Sloveenia 6. päev Bohinj - Bled

Ikka on meie reisidel olnud mõni selline hommik, mil tuleb ärgata koos kukega. Täna hommikul oli kukk meile niigi armuline, et ta ei kirenud koos päiksega, vaid alles pool kuus. Et eelmisel õhtul olime pidanud plaani minna Savicajuga  vaatama kohe hommikul enne suurt turistide massi, siis läksime hommikusöögile 7:30. Peagi olime söönud ja ratastel.

Savica juga on Bohinji järve äärest ainult mõned kilomeetrid sõita. Nii olimegi üsna pea kohal. Panime kiivrid ja joped autosse, ülejäänud motovarustus jäi selga. Tsiklisaapad on tegelikult päris head matkasaapad. Et rada joa juurde oli astmetega ja tõus päris järsk, saime kenasi pulsid ülesse ja seljad märjaks. see vaade üleval oli igat seda astet  väärt.

Karina ja Rivo otsustasid lastega minna kuskile rannapuhkust tegema. Eks lastel olegi igav neid asju vaadata, millest täiskasvanud Instagram´i pilte teevad. Meie neljakesi ikka veel kolmel rattal otsustasime Bohinji järve äärde ja Mostnica kurusse minna.

Ümber Bohinji järve kulgeb matkarada ja järv on piisavalt soe, et ujumas käia ning kogu järve kaldad on ujumiseks sobivad. Jalutasime veidi ringi kuni tekkis ka tahtmine ujuma minna. Kuigi vesi oli karastavalt jahe, oli seal päris mõnus ujuda. Vesi on väga läbipaistev js nii näeb ka vees Bohinji forelle.

Peale järves ujumist käisime veel söömas ning siis pakkisime motoriided selga, et 2,5 km kauguse Mostnica kuruni jõuda. Motoreisimisel tuleb riietumist ja lahtiriietumist päris tihti ette - vahet pole kui pikad on vahemaad, kogu varustus peab ikka seljas olema. Matkaraja alguses selgus tõkkepuu eest, et tsikliga võime vabalt tõkkepuust mööda sõita ja üleval mägedes ise ringi vaadata. Päris mõnus kui sellised privileegid on. Mä otsas harunes mitu teed ning nii võtsime sellest võimalusest viimast. Esiteks läksime Vogarisse, mis on ilusa vaatega koht. Sealt parklast küll pidime läbi metsa ja talude vahelt 20 minutit kõndima, aga see vaade oli seda igati väärt.

Järgmiseks võtsime suuna Planina Zgornja Grintovica´le, mis on platoo mägede vahel. Palju pisikesi maju ja mitte ühtegi hingelist. Iga hetk olime valmis, et kuskilt jookseb kohale 100-pealine lehmakari või kuskilt lendab välja nõid luual.

Järgmiseks sõitsime suuna Mostnica joa juurde. Tee sinna oli väga maaliline, kuid väga kitsas. Ühel lõigul oli tee lahtise kruusaga ja vastu tuli auto. Tõmbasin tee serva poole ja jätkasin enesekindlalt sõitu. Nii kui auto minu kõrvale jõudis, ei tahtnud rattad enam maapinnaga kontaktis olla ning vajusin veidi külili. Veidi seetõttu, et kõrval oli paras pehme mätas ja otseselt pikali ei kukkunudki. Raivo tuli minu taga ja sattus ka kuidagi hämmingusse autost ja minu pussrdamisest. Nii parkis ka Raivo oma ratta külili vastu mätast. Nii me siis siplesime seal kahekesi. Autol võis peeglist päris hea vaade olla. Karma maksis kätte, sest olime läbi sõitnud keelava märgi alt. Vähemalt on Ben ja Nelli nüüd pehma samblase maandumisega ristitud. Mostnica juga oli ka väga kena.

Pärast joa külastamist kustutasime janu seal kõrval asuvas külalistemajas. Lõpuks võtsime suuna ka Mostnica kuru suunas. Seal võtsime tsikliriided seljast ja tõdesime, et tavaliste riietega on ikka palju mõnusam matkata. Tasub võtta see aeg, et ennast matkarajal mugavamalt tunda. Kuigi päike hakkas juba mäe taha veerema, nägime ikkagi kuru kogu tema ilus ära.

Panime riidesse ja sõitsime Bledi, et kuskil jälle janu kustutada ja õhtuks öömaja leida. Öömaja Bledis leitud, kinnitasime kella 21 ajal kohalikus restoranis keha maistvate roogadega.

Kui söök söödud, oli meil vaja oma öömajja jõudmiseks veel 300 meetrit sõita. Et me sõitsime jälle otsemat teed, siis oli meie teekond nagu tsiklipolitsei sõidueksam - kõige pealt möödumine keset teed pandud lillepostamendist, siis mööduumine postireast, möödasõit tõkkepuust ja läbisõit kahe tõkkepuu vahel ja seda kõike tõusva kurvilise tee peal. Kõik said sõidueksami sooritatud. Kogu päeva tskliläbisõit oli 40 km ja meil üle 20 tuh sammu.