Sloveenia 2. päev Varssavi - Viin

Tänane päev oli selles mõttes samuti transiidipäev, et meie eesmärgiks oli samuti kiiresti edasi liikuda, mitte väga pikki pause teha ega vaatamisväärsusi vaadata. Et olime esimesel päeva nii tublisti edenenud, siis tegime täna siiski kergema päeva. Et keegi peale minu polnud Viinis käinud, seadsimegi tänaseks eesmärgiks sinna jõuda. Saime poole 9 ajal Varssavist liikuma. Meie sõidukid olid Kreeka pähkli puu all. Siis kui teised on asjalikud ja pakivad asju, peab mõni ikka lolli tegema.

Tunni aja pärast tankisime paagid täis ja võtsime suuna Tšehhi poole. Suurem osa trassist ja pool tänasest päevast kulus kiirteedel. Veidi oli raskusi Poolast Tšehhi piiri poole Mikulovi jõudmisel, sest A1 oli remondis. Seiklesime seetõttu pool tundi ilma otseselt edasi liikumata. Aga see oli ka üks põhjus, miks me tänase peatuse Viini planeerisime, sest teeremondid võtavad aega ja pole vaja ennast ka kohe puhkuse alguses ribadeks sõita. Väike näide kiirteel sõitmisest. Heli, mis kiivrisse kostab, on üsna sama.

Külma üle ei saanud täna keegi kurta, sest termomeeter näitas, et väljas on sooja 36 kraadi. Teepinna temperatuur 47 kraadi. Kohati oli ka asfalt sulanud. Isegi kiirteel sõites ei olnud sõidutuulest jahutamisel abi. Tunne on nagu sõidaks tsikliga saunas. Vett kulus palju ja jõime seda iga pausi ajal, aga pause tegime arvestades temepratuure siiski liiga vähe, sest veepuuduses olime ikkagi. Väikse söögipausi tegime enne Tšehhi jõudmist. Tšehhis tegime ka väikse pausi, mil jahutasime ennast külma veega, jäätisega, särkide märjaks tegemisega ning kavalamad seisid poolest kerest saadik külmkapis. Meie väike kaherattaliste juhtide punt. Nagu ABBA eks.

Veerand nelja ajal jõudsime Austria piirile. Sealt oli Viini veel 100 km sõita.

Viinis võttis meid vastu endiselt soe temperatuur. Euroopas tõesti on praegu kuumalaine. Et olime rentinud korteri, saime tsiklid ja auto sisehoovi parkida. Auto ekipaaž oli jälle enne meid kohal. Ütle veel, et tsikliga jõuab kiiremini kohale. No näed ei jõua. Auto tahab iga 900 km järel tankida, meie tankimisi dikteerib Alari "porgand" (ja meie istmikud), mis tahab iga 260 km tagant tankida. Autos saab sõidu pealt vett juua, ratta peal mitte. Nii meil kulubki kauem aega kohalejõudmiseks. Hea küll, Jetta roolis on ka kogenud sõidumees.

Käisime kiirelt duši all, vahetasime riided ja suundusime Viini kesklinna poole. Pool tundi jalutamist ja olime Viini Riigiooperi ees.

Leidsime ühel kõrvaltänaval vaikse Austria restorani, kus õhtustada. Mis sa muud ikka tellid Viini vanalinnas, kui Viini šnitslit koos sinna juurde kuuluva kartulisalatiga.

Pärast õhtusööki jalutasime vanalinnas ja Doonau ääres. Taustal 137 meetri kõrgune romaani ja gooti stiilis Püha Stefani katedraal. See on kohaliku peapiiskopkonna peamine kirik. Kogu Viini vanalinn kuulub alates 2001. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. Veerand Austria elanikest ehk 1,9 mln elab Viinis ning tunne oli nagu veerand nendest oleks olnud pühapäeva õhtul Viini vanalinnas.

Doonau on Volga järel pikkuselt teine jõgi Euroopas. Kui Doonau on 2850 km pikk, siis Volga lausa 3530 km. Doonau saab alguse Saksamaal Schwarzwaldis ja suubub Musta merre Rumeenias voolates ka läbi Austria, Slovakkia, Ungari, Horvaatia, Serbia, Bulgaaria, Moldova ja Ukraina. 1856. aasta Pariisi rahulepingu järgi on Doonau rahvusvaheline jõgi, mis on kõikidele riikidele laevasõiduks vaba. Kas Doonau on helesinine nagu laulusõnades? Jah, on küll.

Õhtu lõpetuseks vaatasime Viini Riigiooperi esisel platsil Itaalia ooperikirjutaja Giuseppe Verdi ooperit "Othello".  Viini ooperimaja ehitati 1869. aastal ning see avati 25. mail 1869 Mozarti ooperiga "Don Giovanni". 1197. aastal sai eestlanna Annely Peebost Viini Rahvusooperi solist ning samal aastal debüteeris ta ka Viini Riigiooperis Giuseppe Verdi ooperis "Rigoletto".