Täna ei äratanud meid ei kukk, ei koer, ei palavus ega külm, vaid keegi hüüdis tänaval "Miiidaaaa! Miiiidaaaa!". Algul mõtlesin, et ehk on mõni halva kuulmisega eestlane siia sattunud. Kui varsti aga järgnesid nunnutamishelid, siis tundus, et keegi oli otsinud oma kassi. Et tänases ööbimiskohas meil hommikusööki hinnas polnud, läksime Raivoga Bledi peale hommikusööki otsima. Alar ja Vivian sõid hommikusöögiks eilsest õhtusöögist järelejäänud kaasapakitud mereanni risotot. Leidsime ühe kohviku, kus pakuti hommikusöögiks munaputru peekoniga, saime kõrvale kukleid, tomatit, croissanti ja suurepärast kohvi. Vaade oli Bledi järvele.
Kui tagasi külalistemajja saabusime, harjutas keegi usinalt viiulit. Hea, et ta seda kell 7 ei teinud. Pakkisime asjad kokku ja võtsime 10:30 suuna Zelenci loodus-reservaadi poole. See on koht, kus on mitmekesine loodus ja selle keskel on kõigest 2 meetri sügavune türkiissinise veega järv, mille allikatest tõuseb külm vesi, mis toidab Sava Dolinka jõge, mis suubub omakorda Doonausse. Zelenci on oma nime saanud selle koha ümbruse rohelise (Sloveenia keeles roheline on "zelen") värvi järgi.
Tegime väikse peatuse tee peale jäänud Jasna järvede ääres. Need on tekitatud kunstlikult mäest alla voolavate Velika Pišnica ja Mala Pišnika jõgede kohutmiskohas. Et väljas on jälle sooja üle 30 kraadi, siis järv lihtsalt kutsus meid ujuma. Nii tegimegi tunnise peatuse, värskendasime ennast karges järve vees, imetlesime vaadet ja jahutasime end külmade jookidega. See peatus kulus mulle ka seetõttu ära, et kaamera stabilisaator polnud öösel ennast täis laadinud, aga täna on selles mõttes üks olulisemaid teekondi, mida on vaja jäädvustada.
Minu esimesel mootorrattareisil 2012. aastal reisisime läbi Austria, Itaalia ja Sloveenia Horvaatiasse. Juba siis avaldas tee Kranskja Gorast üle Vršiku läbipääsu mulle väga suurt muljet. Tee, mis kulgeb üles Sloveenia kõrgeimate tippude juurde on oma 48 nõelasilma kurviga iga mootorratturi unistus. Vaated igas kurvis on sellised, et kui kael õieli vaadet vahtima jääd, siis võid kogemata kuristikku sõita.
Varsti jõudsime Bovecisse, kus kinnitasime keha, et minna tagasi üles mägedesse. Kes sõi grillitud lõhet kartuli-spinatipudruga, kes gnocchisid pestokastmega, kes Cesari salatit, kõik olid väga rahul. Võtsime suuna Mangarti pääsu poole. 1938. aastal ehitatud tee on kõrgeimal looklev tee Sloveenias ning see viib sellel liiklejaid ja matkajaid 2072 meetri kõrgusele. Sealt alustatakse tõusu Mangarti mäele (2679 m). See on minu kõige lemmikum koht sellel reisil, sest see oli lihtsalt nii hull kui järsud olid nõlvad ja kurvid ning kui ilusaid olid vaated. Isegi kõige vähem kõrgust kartvad inimesed hakkavad seal kõrgust kartma. Ülevalt paistis vaade Itaaliale ja seal olevale Fusine järvele. Telefoni saabusid sõnumid iga natukese aja tagant teatades vaheldumisi, et olen jõudnud Austriasse, Itaaliasse või Sloveeniasse.
Õhtu lõpetuseks kiikasime veel kurvilist teed mööda Virje joa juurde. Otsustasime, et rohkem jugasid me vaatama ei lähe, sest kõige võimsamad oleme juba ära näinud.
Teel Tolminisse tuli meile vastu Eesti numbrimärkidega hõbedane Volkswagen Jetta. Meie suureks rõõmuks olid selles meile tuttavad näod. Tolminisse jõudes meie kurgud juba tolmasid. Istusime maha, võtsime joogid ja otsisime ööbimiskohta. Lõpuks ei jäänud muud üle kui ümber nurga hotelli minna, sest ööbimiskohti kaheksale on selles pisikeses kohas raske leida.
No comments:
Post a Comment