Izolasse jõudsime. Söök ja teenindus olid endiselt sama head. Peale sööki käisime poes. Et kotid olid heast paremast suured, püüdsime taksot leida. Kui küsisime kohalikelt, kust taksor leida, hakati alustuseks kõve häälega naerma. Et leidus üks abivalmis poiss, jes meile siiski takso tellis, saime taksoga koju. Hinnad on poodides samad nagu Eestis. Väljas söömas käia on aga odavam kui Eestis.
Et olime jõudnud Vahemere äärde, ilm oli palav ja ujumisriided seljas, siis hüppasime rannas ka merre. Vesi oli väga soe ja väga soolane.
Peale karastavat suplust õhtustasime samas kohas, kus siis kui tsiklitega Izolasse jõudsime. Söök ja teenindus olid endiselt sama head. Peale sööki käisime poes. Et kotid olid heast paremast suured, püüdsime taksot leida. Kui küsisime kohalikelt, kust taksor leida, hakati alustuseks kõve häälega naerma. Et leidus üks abivalmis poiss, jes meile siiski takso tellis, saime taksoga koju. Hinnad on poodides samad nagu Eestis. Väljas söömas käia on aga odavam kui Eestis.
Puuvilju me poest ei ostnud, sest meie ümber kasvab igasugu viljapuid. Kreegipuu on otse värava taga. Mooruspuud maja taga lammaste ja kitsede juures. Otse maja eest kasvava idadiospüüri ehk kakiploomi otsast peaks oktoobri lõpus saama hurmaasid korjata. Üks viigipuu kasvab maja juurde toova tee ääres. Kolm oliivipuud kasvab aias sees ja terved alleed väljaspool aeda.
Kui hommikul käis Vivian Pepuga jalutamas, siis peale linnast tulekut, käisin ise temaga väiksel ringil. Talle väga meeldib jalutama minna, sest suurema osa päevast on ta oma aias kinniselt.
Lisaks andsime ka kitsedele ja lammastele veidi värskemat rohtu süüa, mida nad hea meelega krõmpsutavad. Möödaminnes läksid ka mõned mooruspuu marjad suhu. Õhtu on möödunud muusikat kuulates ja veini rüübates. Kohalike veinisoovitused: Malvazija (valge vein) ja Teran Refošk (punane vein). Kummagi eest ei pea poes üle 3 euro maksma.
Lisaks andsime ka kitsedele ja lammastele veidi värskemat rohtu süüa, mida nad hea meelega krõmpsutavad. Möödaminnes läksid ka mõned mooruspuu marjad suhu. Õhtu on möödunud muusikat kuulates ja veini rüübates. Kohalike veinisoovitused: Malvazija (valge vein) ja Teran Refošk (punane vein). Kummagi eest ei pea poes üle 3 euro maksma.
No comments:
Post a Comment