Tänase päeva võiks vabalt kokku võtta ka ainult piltidega, piltidega mägedest, sest veetsime päeva mägedes. Terve päeva puhtalt ainult mägedes. Hommikust õhtuni. Selle kohaga, mida täna külastasime, on mul eriline suhe. Esimest korda käisime siin Martiniga 2013. aastal, kui mul oli kindel soov siin ööbida (oi kui külm see öö oli). Järgmisel korral tulime siia koos emaga 2019. aastal. Eelmisel aastal käisime siin Mariaga. Sel aastal kutsusin Roberit ka siia, sest siin on lihtsalt nii hingematvalt ilus. Ma võiks siin igal aastal käia. Täna vaatasin teisi matkajaid koertega. Süsi, pane ennast valmis!
Misurina järve kaldal olev hotell.
Siit on näha, kuhu me tsiklid enne matkama minekut jätsime. Parkla on nende suurte kivide all.
Tegime täna jälle pätti. Teadsin, et varsti tuleb mäkke minekuks tsiklitele piletid osta. Jõudsime ummikuni, Robert läks ees autodest mööda ja nii sõitsin ma ka järgi. Tavaliselt tsiklid ju kuskil ummikus ei seisa. Seekord aga oleks olnud viisakas seista, sest kõigile oli sama järjekord ja ühed prantsuse mootorratturid said meie peale päris pahaseks. Hea, et riietus meie identiteeti kaitseb. Püüdsime vaguralt järjekorras vahele trügida ja see meil ka õnnestus.
Kuhu me siis jõudsime? Kuigi meie selle reisi eesmärgiks oli peamiselt Emilia Romagna maakonda avastada, oleme täna jõudnud minu kõige lemmikumasse Itaalia maakonda - Trentino-Alto Adigesse. Õigem oleks isegi öelda, et tsiklid jätsime Veneto maakonda ja ise kõndisime siis Trentino-Alto Adige maakonda. See osa Itaaliast meeldib mulle just mägede ja nende vahel looklevate mägiteede pärast.
Tsiklid jätsime Rifugio Auronzo juures asuvasse parklasse ja võtsime esmalt suuna Rifugio Lavaredo poole. Seal kustutasin ma veidi janu ja siis võtsime suuna mööda üht mäenõlva üles. Veidi ähkimist, puhkimist ja natuke ka vahepeal hingetõmbepause. Seal lõpuks seal nad olid - Tre Cime di Lavaredo ehk kolm kivist hiiglast. Keskmine kõige kõrgem (Grande) on 2999 m, teine (Cima Ovest) 2973 m ja kolmas väikseim (Cima Piccola) 2857 m üle merepinna. Need on Dolomiitide (ehk Alpide Itaalia poolse osa) kõige kuulsamad tipud. Esimese maailmasõja ajal moodustasid need tipud isegi sõjarinde ja kõrval asuval Paterno mäel on näha isegi sellest ajast kaevatud kraave ja tunneleid.
Edasi liikusime Drei Zinnen Hütte poole. See on juba kõige lähedamal Austria piirile, sellest ka koha saksakeelne nimetus. Seal avaneb vaade kahele sinisele liustikujärvele (Laghi dei piani).
Seal tegime ka väikse lõuna. Mul on juba välja kujunenud, et kui ma olen mägedes, siis ma võtan alati spagetid oliiviõli ja küüslauguga (spaghetti alla aglio e olio). Nii ka seekord. Kui Robert Bolognas spaghetti bologneset ei saanud, siis sai selle hoopis siit Austria piiri äärest.
Ees on Drei Zinnen Hütte ja taamal Paterno mägi.
Eelmisel aastal Mariaga sai meil jaks otsa, et veel üks tõus teha ja sotsiaalmeedia kaudu näha olnud vaateid näha ja pildile püüda. See oli ainult väike tõus ja saime seekord ka need hetked enda jaoks jäädvustatud. Koha nimi kaardil on Grotta delle Tre Cime.
Tagasiteel tuli üks matkaja vastu ja ütles, et küll on hea ka vahelduseks eesti keelt kuulda. Esimest korda kuulsime eesti keelt San Marinos. Nüüd siis kohtame juba teist korda eestlasi.
Viimane pilguheit mägedele. Varsti kindlasti jälle näeme.
No oleks ju alt Misurina järve äärest meie tsikleid näinud? Binokliga? No võibolla tõesti mitte.
Enne Itaaliast Austria piirile jõudmist jääb tee peale ka Lago di Landro järv. Veelkord vaade ja lehvitus Dolomiitidele. Jätsime Itaaliaga hüvasti 17:30.
Asutria jõgedele ja mägedele on ka vaated ilusad, aga südames on ikka Itaalia.
Tänane läbisõit 198 km.
No comments:
Post a Comment