Ööbisime saare keskel asuvas Liise puhketalus. Meile anti tuba ühes mitmest talu juure kuuluvas aidas, mille kõrvaltoas on osa meie reisiseltskonnast ning ülemine korrus on meie jaoks võõra perekonna päralt. Pole päris see, milles perenaisega algselt kokku leppisime, aga kuskil peab ju ulualuse leidma.
Ärgates tundus läbi une, et vihma sajab. Väike pilk õue seda ei kinnitanud. Tagasi toas jäin kuulama, et räästast tilkuva vihma hääl tuleb hoopis seina seest. Tundub, et mingid üraskid närivad seda seina, mis meile tuule eest öösel kaitset pakkus. Kui hoolikalt vaadata, siis paistab palkseina vahelt ka veidi valgust ning nurgas kasvab viinaväät. Selline looduslik värk siin.
Kui me hommikusöögile suundusime, sadas juba päriselt vihma. Mitte palju, aga piisavalt, et mitte kohe saart uudistama minna. Kella 13 paiku jäi vihm järgi ja saime seda 12 ruutkilomeetrist saart ka uudistama minna. Võtsime selleks jalgrattad.
Ruhnu saarel on kaks kirikut. Nad ei asu eri saare osades, vaid kenasti saare keskel ühel künkal kõrvuti kaks meetrit vahet. Ühte kutsutakse Ruhnu puukirikuks ja teist Ruhnu uueks kirikuks. Ruhnu puukirik ehk Ruhnu Püha Magdaleena kirik on teadaolevalt Eestis vanim säilinud puithoone, mille ehitus algas 22. novembril 1643. Seega on see kirik praeguseks 376 aasta vanune. Stockholmi ajaloomuuseumis asub Ruhnu puukiriku kuuest klaasimaalist koosnev kogu, mis on Eesti kunstiajaloo vanim kollektsioon. Need sattusid Stockholmi kui ruhnlased 1944. aastal Rootsi põgenesid. Puukiriku kõrval asub 1912. aastal püstitatud Ruhnu uus kirik. Selle müürid on laotud kohapeal väljatahutud maakividest ning torn ehitatud puidust. Kiriku koridoris seisab Nikolause-kell, mis on üks Eesti vanimatest tornikelladest. Selles kirikus kasutatakse jumalateenistuse valgustamiseks ainult küünlaid. Aastal 2000 parandas 60 elanikuga väiksesaare kogudus omal jõul viltu vajunud torniristi ja hülgeküttide poolt auklikuks tulistatud tornimuna.
Ruhnu saar kuulub Saare maakonda ja moodustab väiksemate laidudega iseseisva Ruhnu valla. Rootsi keeles kutsutakse Ruhnut Runöks. Sama nime kannab ka meid siia toonud laev. Ruhnu saar on 5,5 km pikk ja 3,5 km lai. Rannajoon on 24 km pikkune. Lähim kohti mandrile on 37 km kaugusel asuv Kolka neem Kuramaal Lätis. Kihnu on siit 54 km kaugusel.
Esimesed asustusjäljed Ruhnul pärinevad aastast 5200 eKr. Siis peatusid saarel hooajaliselt hülgekütid. Kirjalikult on esmakordselt mainitud Ruhnut 1341. aastal. Kõige rohkem inimesi elas saarel 1842. aastal, mil siin loendati kokku 389 elanikku. Peamiselt olid need rannarootslased. 17. jaanuaril 1919 otsustas Eesti Ajutine Valitsus, et Ruhno saar kuulub Eesti Vabariigi alla. 1922. aastal elas saarel 252 rootslast, kaks sakslast ja 10 eestlast. Veel 1930. aastal oli Ruhnu nii isoleertud saar, et elanikud olid sajandite vältel abiellunud lähisugulastega. 1944. aastal põgenes enamik inimesi nõukogude võimu eest Rootsi, kohapeale jäi ainult kaks peret. Uued asukad tulid peamiselt Kihnust ja Saaremaalt. Ruhnul tegutseb ka praegu põhikool, mille õppetöö käis aastani 1944 Rootsi ja Ruhnu keeles.
Saare kõrgeimal kohal sirgub 1877. aastal ehitatud ainulaadse arhitektuuriga metallist tuletorn, mis on kokku pandud Prantsusmaal valmistatud detailidest. Ühe teooria järgi võiski torni loojaks olla Gustave Eiffel ise.
Tuletorni juures mere äärde sõites jõuab Limosse, kus on suured liivaluited.
Kuunsi rand on Ruhnu saare põhjatipus olev rand, mis lõppeb Kunsuddeni ehk Kuunsi ninaga.
Kivine maasäär jagab Ruhnu ranniku idapoolseks liivaseks ja metsaseks Kõrg-Ruhnuks ja läänepoolseks laugeks ja tasandikuliseks Madal-Ruhnuks koos põllu-, karjamaade ja niitudega.
Kui Runö jõudis eile veidi enne kella 19 Ruhnu Ringsu sadamasse, siis pidi ta täna kell 14 sõitma edasi Pärnusse, et sealt nii tagasi jõuda, et me saaksime homme kell 7 uuesti tagasi Roomassaarde. Laev pole aga siiani sadamast väljunud ja ähvardas veel suurema tormi tulekuga. Kohalikud teada rääkida, et ükskord ei saanud kaks nädalat saarelt mandrile. Pole kindel, et homme siit üldse minema saame, kuid ilmaennustus lubab siiski tormi vaibumist.
No comments:
Post a Comment