Sloveenia 8. päev Tolmin - Trieste

Istun Itaalia sadamalinnas Triestes meie korteri rõdul ja vaatan merel sähviva äikse poole. Praktiliselt iga sekund sähvivad välgud. Tänaseks ja veel järgnevatekski päevadeks lubab siinkandis äikest. Äike sähvib üle kogu taeva nii, et valgustab ka arvuti klaviatuuri. Karina on Laglega toas ja teised läksid poodi. Nüüd hakkas ka vihma sadama. Lisaks sellele, et meil on pesu pesumasinas, siis saavad ka tsiklid puhta(ma)ks. Milline värskendus sellise kuuma päeva lõpetuseks. Nüüd tuli korra tuppa kolida, sest vihm muutus korra ägedas tormiks ja meie rõdu põrandat katsid suured raheterad. Nüüd istume rõdul, naudime oliive, vorsti, arbuusi ja Itaalia veini. Kuidas me aga täna üleüldse Itaaliasse jõudisme?

Ärkasin selle peale, et Raivo tegi mulle pai. Küll on hea kui saab tasakesi armsa inimese poolt tehtud väikse puudutuse mitte tüütu äratuskella peale ärgata. Olime ka tänaseks hommikuks kokku leppinud varase hommikusöögi kella 7:30, et varakult enne suurt turistidevoolu Tolmini kurusse jõuda. Olime endale öömajaks leidnud Tolmini ainsa hotelli. Hommikusöögiks olid soojad marmelaadi ja šokolaadi sarvesaiad, munapuder, värsked aed- ja puuviljad jne. Selles Sloveenia kandis on tunda Itaalia mõjutusi, nii meie hommikusöögis kui ka üleüldiselt menüüdes. Rivo oli nii kena, et viskas meid kuru juurde ära, et me ei peaks oma jalgu kulutama. Nemad jõudsid ükspäev juba seal ära käia. Kurus oligi vastavalt meie ootustele vähe inimesi. Nii saime kogu kuru ilus vaikuses ja rahus nautida.

Kurus käidud, kõndisime 2 km mööda külavaheteid tagasi hotelli.

Hotellis saime veel hilise hommikusöögi käigus kohvi võtta ja janu kustutada. Kell 11 registreerisime ennast hotellist välja ja võtsime suuna Predjama kindluse poole. Väljas on jälle sooja üle 30 kraadi. Predjama kindlus on küll seest jahe, aga tsikliriietes on ikkagi palav.

Pärast Predjama kindluse külaskäiku võtsime suuna Skocjani koobastesse. Suur osa Sloveenia pinnast on karstine ala. Isegi sõna karst on pandud Sloveenia piirkonna Karsti järgi. Kuigi Postojna koopad on suuremad, on nad ka kuulsamad ja seetõttu ka rahvarohkemad. Seetõttu plaanisime külastada Skocjani koopaid, mis pidid olema sama head. Skocjani koopad on 144 meetrit kõrged. Koopa põhjas voolab jõgi, mis suubub Triestes Vahemerre. 1965. aastal oli jões veetase tõusnud 90 meetrit oma praegusest tasemest kõrgemale. Käesoleva aasta jaanuaris tõusis jões tekkinud tammi tõttu samuti veetase 70 meetrit. Nii ei oleks me koopas saanud kõiki kohti külastada, sest need oleksid lihtsalt vee all olnud.

Õhtuks jõudsime Vahemere äärde Izolasse. Sõime grillbaaris hilise lõunasöögi ja hakkasime endale majutust otsima. Me oleme öömaja otsingutel ikka uskunud heale õnnele. Kui mööda kiirteed mere poole sõidsime ja meil oli teadmine, et meil öömaja ei ole, meenus kord kui Rumeenias Constantas poole ööni öömaja otsisime. Meid on kaheksa. Me oleme mere äärses kuurortis, mida kutsutakse ka väikseks Veneetsiaks. Käes on laupäeva õhtu. Käes on puhkuste tippaeg. Tahaks, et öömajal oleks ka bassein. Me oleme jätnud broneerimise viimasele minutile. Üsna sinisilmsed eks. Et aga Horvaatia on siit lõuna poole paarikümne kilomeetri kaugusel, tegime sinna ühe broneeringu. Kui tsiklite juures ennast riidesse pakkisime, tuli kõne, mille teisel pool oli murelik inimene, kes ei saanud aru kuidas on võimalik, et me saime broneeringut teha, sest seal on juba inimesed sees. Tõmbasime parklas AirBnB ja Booking.com lahti. Et ka Itaalia jääb siit kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusele tegime kiire broneeringu hoopis  Triestesse. Pool tundi sõitu ja nii me Itaaliasse jõudsimegi.

Sloveenia 7. päev Bled - Tolmin

Täna ei äratanud meid ei kukk, ei koer, ei palavus ega külm, vaid keegi hüüdis tänaval "Miiidaaaa! Miiiidaaaa!". Algul mõtlesin, et ehk on mõni halva kuulmisega eestlane siia sattunud. Kui varsti aga järgnesid nunnutamishelid, siis tundus, et keegi oli otsinud oma kassi. Et tänases ööbimiskohas meil hommikusööki hinnas polnud, läksime Raivoga Bledi peale hommikusööki otsima. Alar ja Vivian sõid hommikusöögiks eilsest õhtusöögist järelejäänud kaasapakitud mereanni risotot. Leidsime ühe kohviku, kus pakuti hommikusöögiks munaputru peekoniga, saime kõrvale kukleid, tomatit, croissanti ja suurepärast kohvi. Vaade oli Bledi järvele.

Kui tagasi külalistemajja saabusime, harjutas keegi usinalt viiulit. Hea, et ta seda kell 7 ei teinud. Pakkisime asjad kokku ja võtsime 10:30 suuna Zelenci loodus-reservaadi poole. See on koht, kus on mitmekesine loodus ja selle keskel on kõigest 2 meetri sügavune türkiissinise veega järv, mille allikatest tõuseb külm vesi, mis toidab Sava Dolinka jõge, mis suubub omakorda Doonausse. Zelenci on oma nime saanud selle koha ümbruse rohelise (Sloveenia keeles roheline on "zelen") värvi järgi.

Tegime väikse peatuse tee peale jäänud Jasna järvede ääres. Need on tekitatud kunstlikult mäest alla voolavate Velika Pišnica ja Mala Pišnika jõgede kohutmiskohas. Et väljas on jälle sooja üle 30 kraadi, siis järv lihtsalt kutsus meid ujuma. Nii tegimegi tunnise peatuse, värskendasime ennast karges järve vees, imetlesime vaadet ja jahutasime end külmade jookidega. See peatus kulus mulle ka seetõttu ära, et kaamera stabilisaator polnud öösel ennast täis laadinud, aga täna on selles mõttes üks olulisemaid teekondi, mida on vaja jäädvustada.

Minu esimesel mootorrattareisil 2012. aastal reisisime läbi Austria, Itaalia ja Sloveenia Horvaatiasse. Juba siis avaldas tee Kranskja Gorast üle Vršiku läbipääsu mulle väga suurt muljet. Tee, mis kulgeb üles Sloveenia kõrgeimate tippude juurde on oma 48 nõelasilma kurviga iga mootorratturi unistus. Vaated igas kurvis on sellised, et kui kael õieli vaadet vahtima jääd, siis võid kogemata kuristikku sõita.

Varsti jõudsime Bovecisse, kus kinnitasime keha, et minna tagasi üles mägedesse. Kes sõi grillitud lõhet kartuli-spinatipudruga, kes gnocchisid pestokastmega, kes Cesari salatit, kõik olid väga rahul. Võtsime suuna Mangarti pääsu poole. 1938. aastal ehitatud tee on kõrgeimal looklev tee Sloveenias ning see  viib sellel liiklejaid ja matkajaid 2072 meetri kõrgusele. Sealt alustatakse tõusu Mangarti mäele (2679 m). See on minu kõige lemmikum koht sellel reisil, sest see oli lihtsalt nii hull kui järsud olid nõlvad ja kurvid ning kui ilusaid olid vaated. Isegi kõige vähem kõrgust kartvad inimesed hakkavad seal kõrgust kartma. Ülevalt paistis vaade Itaaliale ja seal olevale Fusine järvele. Telefoni saabusid sõnumid iga natukese aja tagant teatades vaheldumisi, et olen jõudnud Austriasse, Itaaliasse või Sloveeniasse. 

Õhtu lõpetuseks kiikasime veel kurvilist teed mööda Virje joa juurde. Otsustasime, et rohkem jugasid me vaatama ei lähe, sest kõige võimsamad oleme juba ära näinud.

Teel Tolminisse tuli meile vastu Eesti numbrimärkidega hõbedane Volkswagen Jetta. Meie suureks rõõmuks olid selles meile tuttavad näod. Tolminisse jõudes meie kurgud juba tolmasid. Istusime maha, võtsime joogid ja otsisime ööbimiskohta. Lõpuks ei jäänud muud üle kui ümber nurga hotelli minna, sest ööbimiskohti kaheksale on selles pisikeses kohas raske leida.

9. päev Split (Horvaatia) - Maribor (Sloveenia)

Täna on meie kojumineku esimene päev. Veel kolm päeva on ees. Hommikul ärkasin kella 8 ajal, Martin oli selleks ajaks juba pool internetti läbi lugenud. Panime kikivarvul liikudes oma asjad kokku, sest hilisteismelised veel magasid hambad laiali (sõna otseses mõttes!) ja uskuge tsiklivarustust on üsna raske hääletult liigutada. Tegime sõiduplaanid järgmiseks neljaks päevaks ehk kojujõudmiseni ning panime kohad koduteele jäävatesse hotellidesse kinni.

Et hommikusööki meil hinna sees ei olnud, alustasime oma päeva tühjade kõhtudega kella 10st hostelist Marjani mäe, kust peaks ilus vaade Splitile avanema, poole liikudes. Nagu ikka pidi juhtuma, ei saanud me jälle GPSiga head koostööd. Küsisin küll kohaliku politsei käest, et kuidas mäkke saab, kes uudishimulikult uuris, et kust ma tulen kas Saksamaalt ja kenasti selgitas, et na levo ja na pravo ja semaforist sinna. Sellest hoolimata me kohale ei jõudnud ja Marjani mägi jäigi meil vallutamata. Kell 11 otsustasime, et suuname rataste ninad Splitist kodupoole. Saigi läbi seekordne külastus Dalmaatsiasse.

Ühel tõusul foori tagant ära minnes ja gaasi keerates, suretas Dorsik ennast keset ristmikku välja ja ütles, et peaksin kiiresti teenindusse pöörduma. Veeresin hooga kõnniteele ja panin ta sinna seisma. Martin sõitis edasi ja ei märkanud, et ma tagant ära kadusin. Võtsin kõne Eestisse, et asjatundjad internetist järgi vaataks, milles asi tõenäoliselt olla võib, sest õli- ja jahutusvedeliku tase on normis. Nagu kiuste sõitis sel ajal üks teine Dorsik mööda ja mõni minut hiljem uuesti. See alles teine Dorsiku sugulane, keda näeme. Selgus, et tegemist võib olla üsna tüüpilise veaga ning tuleb lihtsalt veidi oodata ja siis edasi sõita. Sooja ka oma 33 kraadi jagu, ei ole imestada, et midagi üles ütleb. Väikse ootamise järel võttis Dorsik hääled uuesti sisse ja saime liikuma. Järgmises peatuses proovisime viga diagnoosida, aga vale koodi tõttu õnnestus see alles ülejärgmises peatuses. Samas veateade kadus juba peale esimest peatust. Tundub, et midagi süütmevõtme ja immobilaiseriga. Eks tuleb siis lahti kruvida ja vaadata.

Neile, kes kunagi plaanivad sellist reisi ette võtta ja neile, kes kadestavad meid ja arvavad, et tuju on koguaeg laes, on siinkohal paras koht rääkida ka reisi raskustest. Kujutage endale ette olukorda kui väljas on palav, riideid on seljas omajagu, GPS ei toimi just kõige eeskujulikumalt, ei jõua soovitud kohtadesse, kõht on tühi, janu on, ratas tõrgub... Kruvib pisikese emotsiooni ülesse või mis? Nõrgema närvikavaga inimesed laseksid emtosioonid valla, aga seda ei saa endale antud olukorras lubada. Oluline on jääda ülirahulikuks, leida koht, kus juua, süüa kõht täis, veidi puhata ja mõelda siis uuesti kas ikka veel on emotsioon okkaline J Uskuge mind, peale pisikest kohvi ja väikest pala, on tuju hoopis parem. Nagu Elvo eelmisel aastal ilusti ütles, kui mul mõnikord pisike emotsioon kuskilt välja pigistas, et eks me sõltu ju siin üksteisest palju. Kui sul on aga raskusi endaga ja oma emotsioonidega toimetulekuga, on raske teisele toeks olla. Tuleb aga mõelda, et kas sa üksi tahaksid siin ja praegu olla? Kui ei taha, siis mõtle tänulikult selle peale, et sul on reisikaaslane, kes oli valmis sinuga nii kaugele seiklema minema. Muidugi kasvõi üks õlu teeb ka imesid! Kui Martin ütles, et ta tahaks meiega sel aastal reisile minna, siis ma uskusin, et Martin on hea reisikaaslane – paindlik, arvestav ja rahulik. Ma olen sellele reisiga ainult kinnitust saanud J

Miks ma sellisele reisile üldse minna tahan? Minu jaoks on see palverännak, koht, kus ma panen enda vaimu proovile ja „puhastun“ selle kaudu nendest igapäeva muredest, mille pärast ei peaks üldse mõtlema ja kogun neid mõtteid mida tegelikult tahaks armsate inimeste ja oma loomakestega teha. Kui saad need mõned päevadki tunda, et kuidas oma põhivajadusi (süüa, juua, magada) katta, oskad pärast oma muidu nii iseenesest mõistetavana võetavaid asju hoopis paremini hinnata. Täna mõtlesin oma koera Bailey peale, kassi Suusikese peale ja oma tomatite peale, et kuidas nad seal kaugel hakkama on saanud. Õnneks on nad heades kätes.

Tagasi koju on raske minna, mitte et ei tahaks tagasi minna, vaid tahaks juba tagasi olla. Reisi kõrghetked on seljataga ja ees on ainult kodutee. Sellel teel hakkab see "puhastus" eriti intensiivselt tööle, sest väsimus kipub endasse haarama ja siis hakkavadki need deemonid su ajusoppidest välja ronima, kellega saad üksi kiivri sees mõtteid mõlgutades võidelda. Üks mu coachingu koolitajatest küsis kunagi väga ilusti, et kui miski sind häirib, siis mõtle selle peale, mida see sinu kohta ütleb. Me kipume enamasti ikka mõtlema eelkõige enda peale, aga see aitab asju näha teise inimese vaatest ja tihti on sellest abi.

Tänane päev möödus kiirteel. Sinna jäi ka Martini sini-must-hall lipp. Zagrebi kiirteelt maha sõites ületasin mina väravaid risti suunas J No mis teha kui blondiin ei taipa õigesse väravasse sõita. Poole kuue ajal õhtul jõudsime Sloveeniasse. Kui kaks tunnelit tagasi oli sooja 33 kraadi ja palavus tahtis tappa, siis peale piiriületust tervitas meid Sloveenia vihma, tormi, äikse ja jahedusega. Esimesed viis minutit oli muidugi algul hea, aga õnn oli üürike kui aluspüksid ka lõpuks läbimärjad sellest suurest „õnnest“ olid. Poole seitsme ajal leidsime üles Mariboris Budja pansioni, milles olime hommikul ühe toa broneerinud. Rattad lubati kenasti kohvikusse lükata ja soojarohuks anti üks šnapps kohe kerevahele. Väga armas, hubane ja lahke vastuvõtt. Õhtusöögi lauas ajasime juttu fotokemikaalide jääkide vedamisega tegeleva sakslase ja kahe Sloveenia puhkusetuuril oleva belglasega. Arutati läbi igasugused sotsiaalsed, majanduslikud ja ilmaprobleemid Belgias ja Sloveenias, mul ei jäänud muud nentida, kui et Eestis on hea elada J

Martin näitab belglastele, kus Eesti asub ja kui palju lund meil seal on:

Lõikasin täna kokku ka Grossglockneri liustiku ja Tre Cime di Lavaredo panoraamid:

Sloveenia 1. päev Tartu - Varssavi

Tervelt kolm aastat on möödas sellest kui veeresime oma kaherattalistel Rumeeniast tagasi koju. Mitte, et vahepeal ei oleks tahtnud mootorratastel kuskile reisima minna, vaid mul näiteks ei olnud energiat kuskile minna. Alar on selle aja jooksul jõudnud juba kaks korda üksi Balkanil käia. Kui käia öö kõrvalt koolis, siis see võtab oma osa. Kui kool kevadeti läbi sai, ei tahtnud muud kui lihtsalt terrassil pikutada ja raamatuid lugeda. Sel kevadel sai kool ühelepoole. Kuigi oli veelgi raskem aasta kui eelmised, siis tahtmine sel aastal reisile minna, tekkis juba talvel.

Kui ma sel talvel midagi õppisin, siis seda, et neid asju mida meeldib teha, ei tohi edasi lükata kuskile määramatusse tulevikku, vaid neid peab tegema kohe. Iial ei tea mis juhtuda võib ja enam ei jõuagi armastatud asju teha. Tuleb võimalikult vähe teha neid asju, mida peab tegema ja võimalikult palju neid asju, mida tahad teha. Kaks asja, mida mulle väga meeldib teha, on mootorrattaga sõitmine ja reisimine. Motomatkamine on üks viis kuidas neid kahte asja saab ühendada. Tõelised motomatkajad muidugi ütleksid, et mis motomatkamine see ka meil on kui telki ja katelokki kaasas pole. Hea küll, nimetagem meie reisimisviisi motoreisimiseks.

Alaril ja Vivil on samad rattad, vastavalt KTM Adventure ja Kawasaki Versys. Meid Raivoga sõidutavad sel korral Motohoovi abiga saadud uued Benellid - Raivol TRK 502X aka Ben ja mul TRK 502 aka Nelli.

Et Raivo ratas leidis kohe peale Rumeenia reisi uue omaniku, siis Raivol ei olnud ratast ja sellest ka tema vajadus uus ratas osta. Minu jaoks on aga mu senine ratas - Aprilia Dorsoduro SMV 750 aka Dorsik - jahe, sest tuuleklaasi pole ja kogu sõidutuul tuli sülle. Katsun ennast rohkem hoida ja Nelli  hoiab mind ehk rohkem soojas. Et need on uued mudelid, siis anname Motohoovi palvel ka sõidukitele veidi tagasisidet. Kus seda veel parem teha oleks kui mitte siin otse ja vahetult.

Mõte Sloveeniasse minna tuli pähe juba mõned aastad tagasi. Ühest küljest on see väike riik, vahemaad ei ole pikad, asub Eestile lähedal (1800 km), samas on looduslikke vaatamisväärsusi palju. Kolmandik Sloveenia pinnast on kaetud rahvusparkidega, millest suurim on Triglavi rahvuspark, mis on oma nime saanud Sloveenia kõrgeima mäetipu järgi. Lisaks sellele, et seal on palju mägesid, on seal ka palju järvi, jõgesid, jugasid, mõned koopad ja isegi meri. Mida muud ma oskaksin tahta oma unistuste sihtkohast. Linnad ei ole minu jaoks, aga mäed on koht, kus hing puhkab.

Tänane päev algas kell 8 kohtumisega Alari ja Viviga Lõunakeskuse Alexela tanklas. Seal saime ka mu ema käest Raivo Cardo G9 tagasi mu venna Taneli poolt vahetatud akuga.

Start ei veninud ning saime aegsasti liikuma. Nii kui sõitma saime, oli tunda, et hommik on jahe. Alari ratta termomeeter näitas 13 kraadi sooja. Õnneks on Benellidel päris head tuuleklaasid, mis hoiavad keha soojas, ja sellepärast ei olnud võrreldes Dorsikuga väga külm sõita. Oleks tundnud ennast lihtsalt mugavamalt kui oleks olnud rohkem riideid seljas. Kolmveerand üheksa olime juba Valga Cirkle K-s, kus ootasid meid autoga reisivalmis Rivo ja Karina koos laste Kauri ja Laglega. Nemad sõidavad 1400 kuubikulise Volswagen Jettaga. Selline kaheksane punt meid selleaastasel reisil ongi. Valgas kontrollisime veel Raivoga rataste rehvirõhud üle ja saime ühelt kohalikult näpunäiteid, et viisakalt liigelda ja sekeldusi politseiga vältida. Vahetasin suvised kindad soojemate vastu. Veidi hakkas soojem. Teed selles Läti osas on veidi paremad, aga enne Riiat ikka närused.

Pärast 250 km läbimist tegime Riia ringil tankimise- ja jalasirutuspeatuse. Mitte, et otseselt tankida oleks olnud vaja, sest ratas näitas veel mitut kütusepulka, aga ikka oli jahe, külm puges naha vahele ning ennast sirutada on ka vaja. Dorsikuga nii kaugele poleks jõudnud. Peatus venis 25-minutiliseks. Miks me seda nii täpselt jälgime? Põhjus on selles, et täna oli transiidipäev, mis tähendab, et eesmärk on jõuda võimalikult väikse ajaga, võimalikult kaugele. See tähendab, et seisma peaks ainult nii palju kui on hädavajalik. Kui neid päevi, mil meie eesmärgiks on sihtkohta jõuda, oleks liiga palju (nagu juhtus 2015. aastal Tšehhi reisiga), siis see väsitab ära. Väsitab just selle pärast, et on lihtsalt sõit ja midagi hinge kosutavat teele ei jää. Tundub ebaloogiline, aga pigem oleme nõus sihtkohta liikuma vähemate päevade, aga rohkemate tundidega ühes päevas. Seetõttu on oluline, et me seisaksime võimalikult vähe ja liiguksime edasi võimalikult palju. Kella poole 12 ajal jõudsime Leedu piiriini. Ilm on ikka veel jahe, lisaks tibutab veel vihma ka. Edasi liigume päris tõhusalt. Neljarattaline ekipaaž jäi juba Riias meist maha. Ehk nad ikka jõuavad ka jõudsalt edasi.

Kaunases tegime järgmise peatuse ja lubasime endale 35-minutilise pausi, mille sisse mahtus nii tankimine, tualeti kasutamine, söömine ja joomine. Nii Raivol, Vivil kui minul käib kiiver kõrvadele.

Arvestades tegevusi, siis oli see päris tõhus peatus. Pärast Kaunast läks ilm soojemaks (või aitasid söök ja jook kaasa), aga olemine läks mugavamaks. Enne kella 15 jõudsime Poola. Nüüd on ilm juba päris soe. Rattad veerevad ilusti, möödasõitudega probleeme ei ole hoolimata 500 kuupsentimeetristest ja 35 kW mootoritest. Seega see on asjatu hirm neile, kes kaaluvad 35 kW mootoriga rataste ostmist. Kui on olnud vaja teha veidi tervamat möödasõitu, siis ei ole isegi vaja käiku alla vajutada, vaid lihtsalt gaasirull põhja keerata. Lähevad ilusti mööda ja teistest maha ka ei jää. Poola kiirteel küll veidi piiras meid teadmine, et manuaali järgi ei tohi pöördeid sissesõiduperioodil üle 6800 lasta. Tuuleklaas hoiab keha soojas, aga tuul tuleb ikkagi kiivrisse sisse. Seega kui tuuleklaasi veel tõstaks lisatuuleklaasiga, saaks olemise klaasi taga ka tuulemühinast vaiksemaks. Kiirteel mulle ikka sõita ei meeldi, sest see pole pigem rattas kinni vaid selles, et seal on kogu tähelepanu vaja kogu ümbritseva suhtes. Tuleb hinnata erinevatel sõiduradadel liikuvate autode kiirust, meie pundi kiirust, meie pundi killustatust ja pundi pikkust. Lisaks hindan pundi taga peeglist tagant tulevate n-ö "lennukite" kiirust, mille peale peame kiirelt leidma augu kõrvalreal ümberreastumiseks. Kõik see õnnestub meil tegelikult üsna õlitatult.

Õhtupoole lubasime endale veel ühe pooletunnise pausi Lomzas, sest olime kenasti edenenud.

Kokku sõitsime täna 12 tunniga 970 km. Rataste keskmine kütusekulu on 4 L/100 km - seega nii nagu tootja lubab. Kell 19 kohaliku aja järgi jõudsime oma ööbimiskohta Varssavis. Meie suureks üllatuseks oli neljarattaline ekipaaž jõudnud juba ööbimiskohta 15 minutit enne meid. Nii jõudsime ka sööma koos minna.

Sloveenia 14. päev Augustow - Tartu

Oleme kõik kaheksa õnnelikult peale kahenädalast reisi koju jõudnud. Kes varem, kes hiljem. Karina ja Rivo jõudsid koju tagasi juba teisipäeva õhtul, meie täna õhtul.

Meie reisi viimast päeva alustasime täna kella 8 ajal hommikusöögiga Augustowis. Hommikusöögiks munapuder, vorstid ja võileivad. Kohvi oli pigem nagu kohvilaadne toode, mitte kohvi. Peale hommikusööki pingutasime rataste kette, sest nad olid veidi juba välja veninud. Tuleb välja, et selleks, et Benellide kette pingutada, on vaja reisile kaasa võtta ka üks KTM ja üks Kawasaki, sest just nende rataste võtmetega saime tagaratta võlli lahti ja kinni keerata.

Ilmateade näitas, et Eestis on väljas 9 kraadi sooja ja Augustowis 13 kraadi. Selge, et tuleb kõik riided selga panna, mis vähegi selga mahub. Panin selga kolm särki, džempri, jalga liibuvad püksid, esimest korda reisi jooksul pikad sokid ja viimast korda ülejäänud tsiklivarustuse. Kohapeal päikse käes seistes tundus palav, aga sõites on sõidutuule tõttu alati jahedam.

Kui me 9:30 ajal startisime, näitas GPS, et koju on 676 km. Õnneks oli riietumine õnnestunud ja hea soe oli sõita. Uni küll kippus veidi peale, aga Poola kurvilised teed, külad ja elav liiklus aitasid üleval olla. Saime Augustowist eilsete kütusejääkidega lõunaks Kaunasesse välja sõita. Seal saime korralikku kohvi ja veidi istmikke puhata. Transiidipäevadel on omavahel üldse palju sellest kohast juttu, mis vastu sadulat puutub. Igas külas kus hoog maas, seisame ratastel püsti.

Riias tegime kella 16 ajal veel ühe pikema pausi ja sõime ka lõunat. Sealt oli veel koju 250 km tulla. Kella 19:45 ajal jõudsime Tartusse. Teel Valgast Tartusse saime veel ühe sahmaka vihma ka kaela. Et ikka seda viimast teekonda koju veidi värvikamaks muuta. Tegelikult olidki ümberringi väga ilusad värvid - taustaks tume taevas ja tee äärtes päikse käes kolletavad viljapõllud. Küll on hea jälle kodus olla. Eestimaa on ka ilus ja meile väga armas.

Reisi eelarve ühe ratta kohta on umbkaudselt 1300 €, millest 300 € kütus, 300 € söögid-joogid, 460 € ööbimine ja ülejäänud piletid ja muud kulud. Alates Ljubljanast võttis Raivo ratas keskmiselt 4,8 l/100 km ja mu ratas 4,4 l/100 km. Arvestades, et vähemalt pool sõidust kulges kiirteel, on need rattad väga ökonoomsed. 

Reisile tagasi vaatame kõik heldimusega. Reis oli mõnus. Sloveenia oma jõgede, järvede, mere, mägede, jugade, koobaste ja lahkete inimestega on väärt sihtkoht. Hinnad ei ole kallid kui vähegi otsida mõistlikke kohti ööbimiseks. Väljas süüa saab ka väga mõistliku hinnaga. Reisiseltskond oli ka väga tore. Enne reisi oli mul veidi hirm et kuidas see kõik kokku klapib arvestades, et üks seltskond on autoga ja üks seltskond on ratastel. Rivo oli aga nii osav autojuht, et suutis isegi enne tsikleid sihtkohta jõuda ja kolm päeva enne tsikleid Eestisse tagasi ning ikkagi kõik kohad ära näha. Reisiseltskond klappis omavahel ka inimeste poolest.

Selle postituse pühendan Rivo emale, kes lahkus meie hulgast eile neljapäeva hommikul. Puhka rahus.