Sloveenia 14. päev Augustow - Tartu

Oleme kõik kaheksa õnnelikult peale kahenädalast reisi koju jõudnud. Kes varem, kes hiljem. Karina ja Rivo jõudsid koju tagasi juba teisipäeva õhtul, meie täna õhtul.

Meie reisi viimast päeva alustasime täna kella 8 ajal hommikusöögiga Augustowis. Hommikusöögiks munapuder, vorstid ja võileivad. Kohvi oli pigem nagu kohvilaadne toode, mitte kohvi. Peale hommikusööki pingutasime rataste kette, sest nad olid veidi juba välja veninud. Tuleb välja, et selleks, et Benellide kette pingutada, on vaja reisile kaasa võtta ka üks KTM ja üks Kawasaki, sest just nende rataste võtmetega saime tagaratta võlli lahti ja kinni keerata.

Ilmateade näitas, et Eestis on väljas 9 kraadi sooja ja Augustowis 13 kraadi. Selge, et tuleb kõik riided selga panna, mis vähegi selga mahub. Panin selga kolm särki, džempri, jalga liibuvad püksid, esimest korda reisi jooksul pikad sokid ja viimast korda ülejäänud tsiklivarustuse. Kohapeal päikse käes seistes tundus palav, aga sõites on sõidutuule tõttu alati jahedam.

Kui me 9:30 ajal startisime, näitas GPS, et koju on 676 km. Õnneks oli riietumine õnnestunud ja hea soe oli sõita. Uni küll kippus veidi peale, aga Poola kurvilised teed, külad ja elav liiklus aitasid üleval olla. Saime Augustowist eilsete kütusejääkidega lõunaks Kaunasesse välja sõita. Seal saime korralikku kohvi ja veidi istmikke puhata. Transiidipäevadel on omavahel üldse palju sellest kohast juttu, mis vastu sadulat puutub. Igas külas kus hoog maas, seisame ratastel püsti.

Riias tegime kella 16 ajal veel ühe pikema pausi ja sõime ka lõunat. Sealt oli veel koju 250 km tulla. Kella 19:45 ajal jõudsime Tartusse. Teel Valgast Tartusse saime veel ühe sahmaka vihma ka kaela. Et ikka seda viimast teekonda koju veidi värvikamaks muuta. Tegelikult olidki ümberringi väga ilusad värvid - taustaks tume taevas ja tee äärtes päikse käes kolletavad viljapõllud. Küll on hea jälle kodus olla. Eestimaa on ka ilus ja meile väga armas.

Reisi eelarve ühe ratta kohta on umbkaudselt 1300 €, millest 300 € kütus, 300 € söögid-joogid, 460 € ööbimine ja ülejäänud piletid ja muud kulud. Alates Ljubljanast võttis Raivo ratas keskmiselt 4,8 l/100 km ja mu ratas 4,4 l/100 km. Arvestades, et vähemalt pool sõidust kulges kiirteel, on need rattad väga ökonoomsed. 

Reisile tagasi vaatame kõik heldimusega. Reis oli mõnus. Sloveenia oma jõgede, järvede, mere, mägede, jugade, koobaste ja lahkete inimestega on väärt sihtkoht. Hinnad ei ole kallid kui vähegi otsida mõistlikke kohti ööbimiseks. Väljas süüa saab ka väga mõistliku hinnaga. Reisiseltskond oli ka väga tore. Enne reisi oli mul veidi hirm et kuidas see kõik kokku klapib arvestades, et üks seltskond on autoga ja üks seltskond on ratastel. Rivo oli aga nii osav autojuht, et suutis isegi enne tsikleid sihtkohta jõuda ja kolm päeva enne tsikleid Eestisse tagasi ning ikkagi kõik kohad ära näha. Reisiseltskond klappis omavahel ka inimeste poolest.

Selle postituse pühendan Rivo emale, kes lahkus meie hulgast eile neljapäeva hommikul. Puhka rahus.

Sloveenia 13. päev Brno - Augustow

Täna öösel ei maganud ma kohe mitu tundi järjest. Ei tea mis kell siis oli, aga väljas oli täitsa pime. Tundus, et Raivo ka vähkres terve öö. Ei saagi aru miks me magada ei saanud. Kord oli tuba liiga külm, kord tekk liiga paks ja selle all liiga palav. Siis oli janu ja siis oli vaja tualetti minna. Mingi hetk jäin ikkagi magama. Hoolimata unetust ööst ärkasin ikka enne kella, sest toas oli juba valgeks läinud, aga äratuskell polnud veel helisenud. Väike hirm oli, et äkki oleme äratuskella maha maganud. Ei olnud õnneks. Pärast duši all käimist hakkasin läätsesid silma panema, kui läätsekonteiner koos ühe läätsega kukkus kosmeetikakotti. Et teist läätse enam leida ei õnnestunud, ei hakanud ka seda ühte allesjäänut enam panema. Sõidan siis samamoodi edasi nagu siiani peale seda kui silmapõletik tekkis. Kuidagi olen ju hakkama saanud, saan koduni ka ilma läätsede ja prillideta (jäid koju) hakkama.

Saime Alari ja Viviga all restoranis hommikusöögiks kokku. Raivo läks hommikusöögi käigus korra välja värsket õhku hingama. Samal ajal küsis Alar, et kas meil on duši all käidud ja oleks valmis 10 minuti pärast startima. Iga minut, mis varem minema saame, on meile endale kasulik, sest seda varem saame ju õhtul öömajale. Olin selle ettepanekuga igat nõus. Kui tagasi tuppa jõudsime, hõikas Alar, et 10 minuti pärast kohtume siis. Raivo sai selle peale pahaseks - temal on kohver laiali, tahaks veel hambaid pesta ja vetsus käia, oli ju jutt, et kell 9 stardime, kust nüüd selline otsus, et varem stardime!? Võtsin oma kohvri ja kiivri ning viisin need ise alla. Kaugemale ei jõudnud oma 30 kg kohvrit viia kui poole tänavani, sest ratas oli pargitud kaugele maja nurga taha. Jätsin  selle keset teed maha, et pärast kiivri ratta juurde viimist seda kahe käega edasi vinnata. Raivo korjas mu kohvri aga enne tänavalt üles ja pani rattale. Alustasime veidi enne 9 sõitu Augustowi poole. Selline tore algus meie eelviimasele reisipäevale. GPS näitab, et Augustowisse on 812 km.

Saime üsna kiiresti Brnost välja ja kiirteele. Ilm oli täitsa mõnus sõitmiseks kui kõik riided seljas olid, mis võimalik oli. Väljas näitas kogu päeva jooksul sooja 17-23 kraadi. Ühel hetkel kui sõitsime neljarealisel kiirteel ja otsisime Alariga parasjagu kuidas saaksime hoida õiget teed pidi Varssavi poole, jäi Raivo oma rattaga meist tee vasakusse serva maha öeldes, et rattal kadus jõud ära. Ülejäänud jõudsime  oma rattad tõmmata tee paremasse serva. Rekkad ja sõiduautod aina vuhisesid meie vahelt tuututades mööda kui me abitult pealt vaatasime, kuidas Raivo olematus teeservas seisis. Märkasin, et Raivo ratta küljejalg on maas. Näed, polegi prille vaja kui üle kiirtee suutsin viga tuvastada! Teatavasti on ratastel peal andurid, mis ei lase ratast käivitada kui küljejalg on maas. Aga miks oli küljejalg maas? Kui parasjagu tekkis selline moment, et ühtegi autot ei tulnud, hoidis Raivo varbaga küljejalga üleval ja sõitis ka meie juurde paremasse teeserva. Tuli välja, et ratta küljejalga hoidis üleval kaks vedru, millest väiksem on suurema sees, kuid suurem oli ära murdunud. Huuhh! Õnneks lihtne viga. Suurema osa asjadest saab tsilireisidel nipukatega ära parandada. Tõmbasime küljejala nipukatega raami külge. Õnneks on Raivo rattal ka keskhark olemas ja puu najale ratast küljejalaga puudumise tõttu parkima ei pea. Nüüd läks Raivol ka tuju tagasi paremaks, et ta ratas  nii operatiivselt korda tehti.

A1 on endiselt ühel lõigul remondis ja 1 maantee samuti. Saime täna vähemalt 30 km remondis oleval kiirteel sõita. See tähendas sõelumist autode vahel ja paremal teeserval. Õnneks on võimalik tsikliga ummikutest kiiremini läbi murda.

Varssavisse jõudsime õhtul kella 17 ajal. See tähendas tipptundi ja ummikuid. Sõitsime ridade vahel vähemalt 5 km. Õnneks ollakse Poolas sellega harjunud ja suurem osa autojuhte teeb ilusti ruumi selle jaoks. Nii saime Varssavist mööda ringi 15 minutiga mööda.

Veidi enne 21 jõudsime Augustowisse, kus meid juba oodati.

Külma peletamiseks küsisime kohe neli pitsi Zubrowkat. Köögist võluti lisaks ilusad ja maitsvad söögid välja. Soovitame söögikohta Szuflada ka teistele.

Sloveenia 12. päev Izola - Brno

"Määäääh!" "Määähäääh! "Hähähääääh!" Selliseid hääli oleme kuulnud juba kolm päeva.

Viimane aeg on hakata siit kaunist farmiga villast liikuma, sest ka meie enda häälikud on hakanud pikaks ja väga täpiliseks venima. Nii juhtuski, et kui Vivian otsis oma hambaharja, siis oli kohane öelda "Nääeeeeee!" Kui keegi ei leidnud jälle tualeti valgustuse lülitit ülesse, sobis jälle öelda "Nääeeeee!"

Kell 9 panime käigu sisse, tankisime ja keerasime ninad kodu poole. Tuul oli nii kõva ja temperatuur ainult 17 kraadi. Nii külm oli, et pidasime tee ääres kinni, et riideid juurde panna. Tuul on nii kõva, et pakkis kiirteel mu vasaku peegli koguaeg kokku. Veidi enne 11 olime Ljubljanas ja saime Viviani ratta kätte. Ratas nagu uus, puha puhtakski pestud. Keerasime Raivoga mu ratta peegli ka kinni. Alar sai oma rattale mootorisse õli ja rehvidesse õhku juurde. Sai ka koera patsutada ja temaga veidi mängida.

Kiirteel sõites oli jälle sobiv mäenõlval rohtu söövatele lammastele viidates läbi sidesüsteemi hõigata "Näeeeeee!"

Kiirtee, jälle see kiirtee. No ei meeldi mulle ühestki otsast kiirteel sõita. Meid on neli, igaüks meist on muutuja. Ees, küljel ja taga sõitvad autod on omaette muutujad. Mõned sõidavad kiiremini, mõned aeglasemalt, mõned on nagu raketid. Eriti "tore" kui mõned autod kõrvalreast meie punti tuima näoga sisse sõidavad. Tee muutub, kord on ta kiire ja sirge, siis aeglane ja kurviline. Kord on seal remont ja kahest sõidurajast on tehtud neli. Pea peab koguaeg nagu kompuuter arvutama kiirust, kaugust, kurviraadiust jne.

Motoreisi käigus on võimalik väga palju näha ja paljudesse kohtadesse jõuda. Küll olime Varssavis, siis Viinis, Grazis ja Ljubljanas. Kella 17 ajal jõudsime aga Brnosse. Parkisime rattad, saime toad kätte ja läksime kohe linna peale. Linn on väga ilus. Käisime Püha Peetr-Pauli katedraali tornist linna imetlemas.

Alar üldse "ei karda" kõrgust.

Pärast seda jalutasime veel linnas ringi. Kui midagi ilusat või põnevat silma jäi, oli jälle hea teiste tähelepanu sellele pöörata öeldes "Nääeee!"

Lõpuks istusime vanalinnas ühte restorani maha. Alar ja Raivo tellisid õhtusöögiks traditsioonilise Tšehhi toidu. Meil oli meelest läinud, et see oli ju meie mõttes aurutatud toore saia kõrval magusa kastme sees tehtud liha. Mulle mu veiselihasalat väga maitses.

Arutasime muu hulgas seda, miks meil täna grupisõit kiirteel ei klappinud. Homme püüame paremini. Homme ootab jälle pikk päev ees.

Sloveenia 11. päev Izola

Viimane puhkusepäev enne teeleasumist. Izola on meie selle reisi kõige kaugem punkt kodust. Izolast koju Tartusse on 2084 km. Kui väga tahta, siis saaksime selle vahemaa läbitud kahe päevaga. Nii nagu me tulime Rumeeniast Satu Marest kahe päevaga koju. Et meil aga koju kiiret pole, jagame selle distantsi kolme päeva peale. Homme saame Viviani ratta Ljubljanast kätte ja õhtuks plaanime jõuda Brnosse Tšehhis.

Täna pesime veel viimased määrdunud riided puhtaks. Raivo keeras meie ratastel poldid üle ja pani numbrimärkide taha silikooni, et need ei koliseks numbrimärgi raami sees. Lisaks kukkus ükspäev Raivo rattal USB-pesast sisu välja. Õigem oleks öelda, et see kukkus ratta sisse. Ka selle kinnitas ta täna silikooniga ratta külge tagasi. Pesin kiivrite visiirid ja puhastasin kiivrid ära. Kõik akud on laaditud. Ninad on värava poole keeratud ja rehvirõhud üle kontrollitud. Hommikul määrime veel ketid ära. Tundub, et oleme valmis teele asuma.

Ratastest rääkides. Nende ratastega on hea sõita kiirteel, saab ilusti ümber reastuda, kiirendavad piisavalt, kellelegi ette nendega ei jää. Esiklaas võiks veidi kõrgem olla, et tuulemüra kiivris oleks väiksem. Nende ratastega on tavalistel maanteedel lausa lust sõita. Kellestki möödasõitmiseks ei pea käiku alla vahetama. Võibolla mõnikord lihtsalt gaasirulli põhja keerama. Seega ei ole hirmu, et rattad oma 35 kW ja 500 kuupsentimeetriga kedagi edasi ei vea. Kurvides nendega manööverdada on ülilihtne. Lihtsa vastujuhtimise liigutusega on ratas enda all kaldes ja kurvis kerge sõidujoont korrigeerida. Selle rattaga pole mul kordagi olnud tunnet, et ta  kuidagi kurvis imelikult käituks. Näiteks et vedrustus kuidagi ei töötaks kurvis, esiratas hüppaks või pidamist ei oleks. Isegi kui olen asfaltteel sattunud mõne koha peale, kus kruus on maas, siis on küll tunda veidi libisemist, aga sama ilusti on jälle pidamine tagasi ja saab sõitu jätkata. Kurvides kasutasin tõusudel enamasti kolmandat käiku, nõelasilmades teist käiku, millest jätkus kurvi läbimiseks jõudu küll ja küll. Vajadusel sai isegi teise käiguga siduriga kurvi läbida. Sai ju nende ratastega 2000 meetri peal ära käidud. Mäest alla tulles sai samuti kasutada teist ja kolmandat käiku. Mootoripidurdus ka madalate käikudega ei ole küll nii efektiivne kui näiteks V2 mootoriga Aprilia Dorsoduroga, aga midagi häirivat ei ole, sest saab kasutada vajadusel ka pidureid. Kusjuures kurvis pidurdada on ka täitsa hea. Samuti on selle rattaga väga lihtne linnas manööverdada. Eriti meeldib mulle kohapealt ära sõites ratast kallutades kohe mingi pööre teha. Saime nende ratastega ka kruusal sõita ja mitte ainult lihtsalt kruusateel, vaid lausa tõusude ja langustega kruusasel teel. Paaril korral oli tõusu peal nõelasilmas esiratas mängis nii, et pidamist oli vähe, aga tõus oli ka järsk ja tegelikult ka tagakohver raske. Kokkuvõttes oleme ratastega endiselt väga rahul ja julgeme neid soovitada kõigile kes kahtlevad kas ratas ikka sõita jõuab.

Tänane päev on möödunud basseini ääres.  Hommikul tõi peremees suure vaagnatäie värskeid viigimarju ja aprikoose otse puu otsast. Õhtupoole kõndisime ühe viiekilomeetrise ringi mäest üles, et ilusaid vaateid nautida ja natuke liigutada ka. Bepo sai ka jalutada.