Oleme järjekordselt võtnud kaherattalistel tee jalge alla. Selleaastaseks reisiks valmistusime 12. märtsist kuni 17. maini. See oli aeg kui Eestis kehtis eriolukord. Siis sai selgeks, et meie esialgsest plaanist minna Balkani poolsaarele Montenegrosse, ei tule midagi välja. Maailm on pärast seda aega muutunud ning ei julge Lätist kaugemale minna. Isegi Rootsi kruiisile ei julge enam minna, kuigi see oli varem lihtne ja tavaline.
Ühesõnaga meie selleaastane reis viib meid Eestisse, peamiselt Eesti rannikule ja saartele. Reis on meil jagatud kahte osasse. Täna algas reis, mis viib meid Saaremaale ja Ruhnu saarele. Kui Saaremaal on käinud pea iga Eestlane, siis Ruhnus ei tea kedagi olevat käinud. Teine osa reisist viib Narvas ja viib mööda põhjarannikut Haapsallu, kust läheme Vormsile ja Hiiumaale.
Karina ja Rivo olid oma noorema lapse Laglega meie juurde tulnud. Vanem laps Kaur tuleb Kuressaarde järgi. Nagu ka eelmisel aastal Sloveenias, olid nemad neljarattalisel Volkswagen Jettal. Meil ikka Ben ja Nelli (Benelli TRK 502 X ja Benelli TRK 502).
Alustasime täna sõitmist meie Tartu lähedal asuvast kodust veidi peale 10. Võtsime Haagel paagid kütust täis. Ilm on sõitmiseks suurepärane, lubab temperatuuri 25-26 kraadi. Sanglas saime Raivo isaga veel korra kokku ja siis juba suund läbi Viljandi ja Pärnu Virtsu praami peale. Pärnus tegime väikse peatuse, et ennast külma joogiga kosutada.
Jõudsime kella 14 Virtsu, kust saime 14:40 praamiga Kuivastusse. Kui varasemalt võtsid transiidipäevad kaks kolm päeva aega, siis tänane neljatunnine transiit koos kosutuspausiga oli nii lihtne ja lühike.
Muhusse jõudes tegime peatuse Liival. Tahtsime teha väikse söögipausi, et peaksime õhtuni vastu. Plaan on minna telkima kuskile mere äärde, üks võimalik koht on Unguma. Tee ääres olevas Muhu Restos oli ootejärjekord üle tunni. Muhu Turu taga nägime aga tänavatoidurestorani, kus pakuti pitsat, burritosid ja veiselihaburgereid. Kohti istumiseks küll oli, aga rahvast oli nii palju, et nii kui üks koht vabanes, siis istus keegi sinna asemele. Söök oli hea, saime kõhud lausa punni.
Järgmiseks suund Orissaarde, kus ammused sõbrad juba meid ootavad. Pererahvas võttis meid lahkelt vastu. Pakuti kooki ja kohvi. Saime ka maad uurida, kus telkida, mida vaadata ja jagada oma huvikohti. Unguma on kinni kasvanud ja enam teed pidi mereni välja ei saa, usse on ka palju. Selge, siis sinna ei lähe. Taalikul saaks mere ääres telkida, isegi on olemas võimalused pesemiseks. Siis aga leidis pererahvas, et miks me peaks Taalikule minema kui siin Orissaares on samad võimalused olemas. Leidsime, et siin on seltskond ka väga hea, jääme tõesti siia. Enne aga teeme ühe tuuri Orissaare ümbruses.
Sõitsime Tornimäele, kus on Tornimäe Neitsi Maria Kaitsmise õigeusu kirik. Viie sibulakupliga kirik on erinevalt enamikust 1873. aastal Riia arhitekti Heinrich Scheeli tüüpprojekti järgi valminud Saaremaa kirikutest pika kellatorniga, mis on samuti kaetud sibulakupliga. Kirik on suurim Saaremaale 1873. aastal ehitatuist ja mahutab umbes 600 inimest.
Sealt mitte kaugel Laimjala poole sõites on Pöide kirik, mis on Eesti vanim kirik, mis ehitati 13. sajandil.
Et keegi ei mäletanud, kas ta on Koguvas käinud. Käisime ka õhtuvalguses Koguva külas, mis on vana 16. sajandist pärit muinsuskaitse all olev kaluriküla.
Sel nädalavahetusel oleks pidanud Orissaares Illuka laiul pidanud toimuma ILandSound festival, mis teatavatel põhjustel ära jäi. Selle asemel on seal nüüd Piidivabriku Suvepäevad. Raske on aru saada, mis kontseptsioon sellel üritusel on. Lagle ja Rivo said vähemalt suplemas käia.
Haarasime poest õhtuseks koosviibimiseks head näksimist ja juua ning võtsime suuna taas pererahva poole. Seal oli tore kohtuda lisaks pererahvale ka teiste sugulastega, keda pole ligi 12 aastat näinud. Keegi pole muutunud. Mõni on küll nime vahetanud ja mõni lapsed saanud, aga inimesed on ikka sama armsad nagu varem. Istusime pikkade öötundideni, ajasime juttu, meenutasime vanu aegu. Oli väga mõnus päev, mis lõppes väga lõbusalt.
No comments:
Post a Comment