Täna hommikul võtsime suuna üle mägede Ridracoli tammi poole. Sooja näitas kõigest 21 kraadi ja täitsa mõnus oli sõita. Tee peal tuli vastu palju mootorrattureid nii, et ei jõudnudki enam "käppa" tõsta vaid lõpuks liigutasin veidi sõrmi vastutulijatele. Muidugi, täna on ju laupäev ja kohalikudki mõõdavad mägedes kurve!
Ridracoli tamm valmis 1982. aastal eesmärgiga saada puhast vett ning see varustab puhta veega ligi miljonit inimest Ravennast San Marinoni. Tamm on 103,5 meetrit kõrge, 432 meetrit pikk, ülemise kõnnitee laius on 10 m ja on jaluses 36 m paksune. Tammiga on tekitatud paisjärv, milles on 33 miljonit kuupmeetrit vett ja see on kohati 82 meetri sügavune.
Järgmisena võtsime suuna Il Volcano del Monte Busca ehk Busca mäe "vulkaani" poole. Busca mägi on 740 meetri kõrgune. Vulkaaniks pole aga mäe otsas asuvat leeki õige nimetada, sest ma seest ei tule maapinnale mitte laava, vaid metaan, mille põlemist kirjeldavad märkmed pärinevad lausa 16. sajandist. Seda ei ole keegi eraldi süüdanud, vaid gaasid süttivad iseenesest kokkupuutel õhuga. Romagna piirkonnas ja Lähis-Idas on sellised nähtused levinud.
Brisighella poole liikudes tegime plaani kuskil lõunatada. Nii kui "vulkaani" juurest liikuma saime, sattusime järsku kohta, kuhu oli pargitud palju tsikleid. Tundub, et tsiklimehed ja -naised peatuvad just siin. Oleme ju ka tsikliinimesed ja peame siis ka ju siin pausi tegema. Nii palju tsikliriideid ühe aia peal pole vist kunagi näinud. Yamaha Teneredel tundub siin lausa oma klubi väljasõit olevat. Ma võtsin baklažaani võileivad ja Robert sai oma pastaisu rahuldatud.
13. sajandil asutatud Brisighella linn asub 115 m kõrgusel merepinnast ja see on rajatud kolmele n-ö kivile, kus ühe kivi otsas on Manfredi kindlus, teise otsas Monticino pühakoda ja kolmanda otsas kellatorn. 17-18. sajandil sai linn erinevates maavärinates kahjustada. Piirkond külgneb Toskaanaga, nii on ka siit juba Toskaanale omaseid vaateid näha.
Öömaja leidsime väikses San Mamante külakeses. Veidi sõitmisest (130 km) ja kuumusest (29 kraadi) toibunud, viisid sammud kohalikku pitsarestorani. Tee ääres saime imetleda valmivaid viinamarju, kiivisid ja aprikoose (need olid juba tegelikult valmis, maitsesime). Robert valis mereandidest risotto, ma anšooviste ja kapparitega pitsa, magustoiduks kohalik dessert "Inglise supp" ja panna cotta põldmarjadega. Restoranis peeti samal ajal ka pulmi, kus üks laulik Vasco Rossi lugu Come Nelle Favole laulis. Vaese mehe kontsert sai ka kirja. Pulmakülaliste autod olid kenasti viinamarjaistandusse pargitud.
No comments:
Post a Comment