Täna oli väga tähtis päev! Nii tähtis, et pakkisime asjad ja istusime ilma hommikusööki söömata sadulasse (kumbki sõi siiski ühe virsiku). Saime kell 9:15 liikuma ja väljas näitas juba 29 kraadi sooja. Kui me muidu kiirteid püüdsime vältida, siis täna oli ikkagi nii tähtis päev, et oluline oli jõuda ühte kohta võimalikult kiiresti enne kella 12 ja seetõttu võtsime suuna kiirteele. Ükspäev me tegime Sasso Marconis kiirteelt maha sõites veidi pätti ja sõitsime tõkkepuu alt läbi. No õigem oleks öelda, et ma sõitsin kiirtee väravatest läbi, kui tõkkepuu oli üleval (mu arust maksta polnud võimalik, aga ma kiiruga ei saanud ka hästi aru) ja Robertil ei jäänud muud üle, kui mulle järele sõita. Kartsin, et kui me uuesti täna kiirtee väravatesse lähme, siis on süsteem meid "avastanud" ning sireenid ja vilkurid hakkavad tööle. Juhtus aga nii, et saime vaikselt oma piletid ära võtta ja olimegi tunni aja pärast Cerreda-cozza Cornedos. Kiirteelt maha sõites sai Robert väravates oma kiirtee tasu makstud, aga mu piletit ei tahtnud masin "alla neelata". Kartsin, et on juhtunud see, mida kartsin. Püüdsin masinale piletit sisse sööta igast august, aga mida rohkem ma proovisin, seda vähem mu pilet masinale meeldis. Otsustasin helistada abikella. Tundus, et seal oli mu probleemi juba märgatud. Küsiti, kas ma kuulen neid. Saades jaatava vastuse, küsiti, et kust ma peale läksin. Vastasin, et Sirmionest. Paluti oodata ja hetke pärast paluti makse sooritada. Makse nagu lupsti sooritatud ja olimegi kohal.
Oleme jõudnud minu kõige lemmikumate mootorrattariiete tootja Cloveri juurde. Robert tahaks ka endale suviseid motoriideid, sest väljas on ikka tõeliselt palav (lausa 33 kraadi). Värvas kella helistades, tehti meile lõpuks värav lahti ja saime maja juurde sõita. Seal selgus, et see oli ainult Cloveri toodete logistikakeskus ja sealt tooteid osta ei saa. Abivalmis poiss andis meile lähedal Vicenza linnas asuva Yamaha poe aadressi ja ütles Robertile, et seal pannakse ta kindlasti samamoodi riidesse nagu mina. Küsiti, kui kaugelt tuleme, kus käinud oleme ja kuhu liigume. Küsiti ka, et miks me Tallinnas asuvat poodi ei külasta, et seal on ju küll suur valik. Aga me oleme siin ja tahame Itaalia toodangut saada siin Itaalias. See on osa elamusest. Pealegi on palav siin ja praegu. Kodus ka vist.
Poes vaadati, et mul küll riideid pole vaja, sest olin pealaest jalatallani õigetes riietes. Nii keskendusid kaks müüjat täielikult Robertile. Pakuti igasuguseid variante ja värve ja lõpuks said õiged riided välja valitud. Kaubad olid juba niigi alla hinnatud, aga anti veelgi hinnas alla. Riided jäid selga ja soojad riided läksid sadulale jahedamaid ilmasid ootama. Robert oli täiesti rahul sellega, kui mõnus tunne nende riietega on. Kartis, et isegi jahe võib hakata. Õhtul ütles, et keha pole üldse väsinud ja nagu oleks tavalised riided seljast võtnud. Müüjad küsisid ka, et kust me pärit oleme, kust tuleme ja kuhu lähme. Kuulnud, et tuleme Emilia Romagnast imestas naismüüja mulle otse vaadates, et ma tulen sealt piirkonnast ja mulle mahuvad tsiklipüksid ikka veel jalga! Nad on ju seal nii lahked ja pakuavd palju süüa!
Peale tähtsat ostu, läksime lähedal asuvasse restorani, et lõpuks ja hommikust süüa ja uusi riideid tähistada. Nii kui parklasse jõudsime, jooksis kelner meile vastu, et süüa saab alles keskpäevast, et kas me ikka teame. Ütlesime, et võime siis ka kuskile mujale minna. Ta ütles, et donna, te ikka ei tea, et siin ei ole nii nagu ülejäänud Itaalias - siin saab igalpool ikkagi ainult alles keskpäevast süüa. Vaatan kella ja see ütleb, et keskpäevani on ju ainult kakskümmend minutit. Küsisin, kas juua pakute? Jaa! No milles siis probleem. Kohalikud räägivad siin sellist dialekti, et ma ei saa mitte midagi aru. Suudame Robertile risotto tellida ning mulle praekartulid ja köögiviljad. Magustoiduks pakuti tiramisud, aga Robert teeb ikkagi paremat. Peaaegu oleksin oma hommikukohvi maha maganud, aga teenindaja tuletas õnneks meelde.
Mäed juba paistavad.
Kella 14 ajal tegime tee ääres pausi, et plaani pidada. Robert tahaks kurusid avastama minna, aga ma tunnen, et tahaks hoopis hotelli puhkama sõita. Mulle näitab, et hotelli on veel 92 km ja 1:45 h sõita. Robert võttis suuna mägedesse.
Hüppasin Lidlist läbi ja võtsin õhtuks näksimist ja veidi koju ka mõned asjad kaasa. Poe parklas tuli üks äge habemega härrasmees küsima, et mis maa märk see EST on? Kui ütlesin, et see on Eesti numbrimärk, siis tuli järgmine küsimus, et kui kaugele Eestist siia sõita on. Kuulnud, et siia on umbes 2400 km, siis küsis, kas mul on kõik vajalik selles kohvris kaasas või on mul kuskil mingi muu sõiduk ka abiks? Ei ole, kõik söök ja riided on siinsamas kohvris. Sain vastuseks "Väga tubli!" Kulmud aina tõusid ja kui oma auto juurde liikus pomises omaette veel 2400 km. Vaatasin kaardi pealt, et üks tamm jääb tee peale, et hüppan läbi. Tee tammi juurde oli vingete kurvidega, aga tammi külastamine avatakse alles homme hommikul. Sain aga väiksel ja vaiksel tänaval kinni pidada, et lõpuks üks pilt sinisest veest ja mägedest teha. Neid vaateid on siin sõidu peal palju nähtud, aga enamasti ei saa kinni pidada.
Roberti sõidupäeva vaated:
Hotell on mõnus ja hubane. Vaade meie hotellitoa aknast:
Õhtustasime siinsamas hotelli all restoranis:
No comments:
Post a Comment