Ärkasin hommikul kell 5, sest väljas oli juba valge ja linnud akna taga laulsid juba kenasti Sundisin ennast uuesti magama. Tegelikult oli täna väga hea magada, sest ilm oli jahedam kui eelmised ööd ja aknast tuli mõnusat värsket õhku sisse. Saime hommikusöögilauas kell 8 kokku. Saime perenaiselt head kohvi ja munaputru. Üks osa reisielamusest on ka kohad, kus ööbime ja inimesed, kellega seal kohtume. Selles kohas kohasime üht Saksamaalt pärit mootorratturit, kellel oli sadulaamort ära murdunud nii, et tal oli üsna ebamugav sõita.
Meie ööbimiskoht Maribori külje all on Drava jõe ääres ning see 725 km pikkune jõgi suubub Doonausse. Käisime peale hommikusööki ka seda ilusar sinist värvi jõge lähemalt vaatamas.
Leppisime kokku, et 9:45 saame rataste ja auto juures kokku. Nii ka tegime. Et täna on reisi esimene pikk päev kohal ja oodata on maalilisi vaateid, sättisin ka kaamera kiivri külge. Võtsime suuna üle mägede Logarska Dolina poole. Sihtkohta näitas 115 km. Nii kui külalistemaja eest teele keerasime, hakkasid teed meie all looklema ja taamal asuvad mäed meist paremalt ja vasakult mööduma.
Nelli (ja tegelikult Ben ka) sõidab kurvides väga hästi. Ainult keera ratas vastujuhtimisega enda all kaldu ja palun - kurv läbitud. Kordagi ei ole tunnet, et äkki pole pidamist. Raivo rattal käib keskhark (ja korra ka saapanina) pea igas kurvis vastu maad. Kui ka kuskil kurvis on liiva või kruusa maas olnud, siis on seda küll tunda, aga ratas töötas ka selles olukorras väga hästi. Kurvides kasutasin kolmandat ja neljandat käiku, kolmandaga oli pidurdus kurvis täitsa hea nii, et oli mugav vajadusel gaasi maha ja juurde keerata. Neljandaga sai ka kenasti kurve läbida, siis tuli lihtsalt rohkem kallutada ja seda rattad ka võimaldavad mugavalt.
Mingi hetk mu sisemine kompass läks katki ja tavaline GPS hakkas meid tee peal tagasi suunama. Nii juhtuski, et iga järgneva kilomeetriga vahemaa sihtkohta GPSi järgi aina kasvas. Õige motomees või -naine ju jonni ei jäta ega ringi keera. Nii eirasimegi järjepidevalt GPSi soovitust tagasi keerata, sest tahaks ju kurvilisi teid sõita. Siis aga näitaski teeviit, et vasakule keerates jääb Logarska Dolina ainult 17 km kaugusele. Meie rõõm jäi üürikeseks. Nii kui sellele teele keerasime, saime arumiks GPS meid ümber suunata tahtis. Sinna viis siitkaudu kruusane tee. See polnud aga mitte lihtsalt kruusatee, vaid mäes üles ja alla looklev kruusatee, kus kohati rusikasuurused kivid, killustik, liiv ja kõik muu, mis leidub ühel teel, mis pole asfalt. Õige motomees.... teate küll. Üks hetk ühes kurvis läks Vivianil kurvi lõikamine plaanitust teisiti ning asfalttee peal polekski midagi olnud, aga et kurv oli ka kruusane ja tõusuga, siis kukkus ratas kurvis külili. Kohe seal juures olid ka teeehitajad, kes jooksid ja tõid Vivile rahustuseks Coca-Colat. Vot kui ägedad inimesed!
Õnneks kompenseerisid vaated kehvasid teeolusid.
Nelli püsib kruusal täitsa hästi. Tõusudel kurvis lahtise killustiku peal võttis paaril korral esiratta libisema, aga see oli peamiselt kaalujaotusest, sest mu sabakohver on ikka üsna raske. Nelli tuleb kruusal sõitmisega ilusti toime. Küll, aga hakkas juba kiirteel mingi asi nina juures vibratsiooniga teatud kiiruse ja pöörete juure vibratsiooniga heli tekitama. Katsumine mingeid lahti tulnud kondleid ega muid osi ei tuvastanud.
Kell 14 jõudsime lõpuks Logarska Dolinasse (Logari kuru), mis on lagendik mägede vahel, mille keskel lookleb maaliliste vaadetega tee, mille ääres lehmad söövad heina ja nende kõrval on ... hein.
Tee lõpus saab näha Rinka juga, mis on oma 105 meetri kõrgusega kõrguselt teine juga Sloveenias. Selle juurde peab parklast 400 meetrit kõndima, aga see on seda väärt, sest vaated joale ja mägedele on lummavad.
Tänaseks anti Sloveenias vihma ja äiksehoiatus. Ilmaennustus pidaski paika ning hakkaski müristama, välku lööma ja vihma sadama.
Võtsime suuna Lucesse ja sõime seal hilise lõuna või varajase õhtusöögi. Sealt võtsime juba suuna üle mägede Ljubljanasse. Vihma valab nagu oavarrest, visiirist midagi ei näe, sest see on märg nii väljast kui seest. Lisaks mädegele on pilved ka kiiivri sees, nii et visiir on seest ka udune. Et meie tee viis üle mägede ja vihma sadas, sõitsime ettevaatlikult. Üks hetk vaatasin ette ja nägin, et Vivian võtab ühte kurvi maru lennukalt. Järgmiseks oli juba kiivrisides hääli kosta ja oligi ratas tee ääres kurvis pikali. Ratas kukkus jälle sama jala peale nagu kruusal, veidi muljumist ja haiget saamist, aga õnneks luud-kondid terved. Mida aga ei saanud ratta kohta öelda, sest jalaraua kinnitus oli ära murdunud. Sellise veaga enam pikalt sõita ei saa. Pakkisime Viviani autosse ja saatsime nemad ees Ljubljanasse. Alar ja Raivo viisid Vivi ratta järgmises külas asuvasse külalistemaja juurde. Seisin senikaua Alari Porgandi ja oma Nelliga nulu all. Tänasin oma TCX Goretex saapaid, et nad mu jalad soojas ja kuivas hoidsid. Tänasin oma Cloveri jopet, et ta vihmavooder mu keha soojas hoidis. Hoolimata sellest, et kallas, oli mugav olla. Pool tundi hiljem kui Alar ja Raivo tagasi jõudsid, oli juba veidi jahe hakanud, sest kiivrisukk oli juba niiskeks tõmmanud ja püksid läbi ligunenud. Sõitsime vaiksel üle mägede Ljubljana poole kehad külmast kanged. Minna oli üle 50 km.
Viiene seltskond juba ootas meid Ljubljanas. Võtsime kiirelt läbiligunenud riided seljast, panime kuivama ja kiirelt kuuma duši alla. Sooja vett jätkus küll vähe, aga sain ennast fööniga üles soojendada. Kuni Alar ja Viv ratast ära tõid, käisime vaikselt Ljubljanat piilumas.
No comments:
Post a Comment