Tänane ööbimiskoht Ca Palazzo Malvasias oli sedavõrd hea, et seda julgeks isegi soovitada. Asukoht otse Bologna külje all ning hind kvaliteeti arvestades väga hea (71€ öö kahele). Mis kõige olulisem - hommikusöögilauas sai muna ja sooje vorstikesi. Sarvesaiu ja maisihelbeid muidugi ka! Maja juurde jõudmiseks tuli mitmest väravast koodiga siseneda, nii, et tsiklid olid väga turvalises ja ilusas kohas.
Mis aga täna ei olnud nii hea, oli ilm. Sooja (kas seda saab üldse soojaks nimetada) näitab kella 10 ajal sõitma hakates ainult 17 kraadi. Vihma küll ei kalla, aga öösel küll kallas nagu oavarrest ja müristas veel pealekauba. Tsiklid on üleni märjad. Tankisime paagid täis ja võtsime suuna mägedesse. Mägede ümber on ilusad kohevad pilved.
Mida lähemale me nendele ilusatele kohevatele pilvedele jõudsime, seda enam saime aru, et need pilved tilgutavad ka vett alla. Mida enam mägede poole jõudsime, seda rohkem vett hakkas kallama. Otsustasime kinni pidada ja vihmariided selga panna. Kui juba märg oled, siis on hilja sõiduriietele kiled veel peale tõmmata. Siis haudud terve päeva omas mahlas. Nii kui kiled peale saime, hakkas veel kõvemini sadama. Seega saime vihmariided õigel ajal selga. Nüüd läksid sisse ka käte soojendajad. Täitsa mõnus ja mugav on sõita.
Esmalt jõudsime Cascata di Vidiciatico juurde. Selleks ajaks valas juba nagu oavarrest ja ma ei tahtnud oma kindaid ära võtta ega jopede lukkegi lahti teha, et kaamerat välja otsida. Katsun oma kiivri visiiri ainult nii palju lahti hoida, et nägu ja mikrofon väga märjaks ei saaks, aga samas juga ikka näeks. Vihma kallab kõvasti ja nii tuleb ka joast suure hooga hulk vett alla. Robert oli vapper ja tegi mõned pildid, mis on udused nagu kõik me ümber. Pilved on tunginud ka me kiivritesse.
Järgmiseks võtsime suuna edasi Toskaana maakonna piiril mägedes voolava joa Cascate del Dartagna poole. Vihma kallas juba väga kõvasti. Tee viis järjest enam üles mägedesse. Kõrgust näitab juba 1300 meetrit ja temperatuur on kukkunud 11 kraadi peale. Pea ei keera enam nii hästi, keha tõmbab kangeks ja kurvid lähevad järjest kandilisemaks. Et oleme kõrgete puude vahel on mets nii pime, et udusest visiirist läbi vaadates ei saa aru, kas teekate ise on punane või teel palju lehti maas. Teel oli tegelikult kõvasti lehti maas ja kohati voolasid jõed üle tee tuues kaasa endaga liiva, kruusa ja puulehti. Mõnes kohas olid puuoksad teele kukkunud. Sõitsime nii kaugele, et tee sai otsa ja otse enam sõita polnud võimalik, aga joast ei märkigi. Sõitsime veidi tagasi ja peatusime ühe rifugio (tõlkes varjupaik) juures. See oligi tõeline varjupaik. Saime sooja sidrunilõikudega teed, isegi ahi pandi kütte, et me oma asju kuivatada saaks. Pakuti ka süüa, aga alles sõime hommikust. Kohalikud raputasid pead ja arvasid, et me peame hullud olema, et me sellise ilmaga mägedes mootorratastega sõidame. Nemad ka sõidavad, aga mitte sellise ilmaga. Kui kuulsid, et oleme teel Modenasse, siis kerkisid kulmud juuksepiirile. Kui küsisime, kuidas joa juurde saaksime, siis laitsid nii võõrustajad, kui teised külalised meie plaan ikka täiesti maha leides, et see on meie saabaste ja varustusega liialt ohtlik ja et kõnd võtab vähemalt 40 minutit aega. Hea küll! Kui kõik kohalikud nii arvavad, siis me sinna ei lähe. Kuiva ilmaga me oleks tõenäoliselt pannud tossud jalga ja matkanud, aga täna tõesti mitte. Hea, kui Modenasse jõuame!
Mitmed suurest sajust veega täitunud jõed ja taamal mägesid katvad pilved pakuvad ilusaid vaateid.
Tee peal mõtlesime, et selliste tilkuvatena küll Ferrari muuseumisse ei tahaks minna ja nii tõmbasime veidi enne Modenat ühe tankla katuse alla, et oleks võimalik telefonidest öömaja vaadata ja enne endale kuivad riided selga leida. Nii kui öömajja jõudsime, saime aru, et meist täna muuseumi minejaid ei ole. Kõik riided tilguvad ja vihma kallab ikka nagu pangest. Katsume homseks riided enamvähem kuivaks saada, nagunii lubab homseks ka sadu. Kui juba kolmas kord soovitati meil rattad varju alla panna, siis tuleb ikka sõna kuulata. Ehk on rattad ka hommikul veidi ära kuivanud.
No comments:
Post a Comment