Viimasest motoreisist on möödas neli aastat ja viimasest Eestist väljapoole jäävast motoreisist on möödas lausa viis aastat. Nii võib juba arvata, et ma polegi enam motomatkaja? Ei, olen ikka - see pisik ei kao - lihtsalt on vaja õiget aega, kohta ja kaaslast, kellega reisida. Minu reisikaaslaseks on Robert, kellega sõidame Itaaliasse Emilia Romagna piirkonda avastama. Mul on seatud eesmärgiks külastada kõiki Itaalia piirkondi ja süüa selle piirkonna omaseid sööke. Õnneks oli Robert valmis mu unistuste täitmises kaasa lööma. Kui ma algul arvasin, et käiks läbi nii Emilia Romagna, Toskaana kui Umbria, siis juba Emilia Romagna piirkonna planeerimise järel oli selge, et kõiki kolme piirkonda ühe reisiga ei jõua. Tahaks ju võtta aega ja nautida kõike. Hommikul enne starti:
Laupäeval avastasin, et mu Nelli (mootorratas) jätab takte vahele. See on selline tunne nagu su ratas kisub veidi või nagu hobune perutaks veidi. Ikka peab midagi olema, mis ei lase reisi täielikult nautida. Tšehhi reisi ajal oli see kulunud rehv. Rumeenia reisi ajal jättis ka Dorsik takte vahele, aga lõpuks aitas kütuselisandi lisamine, mis pihustid puhtaks tegi. Eile siis lisasin Nellile ka kütuselisandit.
Alustasime täna oma reisi kell 8:30 Tartust. Hüppasime tanklast veel läbi, et rehvirõhud õigeks sättida. Nelli ikka perutas. Mõtlesin, et kui oleks küünlad läbi, siis annaks viga koguaeg tunda. Ehk on õhufilter määrdunud või sai elektrijuhtmestik vett - sai ju viimasel koolitusel muda sees rallitud. Ikka peab olema midagi, mis närve veidi kõditaks. Kell 11:15 jõudsime Riia ringile ja kell 13 jõudsime Leetu. Leedus on nüüd keskmist kiirust arvestavad kaamerad. Ala lõpus ei tea, aga kuhu poole need kaamerad vaatavad, Nii, et tuleb sõita keskmise kiirusega.
Transiidipäevast (eesmärk on jõuda kiiresti ja kaugele, tegelikult ka mitte väga nautida) on raske midagi väga vaimustavat kirjutada - sõitsime, tankisime, jõime vett, käisime vetsus ja jälle sõitsime. Pildidki on suures osas tanklates tehtud:
Transiidipäeval ei tohi mõelda, et kui kaua ja mitu km veel, vaid tuleb lihtsalt hoida kiirus ühtlaselt peal st võimalikult vähe aega pausidele ja võimalikult palju teel olla. Maa, mis tuleb läbida on kindel suurus, küsimus on selles, mis aja sa selle läbimisele kulutad. Leedus kaotasime pool tundi teeremondile, hoolimata sellest, et trügisime ummikutest mööda, kus oli võimalik.
Mulle endiselt ei meeldi kiirteel sõita - peab peab töötama nagu kompuuter - mõõtma kiirust, kaugust ja mõnikord ka kõrgust. Lisaks teeb mu kiiver mu peale haiget - pealagi ja kõrvad tulitavad. Proovisin ilma kõrvatroppideta - no aga see tuulemüha on veel hullem. Siis võtsin kõrvarõngad ära. Tegin Robertile nalja, et ma sõidan homme ilma kiivrita.
Kokku sõitsime 12 tundi ja 950 km, aga kell 20:30 (kohaliku aja järgi 19:30) olime kohal. Nelli sai oma "köhast" ka õnneks lahti. Eesmärk oligi sõita kohale, et oleks võimalik süüa üks korralik soe õhtusöök Itaalia restoranis. Seda me saime. Ööbime samas kohas, kus eelmisel aastal koos Mariaga Itaaliast tulles.
No comments:
Post a Comment