Itaalia Emilia Romagna 14. päev - Emmersdorf - Katowice

Alustasime tänast päeva mõnusa hommikusöögiga mägises alpimajas. Majas jooksis ringi kaks borderkollit ja nii sain veidi koeri katsuda. Tahaks juba oma Süsi kaissu võtta! Võõrustaja teadis, et Eesti on kõva palkmaja tootja. Küsis, kuidas meil seal Eestis ka läheb. Nähes, et tema juures on meie koju 2000 km, soovitas selle siiski kolmeks jagada, mitte kahe päevaga püüda koju jõuda.

Saime liikuma kella 9:15 ajal. Nii kui kiirteele jõudsime, sain aru, et Nelli täna ikka üldse ei tööta. Mõtlesin täiesti tõsiselt, et nüüd viskab mind küll täiesti maha sadulast. Püüdsin gaasiga meelitada hoo üles ja siis mitte väga juurde ega maha keerata. Tundub, et nii saab ikka edasi.

Kui olime 185 km sõitnud, näitasid tee ääres sildid Vormel 1 toimumispaika ja igal pool oli näha politseiautosid. Tõmbasime parklasse, et veidi juua ja Robert uuris telefonist infot kus midagi toimub. Selgus, et täna õhtul kell 18 ongi meist nelja km kaugusel Vormel 1 võistlus toimumas. Robert tahtis seda rada vaatama minna. Mina oma "poolpiduse" rattaga tahtsin ainult edasi jõuda, nii kuidas võimalik. Jätsin Roberti rada avastama ja liikusin ise Grazi poole.

Mida teed mööda edasi, seda hullemaks Nelli läks. GPSi järgi peaks täna veel vähemalt 500 km sõitma ja koju on üle 2000 km, kuidas ma küll koju jõuan. Nelli jätab juba mitte üksikuid takte vahele, vaid vahepeal veereb lihtsalt ilma ühegi taktika. Sain edasi liikuda ainult kiirusega kuni 85 km/ h, aga ma olen ju Austria kiirteel. Siin on kohati neli rada ja mõned sõidavad siin 150-ga. Hoidsin kõige äärmisse paremasse ritta. Hea oli, kui sain kellegi sabas sõita. Enne Viini läks ratas nii hulluks, et hakkasin juba kalkuleerima, et peab ratta siia jätma ja Roberit rattal koju minema. Nii kahju oleks Nellit üksi siia jätta. Tahaks ju koos koju jõuda. Mõtlesin juba, et helistaks sõbranna mehele, kes vedusid korraldab. Nii jama, täna ju pühapäev ka. Selle võrra on kiirteel ka rohkem sõidukeid ja teisi mootorrattaid, kes minust nagu postist mööda kihutavad. Enne Viini peale viiva kiirtee peale keeramist, tõmbasin teeääres olevasse tanklasse, et tankida. Üks asi on mul koguaeg mõttes olnud, et mida proovida, aga ei ole jõudnud teostuseni. Enne reisi kodus valasin ma paaki kütuselisandit, mis sissepritsesüsteemi puhastaks. See oleks kõige lihtsam asi, mida tee peal oma Nelli jaoks teha. Õnneks müüdi selles tanklas täpselt seda sama lisandit, mida ka kodus kasutasin. Valasin kolmandiku pudeli sisust paaki ja keerasin nina uuesti kiirteele. Esialgu ei saanud midagi aru, et Nelli oleks paremini töötama hakanud. Ikka jõnksutas nii, et seda oleks vist nüüd juba isegi võimalik kõrvalt näha. Mida kilomeeter edasi, seda paremini hakkas Nelli töötama. Ta küll törtsutas ja jörtsutas, aga tundus, et hakkab paremaks minema. Eks selle lisandi mõjuni võtabki aega, et kõik vaigutükid mis pritsungi peade otsast lahti saada.

15:30 jõudsin Tšehhi. Robert oli see hetk minust 47 km kaugusel. Kustutasin tanklas janu ja lisasin järgmise kolmandiku lisandit paaki ning sõit kodu poole võib jätkuda. Tšehhi poolel on piiri lähedal kahel pool teed ilusad järved. Mäletan, kui siit esimest korda läbi sõitsin, et küll oleks tahtnud peatuda ja pilti teha. Tulles mõtlesin sama. Nüüd oli mu telefon käepärast ja sain sõidu pealt pildi tehtud. Nelli küll jörtsutab veel, aga julgen samal ajal pilti juba teha. Hommikul tuli ikka kõvasti rattast kinni hoida, et sadulas püsida.  

18:30 ajal jõudsin Ostravast mööda ja Poola piir oli kohe ees. Panin paagi täis ja viimase tilga kütuselisandit paaki. Robert oli vahepeal andnud oma asukoha. Andsin talle ka oma asukoha ja ütlesin, et ootan ta seal ära. Oodates tuli üks perekond autoga sinna. Autojuht väljus autost ja ringutas nagu oleks just maru raske asjaga hakkama saanud. Nähes mind naeratamas oma mootorratta kõrval, vajusid tal käed rippu ja enam ta ringutada ei julgenud. Robert tahtis Tšehhis olles kohaliku söögi ära proovida. Ma tahtsin kiiresti hotelli puhkama saada. Mu jaoks ei ole söök nii oluline, kui puhkamine või uni.

Jõudsin 19:20 hotelli, mis on väga uhke. Oma motovarustuses oli siia lausa piinlik sisse vajuda. Mis teha, kui hotell on hea asukohaga ja mõistliku hinnaga. Vastu mind igatahes võeti ja isegi süüa lubati pakkuda. Riided on kõik Roberti ratta peal. Jätsin isegi tossud kohvrisse. Mis siis ikka. Tuleb oma seljas oleva T-särgi, lühikeste retuuside ja hotelli poolt pakutavate sussidega restorani sööma minna. Restoranis ootas suur eestlaste seltskond juba ees. Hoidsin oma sussidega seal madalat profiili. Kaks eestlast tulid veel juurde, kui ma sõin. Nägin neid tee peal sõitmas isegi. Koduni on veel 1200 km. Tänane läbisõit 777,7 km ja 10 h.

 

Itaalia Emilia Romagna 13. päev - Auronzo - Emmersdorf

Tänase päeva võiks vabalt kokku võtta ka ainult piltidega, piltidega mägedest, sest veetsime päeva mägedes. Terve päeva puhtalt ainult mägedes. Hommikust õhtuni. Selle kohaga, mida täna külastasime, on mul eriline suhe. Esimest korda käisime siin Martiniga 2013. aastal, kui mul oli kindel soov siin ööbida (oi kui külm see öö oli). Järgmisel korral tulime siia koos emaga 2019. aastal. Eelmisel aastal käisime siin Mariaga. Sel aastal kutsusin Roberit ka siia, sest siin on lihtsalt nii hingematvalt ilus. Ma võiks siin igal aastal käia. Täna vaatasin teisi matkajaid koertega. Süsi, pane ennast valmis!

Misurina järve kaldal olev hotell.

Siit on näha, kuhu me tsiklid enne matkama minekut jätsime. Parkla on nende suurte kivide all.

Tegime täna jälle pätti. Teadsin, et varsti tuleb mäkke minekuks tsiklitele piletid osta. Jõudsime ummikuni, Robert läks ees autodest mööda ja nii sõitsin ma ka järgi. Tavaliselt tsiklid ju kuskil ummikus ei seisa. Seekord aga oleks olnud viisakas seista, sest kõigile oli sama järjekord ja ühed prantsuse mootorratturid said meie peale päris pahaseks. Hea, et riietus meie identiteeti kaitseb. Püüdsime vaguralt järjekorras vahele trügida ja see meil ka õnnestus.

Kuhu me siis jõudsime? Kuigi meie selle reisi eesmärgiks oli peamiselt Emilia Romagna maakonda avastada, oleme täna jõudnud minu kõige lemmikumasse Itaalia maakonda - Trentino-Alto Adigesse. Õigem oleks isegi öelda, et tsiklid jätsime Veneto maakonda ja ise kõndisime siis Trentino-Alto Adige maakonda. See osa Itaaliast meeldib mulle just mägede ja nende vahel looklevate mägiteede pärast.

Tsiklid jätsime Rifugio Auronzo juures asuvasse parklasse ja võtsime esmalt suuna Rifugio Lavaredo poole. Seal kustutasin ma veidi janu ja siis võtsime suuna mööda üht mäenõlva üles. Veidi ähkimist, puhkimist ja natuke ka vahepeal hingetõmbepause. Seal lõpuks seal nad olid - Tre Cime di Lavaredo ehk kolm kivist hiiglast. Keskmine kõige kõrgem (Grande) on 2999 m, teine (Cima Ovest) 2973 m ja kolmas väikseim (Cima Piccola) 2857 m üle merepinna. Need on Dolomiitide (ehk Alpide Itaalia poolse osa) kõige kuulsamad tipud. Esimese maailmasõja ajal moodustasid need tipud isegi sõjarinde ja kõrval asuval Paterno mäel on näha isegi sellest ajast kaevatud kraave ja tunneleid.

    

Edasi liikusime Drei Zinnen Hütte poole. See on juba kõige lähedamal Austria piirile, sellest ka koha saksakeelne nimetus. Seal avaneb vaade kahele sinisele liustikujärvele (Laghi dei piani).

Seal tegime ka väikse lõuna. Mul on juba välja kujunenud, et kui ma olen mägedes, siis ma võtan alati spagetid oliiviõli ja küüslauguga (spaghetti alla aglio e olio). Nii ka seekord. Kui Robert Bolognas spaghetti bologneset ei saanud, siis sai selle hoopis siit Austria piiri äärest.

Ees on Drei Zinnen Hütte ja taamal Paterno mägi.

Eelmisel aastal Mariaga sai meil jaks otsa, et veel üks tõus teha ja sotsiaalmeedia kaudu näha olnud vaateid näha ja pildile püüda. See oli ainult väike tõus ja saime seekord ka need hetked enda jaoks jäädvustatud. Koha nimi kaardil on Grotta delle Tre Cime.

Tagasiteel tuli üks matkaja vastu ja ütles, et küll on hea ka vahelduseks eesti keelt kuulda. Esimest korda kuulsime eesti keelt San Marinos. Nüüd siis kohtame juba teist korda eestlasi.

Viimane pilguheit mägedele. Varsti kindlasti jälle näeme.

No oleks ju alt Misurina järve äärest meie tsikleid näinud? Binokliga? No võibolla tõesti mitte.

Enne Itaaliast Austria piirile jõudmist jääb tee peale ka Lago di Landro järv. Veelkord vaade ja lehvitus Dolomiitidele. Jätsime Itaaliaga hüvasti 17:30.

Asutria jõgedele ja mägedele on ka vaated ilusad, aga südames on ikka Itaalia.

Tänane läbisõit 198 km.

Itaalia Emilia Romagna 12. päev - Sirmione - Auronzo

Täna oli väga tähtis päev! Nii tähtis, et pakkisime asjad ja istusime ilma hommikusööki söömata sadulasse (kumbki sõi siiski ühe virsiku). Saime kell 9:15 liikuma ja väljas näitas juba 29 kraadi sooja. Kui me muidu kiirteid püüdsime vältida, siis täna oli ikkagi nii tähtis päev, et oluline oli jõuda ühte kohta võimalikult kiiresti enne kella 12 ja seetõttu võtsime suuna kiirteele. Ükspäev me tegime Sasso Marconis kiirteelt maha sõites veidi pätti ja sõitsime tõkkepuu alt läbi. No õigem oleks öelda, et ma sõitsin kiirtee väravatest läbi, kui tõkkepuu oli üleval (mu arust maksta polnud võimalik, aga ma kiiruga ei saanud ka hästi aru) ja Robertil ei jäänud muud üle, kui mulle järele sõita. Kartsin, et kui me uuesti täna kiirtee väravatesse lähme, siis on süsteem meid "avastanud" ning sireenid ja vilkurid hakkavad tööle. Juhtus aga nii, et saime vaikselt oma piletid ära võtta ja olimegi tunni aja pärast Cerreda-cozza Cornedos. Kiirteelt maha sõites sai Robert väravates oma kiirtee tasu makstud, aga mu piletit ei tahtnud masin "alla neelata". Kartsin, et on juhtunud see, mida kartsin. Püüdsin masinale piletit sisse sööta igast august, aga mida rohkem ma proovisin, seda vähem mu pilet masinale meeldis. Otsustasin helistada abikella. Tundus, et seal oli mu probleemi juba märgatud. Küsiti, kas ma kuulen neid. Saades jaatava vastuse, küsiti, et kust ma peale läksin. Vastasin, et Sirmionest. Paluti oodata ja hetke pärast paluti makse sooritada. Makse nagu lupsti sooritatud ja olimegi kohal.

Oleme jõudnud minu kõige lemmikumate mootorrattariiete tootja Cloveri juurde. Robert tahaks ka endale suviseid motoriideid, sest väljas on ikka tõeliselt palav (lausa 33 kraadi). Värvas kella helistades, tehti meile lõpuks värav lahti ja saime maja juurde sõita. Seal selgus, et see oli ainult Cloveri toodete logistikakeskus ja sealt tooteid osta ei saa. Abivalmis poiss andis meile lähedal Vicenza linnas asuva Yamaha poe aadressi ja ütles Robertile, et seal pannakse ta kindlasti samamoodi riidesse nagu mina. Küsiti, kui kaugelt tuleme, kus käinud oleme ja kuhu liigume. Küsiti ka, et miks me Tallinnas asuvat poodi ei külasta, et seal on ju küll suur valik. Aga me oleme siin ja tahame Itaalia toodangut saada siin Itaalias. See on osa elamusest. Pealegi on palav siin ja praegu. Kodus ka vist.

Poes vaadati, et mul küll riideid pole vaja, sest olin pealaest jalatallani õigetes riietes. Nii keskendusid kaks müüjat täielikult Robertile. Pakuti igasuguseid variante ja värve ja lõpuks said õiged riided välja valitud. Kaubad olid juba niigi alla hinnatud, aga anti veelgi hinnas alla. Riided jäid selga ja soojad riided läksid sadulale jahedamaid ilmasid ootama. Robert oli täiesti rahul sellega, kui mõnus tunne nende riietega on. Kartis, et isegi jahe võib hakata. Õhtul ütles, et keha pole üldse väsinud ja nagu oleks tavalised riided seljast võtnud. Müüjad küsisid ka, et kust me pärit oleme, kust tuleme ja kuhu lähme. Kuulnud, et tuleme Emilia Romagnast imestas naismüüja mulle otse vaadates, et ma tulen sealt piirkonnast ja mulle mahuvad tsiklipüksid ikka veel jalga! Nad on ju seal nii lahked ja pakuavd palju süüa!

Peale tähtsat ostu, läksime lähedal asuvasse restorani, et lõpuks ja hommikust süüa ja uusi riideid tähistada. Nii kui parklasse jõudsime, jooksis kelner meile vastu, et süüa saab alles keskpäevast, et kas me ikka teame. Ütlesime, et võime siis ka kuskile mujale minna. Ta ütles, et donna, te ikka ei tea, et siin ei ole nii nagu ülejäänud Itaalias - siin saab igalpool ikkagi ainult alles keskpäevast süüa. Vaatan kella ja see ütleb, et keskpäevani on ju ainult kakskümmend minutit. Küsisin, kas juua pakute? Jaa! No milles siis probleem. Kohalikud räägivad siin sellist dialekti, et ma ei saa mitte midagi aru. Suudame Robertile risotto tellida ning mulle praekartulid ja köögiviljad. Magustoiduks pakuti tiramisud, aga Robert teeb ikkagi paremat. Peaaegu oleksin oma hommikukohvi maha maganud, aga teenindaja tuletas õnneks meelde.

Mäed juba paistavad.

Kella 14 ajal tegime tee ääres pausi, et plaani pidada. Robert tahaks kurusid avastama minna, aga ma tunnen, et tahaks hoopis hotelli puhkama sõita. Mulle näitab, et hotelli on veel 92 km ja 1:45 h sõita. Robert võttis suuna mägedesse.

Hüppasin Lidlist läbi ja võtsin õhtuks näksimist ja veidi koju ka mõned asjad kaasa. Poe parklas tuli üks äge habemega härrasmees küsima, et mis maa märk see EST on? Kui ütlesin, et see on Eesti numbrimärk, siis tuli järgmine küsimus, et kui kaugele Eestist siia sõita on. Kuulnud, et siia on umbes 2400 km, siis küsis, kas mul on kõik vajalik selles kohvris kaasas või on mul kuskil mingi muu sõiduk ka abiks? Ei ole, kõik söök ja riided on siinsamas kohvris. Sain vastuseks "Väga tubli!" Kulmud aina tõusid ja kui oma auto juurde liikus pomises omaette veel 2400 km. Vaatasin kaardi pealt, et üks tamm jääb tee peale, et hüppan läbi. Tee tammi juurde oli vingete kurvidega, aga tammi külastamine avatakse alles homme hommikul. Sain aga väiksel ja vaiksel tänaval kinni pidada, et lõpuks üks pilt sinisest veest ja mägedest teha. Neid vaateid on siin sõidu peal palju nähtud, aga enamasti ei saa kinni pidada.

Roberti sõidupäeva vaated:

Hotell on mõnus ja hubane. Vaade meie hotellitoa aknast:

Õhtustasime siinsamas hotelli all restoranis:

 Kui nüüd täielikult aus olla, siis Nelli ei tahtnud täna ikka üldse sõita. Nii kui kiirteele saime, siis arvasin, et olen istunud mootorratta asemel hoopis perutava hobuse selga. Tundub, et teised liiklejad õnneks ei märka, millise tõrksa taltsutamisega ma tegelen. Hoidsime kiirteel enamasti paremasse rekkade ritta, et vajadusel oleks võimalik tee äärde tõmmata. Tänane hüpotees on see, et see on ikkagi elektroonilise õhulugeja probleem. See selgitaks seda, et viga avaldub täiesti juhuslikult. Katsun selle rattaga ikka koju jõuda. Viin Leo kätte üle vaatamiseks. Tänane läbisõit oli Robertil 374 km ja mul 302 km. 

Itaalia Emilia Romagna 11. päev - Sirmione

Sirmione linn asub Sirmio poolsaarel, mis ulatub mitu kilomeetrit kaldast Garda järvele. Esimesed märked selle koha asustamisest pärinevad 6-5. aastatuhandest eKr. Siin oli villa ka Kreeka juurtega ooperilauljal. Pidasime täna hommikusööki Garda järve kaldal kohvikust. Üks korralik kohvi üle hulga aja. Ma tellisin jälle omale anšooviste ja kapparitega pitsa. Robert tellis ka endale esimest korda pitsa - tuunikala ja sibulatega. 

Peale lõunasööki käisime veidi järve ääres puhkamas. Sel ajal, kui Robert puu vilus raamatut luges, võtsin ma veidi päikest. Peale enda jahutamist jahedas järvevees olime päevaks valmis. Täna tsiklite peale ei pea minema. Küll on hea tunne! Läksime hoopis omal jalgadel linna avastama. Vaade järvele poolsaare idapoolselt küljelt. 

Väljas on 29 kraadi sooja ja nii tuleb ennast pidevalt jookidega kosutada. Kohalike arvates pole see 29 veel midagi nii soe, sest eelmisel aastal oli siin olnud 37 kraadi sooja.

Järve ääres avanes võimalus linna järve poolt vaadata. Kapten lasi meile samal erinevaid kuulsaid itaaliakeelseid laule. Tõeline Itaaliaelamus!

Oleme juba üle nädala Itaalias olnud, aga pole veel tõelist Itaalia jäätist söönud. Parandasime selle vea ja valisime neli kuuli erineva maitsega jäätist - tiramisu, pistaatsia, soolakaramell ja mohito. Oli see alles ports!

Õhtusöögiks mereandide pasta ja lõhesalat. Kõrvale Campari Spritz.

Peale õhtusööki kõndisime tagasi öömajja ja siis käisime veel ujumas. Nii head võimalust ei saa kasutamata jätta!