Itaalia Emilia Romagna 4. päev - Veneetsia - Cessenatico

Hoolimata rajust ööst hotelli naabertubades, õnnestus eile õhtul siiski mingi hetk magama jääda. Ärkasin kella 7 ajal ja tegin veidi arvutis asju. Kella 9 ajal käisime hommikust söömas. Roberti arvates võiks mu näo järgi arvata, et ma pole üldse maganud.

Veidi peale kella 10 võtsime suuna Ravenna poole. Sooja näitas juba 28 kraadi. Õnneks on ikka veel pilvine, mis säästab meid palju. Riided kleepuvad korralikult keha külge. Mul on meshist riided, aga Robertil mitte. Kui mul on palav, siis ma ei tea, mida tema veel tunneb. Tegime peatuse 550 ruutkilomeetrise Veneetsia laguuni ääres, milles asub ka tegelikult Veneetsia linn. Laguunis elab palju parte, mistõttu hinnatakse siinkandis söögina pardiliha.

Tee peale jääb Po jõe delta juurde rajatud rahvuspark. Po jõgi on Itaalia pikim jõgi (682 km) saades alguse alpidest ja suubudes Aadria merre. Püüdsime mootorratastega jõe deltast kuidagi ülevaadet saada, aga no kuidas? Selleks oleks nagu helikopterit vaja.

Sooja näitab juba 33 kraadi. Muidu olen üldiselt ATGATT (All The Gear All The Time) usku, aga täna lihtsalt pauside ajal enam kindad kätte ei lähe. sõidu ajal tõmban pükse põlvede küljest lahti. Jopet ja pükse peab ikka jõuga seljast kiskuma. Mingi hetk tekkis jälle janu ja keerasime suure tee pealt maha piirkonda, kus näitas restorane. Vaatasime TripAdvisory järgi välja ühe pitsarestorani, kus tellisime lisaks joogile ka tuunikalapitsa. Oleme viimastel päevadel ennast päeval veidi nälga jätnud, aga nüüd on aeg puhata ja nautida. Pitsameistriga juttu ajades küsis ta meie käest, kas me delta juures ringi ka teeme. Kaardi pealt ringi selgeks saanud, võtsime suuna näidatud teele. Saime pikalt sõita Po delta äärsete laguunide ja kraavide äärtel ja servadel. See on lindude paradiis. Kõige rohkem hakkab silma haigruid. Laguuni ääres on kalurite hütid, kus näha igasugu püügiriistu.

Po delta vaadatud, võtsime suuna Valle di Commachi poole, kus peaks ka saama näha ilusaid vaateid veele. Jälle on janu. Tee äärde jäi üks kellatorn, mille all ka väike restoran. Kuigi rahvast seal ülemäära palju polnud, siis niisama jooke seal meile kui janustele mootorratturitele ei serveeritud, ainult lõunat tohiks süüa, aga seda me ei tahtnud. Leidsime eemal endale kohad, kus veidi istuda ja eilset postitust teha.

Valle di Commachisse kohale jõudes silmasime veel linde – flamingosid. Siin tahaks, et oleks pika objektiiviga peegelkaamera kaasas. Ma ei olnud kunagi varem vabas looduses flamingosid näinud, aga et neid Euroopas ka leidub, enne reisi ma ei teadnud. Need valged täpid on flamingod.

Järgmiseks võtsime suuna Saline di Servia poole, kus on soolajärved ja sealgi peaks flamingisod näha olema. Teele jäi aga Ravenna linn. Väljas on nii palav, et linna vaatama ei viitsi minna ja jällegi on vaja kosutust otsida. Leidsime Ravennas väikse teeäärde jääva baari. Kui üldiselt on lõuna ajal kohad suletud või ainult juua ei pakuta, siis siin oldi nõus meid lahkesti teenindama. Õlle kõrvale pakuti kala ja marineeritud paprikaid. Väiksed sidrunimahlas marineeritud kalad viisid keele alla. Peremees pakkus söögi lõpetuseks ka viinamarjadest valmistatud puskarit ehk grappat. Itaalias on 0,5 promilli lubatud.

Saline di Servias nägime soolajärvi, aga nende roosakat värvi on raske pildile püüda. Märkan ainult turismigruppi ja üksikut haigrut, ei ühtegi flamingot. Hea, et nad Valle di Commachis ära nägime.

Viimaks võtsime suuna Cessenaticos asuva öömaja poole. Tahaks ennast puhtaks pesta ja veidi puhata. Linn meenutab kuurortlinna Palangat Leedus. Peale väikest und võtsime suuna Levante restorani poole. Kala, praekartulid ja mozzarella salat koos kohaliku valge veiniga maitsesid suurepäraselt. Peale õhtusööki kiikasime korra ka mere äärde. Mereäär meenutab Batumi linna ja randa Musta mere ääres Gruusias.

P.S. Nelli ikka vahepeal turtsub, vähemalt sidur lahutab hästi,