Tervelt kolm aastat on möödas sellest kui veeresime oma kaherattalistel Rumeeniast tagasi koju. Mitte, et vahepeal ei oleks tahtnud mootorratastel kuskile reisima minna, vaid mul näiteks ei olnud energiat kuskile minna. Alar on selle aja jooksul jõudnud juba kaks korda üksi Balkanil käia. Kui käia öö kõrvalt koolis, siis see võtab oma osa. Kui kool kevadeti läbi sai, ei tahtnud muud kui lihtsalt terrassil pikutada ja raamatuid lugeda. Sel kevadel sai kool ühelepoole. Kuigi oli veelgi raskem aasta kui eelmised, siis tahtmine sel aastal reisile minna, tekkis juba talvel.
Kui ma sel talvel midagi õppisin, siis seda, et neid asju mida meeldib teha, ei tohi edasi lükata kuskile määramatusse tulevikku, vaid neid peab tegema kohe. Iial ei tea mis juhtuda võib ja enam ei jõuagi armastatud asju teha. Tuleb võimalikult vähe teha neid asju, mida peab tegema ja võimalikult palju neid asju, mida tahad teha. Kaks asja, mida mulle väga meeldib teha, on mootorrattaga sõitmine ja reisimine. Motomatkamine on üks viis kuidas neid kahte asja saab ühendada. Tõelised motomatkajad muidugi ütleksid, et mis motomatkamine see ka meil on kui telki ja katelokki kaasas pole. Hea küll, nimetagem meie reisimisviisi motoreisimiseks.
Alaril ja Vivil on samad rattad, vastavalt KTM Adventure ja Kawasaki Versys. Meid Raivoga sõidutavad sel korral Motohoovi abiga saadud uued Benellid - Raivol TRK 502X aka Ben ja mul TRK 502 aka Nelli.
Et Raivo ratas leidis kohe peale Rumeenia reisi uue omaniku, siis Raivol ei olnud ratast ja sellest ka tema vajadus uus ratas osta. Minu jaoks on aga mu senine ratas - Aprilia Dorsoduro SMV 750 aka Dorsik - jahe, sest tuuleklaasi pole ja kogu sõidutuul tuli sülle. Katsun ennast rohkem hoida ja Nelli hoiab mind ehk rohkem soojas. Et need on uued mudelid, siis anname Motohoovi palvel ka sõidukitele veidi tagasisidet. Kus seda veel parem teha oleks kui mitte siin otse ja vahetult.
Mõte Sloveeniasse minna tuli pähe juba mõned aastad tagasi. Ühest küljest on see väike riik, vahemaad ei ole pikad, asub Eestile lähedal (1800 km), samas on looduslikke vaatamisväärsusi palju. Kolmandik Sloveenia pinnast on kaetud rahvusparkidega, millest suurim on Triglavi rahvuspark, mis on oma nime saanud Sloveenia kõrgeima mäetipu järgi. Lisaks sellele, et seal on palju mägesid, on seal ka palju järvi, jõgesid, jugasid, mõned koopad ja isegi meri. Mida muud ma oskaksin tahta oma unistuste sihtkohast. Linnad ei ole minu jaoks, aga mäed on koht, kus hing puhkab.
Tänane päev algas kell 8 kohtumisega Alari ja Viviga Lõunakeskuse Alexela tanklas. Seal saime ka mu ema käest Raivo Cardo G9 tagasi mu venna Taneli poolt vahetatud akuga.
Start ei veninud ning saime aegsasti liikuma. Nii kui sõitma saime, oli tunda, et hommik on jahe. Alari ratta termomeeter näitas 13 kraadi sooja. Õnneks on Benellidel päris head tuuleklaasid, mis hoiavad keha soojas, ja sellepärast ei olnud võrreldes Dorsikuga väga külm sõita. Oleks tundnud ennast lihtsalt mugavamalt kui oleks olnud rohkem riideid seljas. Kolmveerand üheksa olime juba Valga Cirkle K-s, kus ootasid meid autoga reisivalmis Rivo ja Karina koos laste Kauri ja Laglega. Nemad sõidavad 1400 kuubikulise Volswagen Jettaga. Selline kaheksane punt meid selleaastasel reisil ongi. Valgas kontrollisime veel Raivoga rataste rehvirõhud üle ja saime ühelt kohalikult näpunäiteid, et viisakalt liigelda ja sekeldusi politseiga vältida. Vahetasin suvised kindad soojemate vastu. Veidi hakkas soojem. Teed selles Läti osas on veidi paremad, aga enne Riiat ikka närused.
Pärast 250 km läbimist tegime Riia ringil tankimise- ja jalasirutuspeatuse. Mitte, et otseselt tankida oleks olnud vaja, sest ratas näitas veel mitut kütusepulka, aga ikka oli jahe, külm puges naha vahele ning ennast sirutada on ka vaja. Dorsikuga nii kaugele poleks jõudnud. Peatus venis 25-minutiliseks. Miks me seda nii täpselt jälgime? Põhjus on selles, et täna oli transiidipäev, mis tähendab, et eesmärk on jõuda võimalikult väikse ajaga, võimalikult kaugele. See tähendab, et seisma peaks ainult nii palju kui on hädavajalik. Kui neid päevi, mil meie eesmärgiks on sihtkohta jõuda, oleks liiga palju (nagu juhtus 2015. aastal Tšehhi reisiga), siis see väsitab ära. Väsitab just selle pärast, et on lihtsalt sõit ja midagi hinge kosutavat teele ei jää. Tundub ebaloogiline, aga pigem oleme nõus sihtkohta liikuma vähemate päevade, aga rohkemate tundidega ühes päevas. Seetõttu on oluline, et me seisaksime võimalikult vähe ja liiguksime edasi võimalikult palju. Kella poole 12 ajal jõudsime Leedu piiriini. Ilm on ikka veel jahe, lisaks tibutab veel vihma ka. Edasi liigume päris tõhusalt. Neljarattaline ekipaaž jäi juba Riias meist maha. Ehk nad ikka jõuavad ka jõudsalt edasi.
Kaunases tegime järgmise peatuse ja lubasime endale 35-minutilise pausi, mille sisse mahtus nii tankimine, tualeti kasutamine, söömine ja joomine. Nii Raivol, Vivil kui minul käib kiiver kõrvadele.
Arvestades tegevusi, siis oli see päris tõhus peatus. Pärast Kaunast läks ilm soojemaks (või aitasid söök ja jook kaasa), aga olemine läks mugavamaks. Enne kella 15 jõudsime Poola. Nüüd on ilm juba päris soe. Rattad veerevad ilusti, möödasõitudega probleeme ei ole hoolimata 500 kuupsentimeetristest ja 35 kW mootoritest. Seega see on asjatu hirm neile, kes kaaluvad 35 kW mootoriga rataste ostmist. Kui on olnud vaja teha veidi tervamat möödasõitu, siis ei ole isegi vaja käiku alla vajutada, vaid lihtsalt gaasirull põhja keerata. Lähevad ilusti mööda ja teistest maha ka ei jää. Poola kiirteel küll veidi piiras meid teadmine, et manuaali järgi ei tohi pöördeid sissesõiduperioodil üle 6800 lasta. Tuuleklaas hoiab keha soojas, aga tuul tuleb ikkagi kiivrisse sisse. Seega kui tuuleklaasi veel tõstaks lisatuuleklaasiga, saaks olemise klaasi taga ka tuulemühinast vaiksemaks. Kiirteel mulle ikka sõita ei meeldi, sest see pole pigem rattas kinni vaid selles, et seal on kogu tähelepanu vaja kogu ümbritseva suhtes. Tuleb hinnata erinevatel sõiduradadel liikuvate autode kiirust, meie pundi kiirust, meie pundi killustatust ja pundi pikkust. Lisaks hindan pundi taga peeglist tagant tulevate n-ö "lennukite" kiirust, mille peale peame kiirelt leidma augu kõrvalreal ümberreastumiseks. Kõik see õnnestub meil tegelikult üsna õlitatult.
Õhtupoole lubasime endale veel ühe pooletunnise pausi Lomzas, sest olime kenasti edenenud.
Kokku sõitsime täna 12 tunniga 970 km. Rataste keskmine kütusekulu on 4 L/100 km - seega nii nagu tootja lubab. Kell 19 kohaliku aja järgi jõudsime oma ööbimiskohta Varssavis. Meie suureks üllatuseks oli neljarattaline ekipaaž jõudnud juba ööbimiskohta 15 minutit enne meid. Nii jõudsime ka sööma koos minna.
No comments:
Post a Comment