Istun Itaalia sadamalinnas Triestes meie korteri rõdul ja vaatan merel sähviva äikse poole. Praktiliselt iga sekund sähvivad välgud. Tänaseks ja veel järgnevatekski päevadeks lubab siinkandis äikest. Äike sähvib üle kogu taeva nii, et valgustab ka arvuti klaviatuuri. Karina on Laglega toas ja teised läksid poodi. Nüüd hakkas ka vihma sadama. Lisaks sellele, et meil on pesu pesumasinas, siis saavad ka tsiklid puhta(ma)ks. Milline värskendus sellise kuuma päeva lõpetuseks. Nüüd tuli korra tuppa kolida, sest vihm muutus korra ägedas tormiks ja meie rõdu põrandat katsid suured raheterad. Nüüd istume rõdul, naudime oliive, vorsti, arbuusi ja Itaalia veini. Kuidas me aga täna üleüldse Itaaliasse jõudisme?
Ärkasin selle peale, et Raivo tegi mulle pai. Küll on hea kui saab tasakesi armsa inimese poolt tehtud väikse puudutuse mitte tüütu äratuskella peale ärgata. Olime ka tänaseks hommikuks kokku leppinud varase hommikusöögi kella 7:30, et varakult enne suurt turistidevoolu Tolmini kurusse jõuda. Olime endale öömajaks leidnud Tolmini ainsa hotelli. Hommikusöögiks olid soojad marmelaadi ja šokolaadi sarvesaiad, munapuder, värsked aed- ja puuviljad jne. Selles Sloveenia kandis on tunda Itaalia mõjutusi, nii meie hommikusöögis kui ka üleüldiselt menüüdes. Rivo oli nii kena, et viskas meid kuru juurde ära, et me ei peaks oma jalgu kulutama. Nemad jõudsid ükspäev juba seal ära käia. Kurus oligi vastavalt meie ootustele vähe inimesi. Nii saime kogu kuru ilus vaikuses ja rahus nautida.
Kurus käidud, kõndisime 2 km mööda külavaheteid tagasi hotelli.
Hotellis saime veel hilise hommikusöögi käigus kohvi võtta ja janu kustutada. Kell 11 registreerisime ennast hotellist välja ja võtsime suuna Predjama kindluse poole. Väljas on jälle sooja üle 30 kraadi. Predjama kindlus on küll seest jahe, aga tsikliriietes on ikkagi palav.
Pärast Predjama kindluse külaskäiku võtsime suuna Skocjani koobastesse. Suur osa Sloveenia pinnast on karstine ala. Isegi sõna karst on pandud Sloveenia piirkonna Karsti järgi. Kuigi Postojna koopad on suuremad, on nad ka kuulsamad ja seetõttu ka rahvarohkemad. Seetõttu plaanisime külastada Skocjani koopaid, mis pidid olema sama head. Skocjani koopad on 144 meetrit kõrged. Koopa põhjas voolab jõgi, mis suubub Triestes Vahemerre. 1965. aastal oli jões veetase tõusnud 90 meetrit oma praegusest tasemest kõrgemale. Käesoleva aasta jaanuaris tõusis jões tekkinud tammi tõttu samuti veetase 70 meetrit. Nii ei oleks me koopas saanud kõiki kohti külastada, sest need oleksid lihtsalt vee all olnud.
Õhtuks jõudsime Vahemere äärde Izolasse. Sõime grillbaaris hilise lõunasöögi ja hakkasime endale majutust otsima. Me oleme öömaja otsingutel ikka uskunud heale õnnele. Kui mööda kiirteed mere poole sõidsime ja meil oli teadmine, et meil öömaja ei ole, meenus kord kui Rumeenias Constantas poole ööni öömaja otsisime. Meid on kaheksa. Me oleme mere äärses kuurortis, mida kutsutakse ka väikseks Veneetsiaks. Käes on laupäeva õhtu. Käes on puhkuste tippaeg. Tahaks, et öömajal oleks ka bassein. Me oleme jätnud broneerimise viimasele minutile. Üsna sinisilmsed eks. Et aga Horvaatia on siit lõuna poole paarikümne kilomeetri kaugusel, tegime sinna ühe broneeringu. Kui tsiklite juures ennast riidesse pakkisime, tuli kõne, mille teisel pool oli murelik inimene, kes ei saanud aru kuidas on võimalik, et me saime broneeringut teha, sest seal on juba inimesed sees. Tõmbasime parklas AirBnB ja Booking.com lahti. Et ka Itaalia jääb siit kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusele tegime kiire broneeringu hoopis Triestesse. Pool tundi sõitu ja nii me Itaaliasse jõudsimegi.
No comments:
Post a Comment