Sloveenia 6. päev Bohinj - Bled

Ikka on meie reisidel olnud mõni selline hommik, mil tuleb ärgata koos kukega. Täna hommikul oli kukk meile niigi armuline, et ta ei kirenud koos päiksega, vaid alles pool kuus. Et eelmisel õhtul olime pidanud plaani minna Savicajuga  vaatama kohe hommikul enne suurt turistide massi, siis läksime hommikusöögile 7:30. Peagi olime söönud ja ratastel.

Savica juga on Bohinji järve äärest ainult mõned kilomeetrid sõita. Nii olimegi üsna pea kohal. Panime kiivrid ja joped autosse, ülejäänud motovarustus jäi selga. Tsiklisaapad on tegelikult päris head matkasaapad. Et rada joa juurde oli astmetega ja tõus päris järsk, saime kenasi pulsid ülesse ja seljad märjaks. see vaade üleval oli igat seda astet  väärt.

Karina ja Rivo otsustasid lastega minna kuskile rannapuhkust tegema. Eks lastel olegi igav neid asju vaadata, millest täiskasvanud Instagram´i pilte teevad. Meie neljakesi ikka veel kolmel rattal otsustasime Bohinji järve äärde ja Mostnica kurusse minna.

Ümber Bohinji järve kulgeb matkarada ja järv on piisavalt soe, et ujumas käia ning kogu järve kaldad on ujumiseks sobivad. Jalutasime veidi ringi kuni tekkis ka tahtmine ujuma minna. Kuigi vesi oli karastavalt jahe, oli seal päris mõnus ujuda. Vesi on väga läbipaistev js nii näeb ka vees Bohinji forelle.

Peale järves ujumist käisime veel söömas ning siis pakkisime motoriided selga, et 2,5 km kauguse Mostnica kuruni jõuda. Motoreisimisel tuleb riietumist ja lahtiriietumist päris tihti ette - vahet pole kui pikad on vahemaad, kogu varustus peab ikka seljas olema. Matkaraja alguses selgus tõkkepuu eest, et tsikliga võime vabalt tõkkepuust mööda sõita ja üleval mägedes ise ringi vaadata. Päris mõnus kui sellised privileegid on. Mä otsas harunes mitu teed ning nii võtsime sellest võimalusest viimast. Esiteks läksime Vogarisse, mis on ilusa vaatega koht. Sealt parklast küll pidime läbi metsa ja talude vahelt 20 minutit kõndima, aga see vaade oli seda igati väärt.

Järgmiseks võtsime suuna Planina Zgornja Grintovica´le, mis on platoo mägede vahel. Palju pisikesi maju ja mitte ühtegi hingelist. Iga hetk olime valmis, et kuskilt jookseb kohale 100-pealine lehmakari või kuskilt lendab välja nõid luual.

Järgmiseks sõitsime suuna Mostnica joa juurde. Tee sinna oli väga maaliline, kuid väga kitsas. Ühel lõigul oli tee lahtise kruusaga ja vastu tuli auto. Tõmbasin tee serva poole ja jätkasin enesekindlalt sõitu. Nii kui auto minu kõrvale jõudis, ei tahtnud rattad enam maapinnaga kontaktis olla ning vajusin veidi külili. Veidi seetõttu, et kõrval oli paras pehme mätas ja otseselt pikali ei kukkunudki. Raivo tuli minu taga ja sattus ka kuidagi hämmingusse autost ja minu pussrdamisest. Nii parkis ka Raivo oma ratta külili vastu mätast. Nii me siis siplesime seal kahekesi. Autol võis peeglist päris hea vaade olla. Karma maksis kätte, sest olime läbi sõitnud keelava märgi alt. Vähemalt on Ben ja Nelli nüüd pehma samblase maandumisega ristitud. Mostnica juga oli ka väga kena.

Pärast joa külastamist kustutasime janu seal kõrval asuvas külalistemajas. Lõpuks võtsime suuna ka Mostnica kuru suunas. Seal võtsime tsikliriided seljast ja tõdesime, et tavaliste riietega on ikka palju mõnusam matkata. Tasub võtta see aeg, et ennast matkarajal mugavamalt tunda. Kuigi päike hakkas juba mäe taha veerema, nägime ikkagi kuru kogu tema ilus ära.

Panime riidesse ja sõitsime Bledi, et kuskil jälle janu kustutada ja õhtuks öömaja leida. Öömaja Bledis leitud, kinnitasime kella 21 ajal kohalikus restoranis keha maistvate roogadega.

Kui söök söödud, oli meil vaja oma öömajja jõudmiseks veel 300 meetrit sõita. Et me sõitsime jälle otsemat teed, siis oli meie teekond nagu tsiklipolitsei sõidueksam - kõige pealt möödumine keset teed pandud lillepostamendist, siis mööduumine postireast, möödasõit tõkkepuust ja läbisõit kahe tõkkepuu vahel ja seda kõike tõusva kurvilise tee peal. Kõik said sõidueksami sooritatud. Kogu päeva tskliläbisõit oli 40 km ja meil üle 20 tuh sammu.

Sloveenia 5. päev Ljubljana - Bohinj

Selleks ajaks kui kell 8 sööma läksime, olin juba kaks tundi üleval olnud ja eelmist postitust kirjutanud. Blogija raske elu eks! Ilma ka ei oska ja ei tahagi. Tegelikult läks lihtsalt uni ära ja mis ma niisama ikka lakke vahin kui saaks midagi kasulikku teha.

Ilm on hommikuks selginenud ning kardinate vahelt paistab meie lillelise tapeediga tuppa veidi päikest. Peale hommikusööki lubasime endale veel puhkeaega kuni meid kell 10 öömajast välja aetakse. Et eilne kohtumine Ljubljanaga oli jäänud väga põgusaks, oli plaan veidi linna lähemalt vaadata. Pakkisime tsikliriided Jettasse ja kohvrid ratastele. Tsiklid võisime õnneks hoovi jätta.

Ljubljana on väga armas, vaikne ja ilus linn. Linnast voolab läbi Ljubljanica jõgi. Südalinn on 298 meetri kõrgusel. Aprillist kuni oktoobrini on igas kuus olnud vähemalt mõnel päeval 29 kraadi sooja. Keskmiselt 121 päeval aastas peamiselt sügiseti ja talviti esineb Ljubljanas udu. Ljubljana on elanike arvult üks väiksemaid pealinnu Euroopas - 2016. aasta andmetel elab siin ligi 280 tuhat inimest. Jalutasime Ljubljanica kallastel asuvas vanalinnas, külastasime turgu ja vaatasime üle kuulsa Draakoni silla. Üle Ljubljanica silla viiv Draakoni sild on arvatud ehitismälestiseks. Silla esialgne nimi oli keiser Franz Joseph I juubelisild Austria-Ungari monarh Franz Joseph I 40. valitsemiaasta juubeli tähistamiseks. Sild püstitati 1901. aastal  1895. aasta maavärinas kannatada saanud puusilla asemele. Draakoni silla nime sai sild silla otsel istuvate draakonite järgi.

12 ajal pakkisime ennast kokku ja hakkasime Bledi ja Vintgari poole liikuma. Alar ja Vivian läksid ratta küljest irdunud jalarauda remonditöökotta viima - ehk annab sellest midagi teha. Tulevad pärast  meile järgi.
Bled on tõenäoliselt kõige külastatavam koht Sloveenias. Et oleksime sinna jõudnud turistide tippajal, võtsime suuna hoopis Vintgari kuru poole. Seda tahtsin nii mina kui Karina rohkem vaadata kui keset Bledi järve asuvat saart. Kui aega ja viitsimist on, siis saame Bledi ka minna. Vintgari kuru (Soteska Vintgar) avastati 1891. aastal kartograafi ja fotograafi Benedict Lergetporeri poolt. Et looduslikult polnud kuru ligipääsetav, ehitati sinna jalgrajad, mida mööda saab tänapäevalgi kõndida. Vintgari kuru on 1,6 km pikk ning läbi kuru voolab Radovna jõgi. Vaated olid igal sellel 1,6 km väga ilusad nii tagasi, edasi kui üles ja alla vaadates.

Et pärastlõunal kiskus jälle taevas tumedaks ja äiksehoiatus on antud terveks nädalaks, jätsime Bledi vahele ja võtsime suuna kohe Bohinji järve poole. Samamoodi märjaks ei tahaks enam saada nagu eile.

Et aga tee viis läbi Bledi, siis nägime möödasõites ikkagi Bledi ja selle keskel asuva saare ära. Ikka väga sinine järv. Nii kui Bohinji jõudsime ja rattad ära parkisime, hakkas kohe ladinal sadama. Võtsime öömaja kohe samasse, et ei peaks enam ennast riidesse panema ega kuskile sõitma.

Oli väga tore päev, kus nägime ilusaid vaateid. Minu hing ihkab rohkem jugasid ja mägesid, loodetavasti saame järgnevatel päevadel neid rohkem.

Vaade meie öömajast

Sloveenia 4. päev Maribor - Ljubljana

Ärkasin hommikul kell 5, sest väljas oli juba valge ja linnud akna taga laulsid juba kenasti Sundisin ennast uuesti magama. Tegelikult oli täna väga hea magada, sest ilm oli jahedam kui eelmised ööd ja aknast tuli mõnusat värsket õhku sisse. Saime hommikusöögilauas kell 8 kokku. Saime perenaiselt head kohvi ja munaputru. Üks osa reisielamusest on ka kohad, kus ööbime ja inimesed, kellega seal kohtume. Selles kohas kohasime üht Saksamaalt pärit mootorratturit, kellel oli sadulaamort ära murdunud nii, et tal oli üsna ebamugav sõita.

Meie ööbimiskoht Maribori külje all on Drava jõe ääres ning see 725 km pikkune jõgi suubub Doonausse. Käisime peale hommikusööki ka seda ilusar sinist värvi jõge lähemalt vaatamas.

Leppisime kokku,  et 9:45 saame rataste ja auto juures kokku. Nii ka tegime. Et täna on reisi esimene pikk päev kohal ja oodata on maalilisi vaateid, sättisin ka kaamera kiivri külge. Võtsime suuna üle mägede Logarska Dolina poole. Sihtkohta näitas 115 km. Nii kui külalistemaja eest teele keerasime, hakkasid teed meie all looklema ja taamal asuvad mäed meist paremalt ja vasakult mööduma.

Nelli (ja tegelikult Ben ka) sõidab kurvides väga hästi. Ainult keera ratas vastujuhtimisega enda all kaldu ja palun - kurv läbitud. Kordagi ei ole tunnet, et äkki pole pidamist. Raivo rattal käib keskhark (ja korra ka saapanina) pea igas kurvis vastu maad. Kui ka kuskil kurvis on liiva või kruusa maas olnud, siis on seda küll tunda, aga ratas töötas ka selles olukorras väga hästi. Kurvides kasutasin kolmandat ja neljandat käiku, kolmandaga oli pidurdus kurvis täitsa hea nii, et oli mugav vajadusel gaasi maha ja juurde keerata. Neljandaga sai ka kenasti kurve läbida, siis tuli lihtsalt rohkem kallutada ja seda rattad ka võimaldavad mugavalt.

Mingi hetk mu sisemine kompass läks katki ja tavaline GPS hakkas meid tee peal tagasi suunama. Nii juhtuski, et iga järgneva kilomeetriga vahemaa sihtkohta GPSi järgi aina kasvas. Õige motomees või -naine ju jonni ei jäta ega ringi keera. Nii eirasimegi järjepidevalt GPSi soovitust tagasi keerata, sest tahaks ju kurvilisi teid sõita. Siis aga näitaski teeviit, et vasakule keerates jääb Logarska Dolina ainult 17 km kaugusele. Meie rõõm jäi üürikeseks. Nii kui sellele teele keerasime, saime arumiks GPS meid ümber suunata tahtis. Sinna viis siitkaudu kruusane tee. See polnud aga mitte lihtsalt kruusatee, vaid mäes üles ja alla looklev kruusatee, kus kohati rusikasuurused kivid, killustik, liiv ja kõik muu, mis leidub ühel teel, mis pole asfalt. Õige motomees.... teate küll. Üks hetk ühes kurvis läks Vivianil kurvi lõikamine plaanitust teisiti ning asfalttee peal polekski midagi olnud, aga et kurv oli ka kruusane ja tõusuga, siis kukkus ratas kurvis külili. Kohe seal juures olid ka teeehitajad, kes jooksid ja tõid Vivile rahustuseks Coca-Colat. Vot kui ägedad inimesed!

Õnneks kompenseerisid vaated kehvasid teeolusid.

Nelli püsib kruusal täitsa hästi. Tõusudel kurvis lahtise killustiku peal võttis paaril korral esiratta libisema, aga see oli peamiselt kaalujaotusest, sest mu sabakohver on ikka üsna raske. Nelli tuleb kruusal sõitmisega ilusti toime. Küll, aga hakkas juba kiirteel mingi asi nina juures vibratsiooniga teatud kiiruse ja pöörete juure vibratsiooniga heli tekitama. Katsumine mingeid lahti tulnud kondleid ega muid osi ei tuvastanud.

Kell 14 jõudsime lõpuks Logarska Dolinasse (Logari kuru), mis on lagendik mägede vahel, mille keskel lookleb maaliliste vaadetega tee, mille ääres lehmad söövad heina ja nende kõrval on ... hein.

Tee lõpus saab näha Rinka juga, mis on oma 105 meetri kõrgusega kõrguselt teine juga Sloveenias. Selle juurde peab parklast 400 meetrit kõndima, aga see on seda väärt, sest vaated joale ja mägedele on lummavad.

 

Tänaseks anti Sloveenias vihma ja äiksehoiatus. Ilmaennustus pidaski paika ning hakkaski müristama, välku lööma ja vihma sadama.

Võtsime suuna Lucesse ja sõime seal hilise lõuna või varajase õhtusöögi. Sealt võtsime juba suuna üle mägede Ljubljanasse. Vihma valab nagu oavarrest, visiirist midagi ei näe, sest see on märg nii väljast kui seest. Lisaks mädegele on pilved ka kiiivri sees, nii et visiir on seest ka udune. Et meie tee viis üle mägede ja vihma sadas, sõitsime ettevaatlikult. Üks hetk vaatasin ette ja nägin, et Vivian võtab ühte kurvi maru lennukalt. Järgmiseks oli juba kiivrisides hääli kosta ja oligi ratas tee ääres kurvis pikali. Ratas kukkus jälle sama jala peale nagu kruusal, veidi muljumist ja haiget saamist, aga õnneks luud-kondid terved. Mida aga ei saanud ratta kohta öelda, sest jalaraua kinnitus oli ära murdunud. Sellise veaga enam pikalt sõita ei saa. Pakkisime Viviani autosse ja saatsime nemad ees Ljubljanasse. Alar ja Raivo viisid Vivi ratta järgmises külas asuvasse külalistemaja juurde. Seisin senikaua Alari Porgandi ja oma Nelliga nulu all. Tänasin oma TCX Goretex saapaid, et nad mu jalad soojas ja kuivas hoidsid. Tänasin oma Cloveri jopet, et ta vihmavooder mu keha soojas hoidis. Hoolimata sellest, et kallas, oli mugav olla. Pool tundi hiljem kui Alar ja Raivo tagasi jõudsid, oli juba veidi jahe hakanud, sest kiivrisukk oli juba niiskeks tõmmanud ja püksid läbi ligunenud. Sõitsime vaiksel üle mägede Ljubljana poole kehad külmast kanged. Minna oli üle 50 km.

Viiene seltskond juba ootas meid Ljubljanas. Võtsime kiirelt läbiligunenud riided seljast, panime kuivama ja kiirelt kuuma duši alla. Sooja vett jätkus küll vähe, aga sain ennast fööniga üles soojendada. Kuni Alar ja Viv ratast ära tõid, käisime vaikselt Ljubljanat piilumas.

Sloveenia 3. päev Viin - Graz - Maribor

Meie reis hakkab juba tempot maha võtma ning seda saab juba hakata puhkuseks nimetama. Magasime täna nii kaua kui keegi jõudis. Raivo ja Rivo tegid eelluuret, kuhu me sööma saaksime minna. Nad leidsid ühe hea koha, kus sai lisaks igasugustele saiakestele ja kohvile ka munaputru ja omletti tellida.

Võtsime kella 11 ajal suuna Grazi peale, sest seal polnud meist keegi kunagi käinud. Temperatuur on 37 kraadi ja see ei ole mitte moototratta mootori töötemperatuur, vaid õhutemperatuur.

Et me ei tulnud siia kiirteedele sõitma, vaid ikka kurvilistele mägiteedele, siis keerasime 42 km pärast kiirteelt maha ja võtsime suuna üle mägede Grazi poole. Kuigi ka kiirteed on juba siinkandis päris ilusad ja mägede vahel, siis üsna kohe tervitasid meid veel ilusamad vaated ja veel kurvilisemad teed. Lõpuks ometi saab rehvid tagasi ümmarguseks sõita, sest kiirteel kulub ainult rehvi keskmine osa ja rehvid muutuvad kandiliseks. Temperatuur kukkus järsult 33 kraadi peale ja seda oli täitsa tunda.

Tegime viludas joogipause, sest ikka päris palav on. Ojakeses sai ka käed ja näo puhtaks pesta. Kipuvad teised soolaseks minema.

Kui meie Grazi jõudsime, olid Karina ja Rivo lastega ka juba kohale jõudnud. Pakkisime oma asjad nende autosse ja läksime linna peale jalutama. Ilus ja vaikne linn.

Kes jäi truuks Viini šnitslile, kes võttis kergema salati, aga kõhud said kõik täis.

Kui me Maribori jõudsime, siis tundsin, et Nellil ei ole tagapidurit. Kiire pilguheit foori all tagapiduri supportile õnneks pidurivedeliku leket ei näidanud. Keerasime tanklasse sisse ja selgus ka tagapiduri puudumise põhjus. Üks hüdraulikat toetav polt oli kadunud ja teine selle tõttu suure koormuse tõttu ära murdunud. Tõmbasime nipukatega kinni ja keerasime ära murdunud poldi teise pesasse. Tagapidurit peaks nüüd kasutama ainult hädapidurduseks.