Rumeenia reisi kokkuvõte

Olgu alustuseks öeldud, et hea reisi aluseks on hea seltskond. Kui minna üksi reisile, peab iseenda ja maailmaga hea side olema. Kui minna mitmekesi, peab omavaheline läbisaamine hea olema, mille aluseks on jällegi iseenda sees tasakaalu leidmine. Meil on lahe seltskond, kui on vaja millestki rääkida, siis saame ebaeestlaslikult kõik asjad otse välja öelda ja arutleda, keegi ei solvu ja nutma ei hakka. Punkt.

Nii mõnelgi korral on minu käest küsitud miks te seda teete? Kui mõtlema hakata, siis ega sellele nii üheselt ja lihtsalt vastata saagi.

Esiteks meeldib mulle reisida ja kui sihtkohta saab ise sõita ning samal ajal kogu teel nuusutatud lõhnad, omal nahal tunnetatud temperatuur ja nähtud kohad juurde arvata, siis on sel lennureisiga võrreldes kindlasti omad eelised. 

Mööda maad soovitud sihtkohta sõites muutub maailm su jaoks aina väiksemaks ning järjest kaugemad sihtkohad tunduvad aina lähemal olevat. Teekonda ei mõõda me enam kilomeetrites, vaid päevades (nagu planeetide vahelist maadki ei mõõdeta kilomeetrites, vaid valgusaastates). Horvaatia, vaid kolm päeva sõita, Rumeenia kõigest kaks päeva sõita, palun väga, kõik praktiliselt siinsamas. Kui Poolat vahel ei oleks, saaks veel igalt distantsilt ühe päeva maha lahutada.

See omakorda esitab sõitjatele aga teatud nõudmised. Oma ratta usaldamine, selle kordategemine enne reisi ning korrasoleku jälgimine ja hooldamine reisi jooksul. Oma ratast peab tunda, boonuseks on see kui saad teiste rataste puhul ka abiks olla.

Kes istuvad tagaistmel, peavad juhti usaldama, eriti kui teeolud lähevad raskeks ja teed viivad pilvedest kõrgemale. Kui usaldus algul raske tulemas on, siis kogu reis taga stressata on päris väsitav, misttõttu tuleb mingi hetk ennast olukorra kätte usaldada. Kui on kukkumine, kukutakse koos, kui on külm ja ollakse väsinud, ollakse seda koos. See omakorda liidab, mitte ainult reisi ajal, vaid ka pärast reisi.

Iseenda vaimselt proovile panek on minu üks suurimaid motivaatoreid järjest kaugemaid kohti külastada. Esimestel aastatel oli päris raske ära tunda millal ma olen väsinud või millal on tekkinud janu, ammugi siis seda veel ennetada või jõuvarusid kuidagi varakult ümber jagada. Nii juhtuski, et hakkasin mingi hetk jaurama ega mõistnud ise ka oma käitumise põhjuseid, nagu väike laps. Siis teed avastuse, et ohoo juua oleks vaja ja varsti jälle kõik korras. Nii muutubki igal aastal planeerimine aina lihtsamaks ja sellega seoses ka reisi jooksul väljakutsuvamaks. Näiteks eelmisel aastal läksin teadlikult reisile kulunud tagarehviga, arvestusega, et ju selle kuskil ära saab vahetada ja saigi. Jälle väljakutse vastu võetud ja lahendatud. See lihtsalt võtab aega, aga kui seda on, siis miks mitte selle arvelt uusi seiklusi tekitada.

Selleaastane reis oli mu jaoks juba viies, küll aeg lendab eks. Nüüd ei löö enam naljalt verest välja kui mõni rehv katki läheb, mõni ratas tõrgub, liiklus on tihe, väljas on palav, vett ammu joonud ei ole, higi seljas voolab, sobiva öömaja leidmine võtab näiliselt igaviku ning oht on ööseks lageda taeva alla jääda. Eks kogu see reis on veidike kriisisituatsioonis olemine, stressitekitav ja mida kaugemal kodust, seda võimsam. Samuti on see oma ego allasurumise harjutus - me sõltume üksteisest. Kes teab kus me oleme, kes teab kuhu minna, kellel on tööriistad, juhuks kui rattaga midagi peaks juhtuma, kellel on ravimid, kui inimestega peaks midagi juhtuma, kellel on õiged kontaktid, kelle käes on raha jne.

See kõik on väga hea selleks, et näha kaugemale oma nabast, väiksest Eestist ja oma suurtest tahtmistest. Meil on õnneks vähe vaja - sõpru, täis kõhtu ja pehmet küljealust. Soe vesi on juba luksus, mida iga inimene maailmas endale lubada ei saa. Meil pole vaja palju asju ega palju raha. See õpetab kuidas vähesega hakkama saada, aitab mõtteid sättida ja aitab seeläbi oma elus korrektuure teha.

See selgitus vist nüüd küll neid, kes motomatkal pole käinud, seda ette võtma ei kutsunud, ega ju. See tulebki sinu seest, see kas on seal või mitte. Ühed proovivad ja hakkab meeldima, nii et ei kujutaks oma suvepuhkust enam teisiti ettegi. Ettevaatust motomatkalik invaliidistumine! Teised käivad ja ei taha enam kunagi, aga neid on mu arvestuse järgi vähe.

Kindlasti on neid põhjuseid veelgi, näiteks et saab naise koju maha jätta ja meestega vabalt olla kartmata vingumürgitusse surra. Mul ilmselgelt see põhjus ei saa olla. Erinevate inimeste jaoks erinevad põhjused, kuid üldjoontes sama - saab ennast vabana ja vabalt tunda.

Selleaastast reisi võib tagantjärgi igati kordaläinuks pidada. Teadmine et Rumeenia on viis korda suurem, andis kohe algusest peale selge ettekujutuse, et igale poole me ei jõua. Hoolimata Rumeenia suurusest ja sellest, et Vivi rattas kümnest Rumeenias viibimise päevast oli kaheksa remondis, jõudsime me üsna palju näha ja kogeda. Vivi ratta lagunemine otseselt ei piiranudki meie käike, vaid tegi mitmekesisemaks, näiteks said Alar ja Viv mägedes käia ning me Raivoga saime põhjapool ka kahekesi käidud. Küll on aga kahju, et me kogu reisi ei saanud neljakesi koos teha. Nägemata jäi Constanta kasiino, mille olemasolu ma avastasin alles kohapeal. Samas, et seda soovide nimekirjas polnud, ei jäänud ta meil otseselt nägemata, vaid ei tekkinud boonusena juurde. Soov oli ka näha Bezidu Nou külas asuvat järve, mille paisutamisel jäi selle põhja terve küla, mille kiriku torn paistab siiani veest välja. Ka Cluj Napoca külje all asuv Hoia Baciu kummitusmetsa jätsime vaatamata, kuigi

me sealt linnast läbi sõitsime, lihtsalt liiga palju oleks ühte päeva kokku erinevaid asju saanud. Niigi oli viimane päev ja võtsime Rumeeniast viimast.

Kõige vähem meeldis mulle kogu reisist Constanta ja Mamaia, kuigi Must meri mulle iseenesest väga meeldib, aga mitte nii palju rahvast ja valju muusikat. Algusest peale ei olnud kõigevägem selle poolt, et me Mamaias ennast hästi tunneksime. Kui juba Mamaia paistis, sai esiteks Dorsikul kütus otsa. Siis läks Alari rattal voolikuklamber, siis ei leidnud me endale normaalse hinnaga öömaja, lõpuks hilja öösel võtsime endale seda, mida sai. Korter iseenesest oli ilus, aga kindlasti maksime üle. Ütlen ausalt, et mulle lihtsalt ei meeldi niisama olla kui oled juba nii kaugelt tulnud, et seda maad avastada. Parem siis juba lennukiga kuskile lennata, et kohapeal nädal aega mitte midagi teha ja niisama olla. Talvel saab kodus vedeleda nii, et tolmab. Kahtlemata ei ole ma sellise suhtumisega alati kõige populaarsem inimene.

Kõige rohkem meeldisid mulle mäed ja kindlasti Transfăgărășani tee. Teise koha minu reisitopis saavad kindlasti Berca mudalaviinid. Olid küll üsna kursilt eemal ja suurt lootust mul neid esialgu näha ei olnud, aga sobisid hästi Bukaresti ja Brasovi vahel külastamiseks, sest Alar ja Viv pidid tagasi Bukaresti minema. Tagantjärgi mõtlesime, et nad oleks võinud ka kohe meiega Brasovisse tulla ning Anu ja Dani juures olla, aga tagantjärgi tarkus on alati see kõige parem tarkus eks.

Kolmandale kohale paneksin ma Salina Turda ehk maailma suurima soolakaevandusmuuseumi. Tasub kindlasti külastamist.

Lemmikud olid ka Maramuresi puukirikud ja Rõõmus surnuaed.

Kuulnud enne reisi, et me sihtkohaks on Rumeenia, oli mitme inimese reaktsioon selline, et oii, seal varastatakse teid paljaks, nii kui midgai laokile jätad, siis see on kadunud. Andke andeks, aga igal pool on pätte ja kaabakaid või siis oli meie ümber mingi imeline kaitsev mull. Kohtasime oma teel palju abivalmis ja inimesi, kes tuli appi kui ratas katki läks või teed oli vaja küsida või pakuti meile mõistliku hinnaga öömaja. Kohtasime ka palju rõõmsaid, uudishimulikke ja südamlikke inimesi, kes meiega juttu tulid ajama. Rumeenlased on uhke rahvas, kes ei taha küll et neid tuntaks kui vargaid.

Me oleme tänulikud Bogdanile, et ta võttis vaevaks Vivi rattaga tegeleda, sest see polnud teps mitte kerge häda. Tänu sellele saime koju sõita, mis siis, et see genekas ainult Augustowini vastu pidas, suureks abiks oli segi. Me oleme tänulikud Anule ja Danile, kes meid omas kodus vastu võtsid ning panid meid tundma nagu me oleksimegi omas kodus. Me oleme tänulikud kõigile hotelli töötajatele, kes lubasid meil oma rattad just sinna parkida, kuhu me soovisime. Me ei teinud märkama seda kui kaardimakse Sibiu hotellis ei "töötanud", palusime uuesti kaarditerminali korrasolekut kontrollida ja ime läbi see töötas. Me ei pahanda Poola tädi peale, kes meile leiva eest 2 zlotti arvele lisas, kuigi me leiba ei näinudki. Me ei ole pahased Eduardi peale, kelle korteris me härra Prussakaid tapsime, sest ta oli nende olemasolust teadlik ja oli nõus osa rahast tagasi maksma. Me ei pahanda sellele tüdrukule Mamaias, kes ütles, et meil on katus pea kohal veel üheks päevaks ega hotelli mänedzeri peale, kes ütles, et meil siiski ühe tunni jooksul lahkuda tuleb. Läksime juba poole tunni pärast ära. See signaal, mille sa ise maailma saad, see ka vastu tuleb. Kui mõtled positiivselt, siis ongi positiivne.

Järgmise reisi sihtkohta osas juba läbirääkimised käivad. Nüüd on jälle, mida oodata. Head uut aastat!