Panin endale täna kella 7 äratuse. Käisin hommikust söömas ja alustasin sõitmist 8:06 Katowicest Poolas. Eile õhtul sõitsime Tšehhi piirilt siia 86 km, seega enamik Poola teedest tuleb täna sõita. Koju näitab 1245 km ja kell 23 peaksin kodus olema. Tean, et olen võimeline tsikliga päevas 1000 km sõitma ja ehk suudan ka need lisanduvad 200 km ära sõita. Kojusõit on alati raskem, kui reisile minek. Täna tuleb kindlasti raske päev, tean seda juba varasemast kogemusest ette. Soov koju jõuda on lihtsalt nii suur. Ilm on jahedapoolne ja panen seetõttu oma sooja jope juba selga. Nagunii jääb osa sõidust hilise kellaaja peale.
Robert jääb veel Katowicesse ja Varssavisse poodlema ning tuleb Daugavpilsi kaudu homme Eestisse. Tahab võtta oma viimastest puhkusepäevadest maksimumi.
Edenesin rataste järgi mõõdetud maad ja kella vaadates täitsa hästi edasi. Iga tunniga sain 120 km kodule lähemale. Ilm on jahedapoolne ja kohati tibutab isegi vihma. Lülitan kätesoojendused sisse. Kella 10:30 ajal panin paagi uuesti Lodzis täis ja lisasin nüüd juba tõesti viimase tilga kütuselisandit paaki. Kell 11 olin juba Varssavis. Kiirteel sõites üks tsiklijuht paistab mu taga peeglist, aga ta minust mööda sõita ei taha. Hoiab ilusti pikivahet, las ta siis olla seal. Kella 12 ajal panin Lomzas paagi jälle täis. GPS juhe jamab koguaeg ja ütleb, et ühendust toitega katkes. Huvitav küll, kodus just panin uue laadimisjuhtme. Püüan sõidu pealt juhet sättida, ehk vajub vibratsiooniga alla ja ei saa enam ühendust.
Kell 13:40 ületasin Poola-Leedu piiri. Poola vähem kui kuue tunniga läbitud. Olen heas hoos. Tean, et Leedus enam nii hea hooga edasi minna ei saa. Kiirtee on ainult kuni Kaunaseni ja sealt edasi on teed, kus on rohkelt kiiruskaameraid (sh neid, mis mõõdavad keskmist kiirust) ja enamikul teest on möödassõit keelatud. 17 km peale Leedu piiri ületamist nägin, et kiirteel on rekkad paremas reas ja osad rekkad tagurdavad teisel rajal tagasi. Osad rekkajuhid on autodest välja tulnud ja ajavad tee ääres juttu. Üks rekkajuht näitab mulle, et võtaksin hoo maha. Tundub, et midagi tõsist on juhtunud. Lõpuks jõudsin kohani, kus oli toimunud suurem liiklusõnnetus ja kohal mitu politsei- ja tuletõrjeautot. Üks auto on katuse peal tee peal. Üks valge Mercedes, millel esiosa puudu ja kapott üleval, on treileri peal. Küsin ühelt politseinikult, kas ma võin mööda minna. Ta ütles, et võibolla 20 min pärast saavad nad mind läbi lasta. Võtan ju ainult meetrijagu ruumi, ehk kuskilt ikka mööda pääseks. Vaatan, et ei vasakult ega paremalt mööda ei mahu. Läbi mahuks ainult sealt, kus on õnnetusest tee tükke täis. Üks Eesti poiss tuli rääkima ning küsis kust tulen ja kuhu lähen. Küsisin vastu kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Nad tulid Poolast rallilt ja püüavad täna Otepääle jõuda. Sain temalt ka infot, mis juhtunud oli, sest nende auto oli selle rekka taga, mis esimesena õnnetuskoha järel tervelt pidama sai. Tuleb välja, et üks treilerijuht oli furgoonautole suure hooga tagant sisse sõitnud nii, et treilerist on alles ainult autosid vedav osa ja osa autosid pudenes löögi tagajärjel teele. Treiler ja furgoonauto on omavahel kokku "sulanud". Tükk aega püüti treilerit ja furgoonautot üksteisest eemalda, et vaese treilerijuhi surnukeha sellest rusust kätte saada. Rekkadele öeldi, et tee avatakse alles kella 18 ajal. Kell on praegu alles 15. Otsustan ka tagasi pöörata. Kui siia sain, küll siis mahun ka tagasi minema. Uudiste järgi (tehtud ka video tagajärjest) sai lausa kaks inimest surma🥀
Jõudsin mõned kilomeetrid tagasi sõita, kui järsku suri mu ratas täiesti välja. Võtit keerates ratas elektrit sisse ei võta ja ratast uuesti käivitada ei saa. Kui hakkasin küljejalga alla lükkama, nägin, et küljejalg on "lödi". No see on küll tuttav probleem, sest Raivo ratta keskharki üleval hoidev vedru andis ka 2019. aasta Sloveenia reisi ajal otsad. See on see Hiina metall, mis on hõre nagu pimsskivi. Rattal on peal selline andur, mis ei lase ratast käivitada, kui küljejalg on all ja käik on sees. See on selle ennetamiseks, et all oleva küljejalaga ei hakkaks sõitma, sest see võib ohtlik olla. No see on lihtne asi, mida parandada. Aga miks ratast ikkagi elektrit sisse ei võta. Vaatan, et aku juhtmed on kenasti kinni. Ühendan küljejala anduri ratta elektrisüsteemist lahti, aga ikka mitte midagi. Täiesti hull! Ma olen kiirteel oma rattaga kahekesi ja tal ei ole elektrit. Mõtlen, et jumal tänatud, et siin liiklus seisab, muidu oleksin püsti hädas. Lükkasin tsikli vasakule poole teed, kus on rekkad ja tegin kõne Jürile Motohoovi. Jüri andis nõu, kuidas küljejala andurit n-ö ära "lollitada" ja ütles, et küljejalg kogu mootorrattalt elektrit ära ei võta ja see saab ainult kaitse olla, et käigu ma kaitsmed läbi. Võtsin siis uuesti istme maha ja hakkasin kaitsmeid läbi vaatama. Leidsin tõesti ühe tahmase kaitsme ja saan selle kenasti seal oleva varukaitsmega välja vahetada. Ohh, kohe Nellil jälle elu sees! Sain ühe Poola autojuhi käest kobedamad nipukad, kui see pisike, mille ma Cessenaticos tänavalt leidsin ja igaks juhuks oma kohvrisse panin. Praegu oleks see pisike nipukas ka mind teele tagasi aidanud. Küll on hea, et need rekkad siin vaikselt seisavad, saan nende käest abi paluda. Sajaga möödakihutavatelt rekkadelt oleks raske nipukaid küsida. Panin nipuka tsikli kerest läbi ja ümber küljejala nii, et küljejalg veel all oli. Panin riidesse, kiivri pähe ja tõmbasin sadulas istudes nipuka nii kinni, et küljejalg tuli kenasti vastu ratast üles. Hea, et see kõik siin juhtus. Mõtle, kui oleks lastud mind õnnetuspaigast läbi sõita ja siis ma oleks seal õnnetuspaigal hakanud vabandama, et oi näed vedru katki ja vist mingi kaitse ka, aga te võite siin oma toiminguid jätkata, ma samal ajal siin putitan oma ratast. Sõit võib jätkuda! Kell on 16:45. Kaotasin siin 45 minutit väärtuslikku sõiduaega. Vähemalt olen elus ja olen selle eest tänulik. Nelli ka sõidab.
Ummikus ikka veel Poola poole tagasi sõites, nägin ühte mootorratturit rekkade vahel seismas. Hõikasin talle, et tee on täiesti kinni ja tsikleid läbi ei lasta. Tänas mind ja võttis ka mulle sappa. Kui ma niigi sõitsin juba kiirteel vastassuunas, siis nüüd tuli kiirteele pealesõidul rekkade vahel vastassuunas sõita. Üks Eesti numbriga BMW läks ees, aga tal sai ruum otsa. Ta tõmbas kõrvale ja lasi meid läbi. Saime mööda kiirtee äärset teed uuesti edasi liikuda. Lehvitasin ikka veel ummikus olevatele eestlastele. Nad võisid mõelda, et oli see vast alles ring, mida mööda ma tagasi läksin. Oleme ainsad liiklejad, sest kõik teised on seal kinni. Saime mõni minut mööda kiirteed sõita, kui jõudsime uue rekkade rivini. Mida nüüd!? Nüüd oli rivi ühesuunaline ja vastassuunast tulid ka rekkad vastu. Püüdsime mööda sõita ja rekkadest ette liikuda. Õige, siin on ju see teeehitus, mis tulles meil pool tundi aega ära võttis. Vaatan üle õla ja teine tsiklijuht raputab ka naerdes pead! Aina "paremaks" läheb. Ennast ajab juba naerma, et mida veel. Üks asi korraga. Mingi hetk ei saanud mina enam aru, kus on Kaunas või kus on Varssavi, tiirutasin mitu korda sama ringi. Lõpuks nägin enda eest jälle seda Poola tsiklimeest. Küsisin ta käest, kuhu ta teel on? Tuli välja, et Eestisse. Leppisime kokku, et sõidame koos edasi. Peale mõned minutid ekslemist saime tsiklite ninad jälle Kaunase poole liikuma. Kell 17:30 tankisime Kaunase ringil paagid täis. Palusin tal korra oma ratast püsti hoida ja võtsin ka esimese lonksu vett. Sellise stressiga ununeb mul isegi juua ja süüa ei taha ma ammugi. Kohvris on kaks nelktariini, mis peale 700 km meenutavad pigem moosi. Ta küsis kas ma olen näljane. Vastasin, et ei ole, sest tahtsin ju võimalikult kiiresti liikuma saada. Tegelikult ju olin, aga praegu on oluline edasi liikuda. Peagi võtsime suuna Riia poole.
Enne Lätti jõudmist panin veel paagi täis, sest siin on kütus odavam. Selle paagitäiega peaks nüüd juba koju küll jõudma. See on näide, kuidas parkida ratast, kui küljejalga pole, aga tankimise eest peab poes tasuma.
Et ratta elektrisüsteem oli vahepeal ilma elektrita, siis ratta kell näitab aega 17:46, tegelikult on kell 19:32. Arvestus on õige - tund aega on vahe Poola kellaajastja 45 minutit läks Kaunase külje all kaotsi. Sõidetud on 888 km ja sõita on veel 370 km. Kehasse tuleb juba külm. Panen käesoojendused soojema peale.
Kell 21 olime Riias. Iga foori all ta küsis, et mitu tundi mul koduni veel sõita on, kas mul on okei olla ja kas ma saan ilma GPSita hakkama. Terve päev olin mõelnud võimaluste peale, kuidas Nelli ketti õlitada, sest viimati sai seda Austrias õlitatud. Sõites mõtlesin, et küsiks teise mootorratturi käest! Ahh, tal on ju kardaaniga ratas (BMW GS). Riia ringil sõitis tema Pärnu poole, kus tal telkimisplats oli mere äärde valmis vaadatud ja ma keerasin Valga poole. Lehvitasime kuni veel nägime ja tema viimane käeliigutus oli selline rusika lahtilaskmine, mis ütles, et kõike head, maailm on sulle lahti. Need olid toredad neli tundi, mil ma ei tundnud üksindust. Mul on täna kaitseingel, neli tundi ma nägin teda ka, sest ta sõitis minu taga GSiga. Ainuke asi, millest ma aru ei saa on see, et miks ta minuga Itaalia keeles rääkis. Vastas "Si!" Ja küsis "Non e un problemo?" Võibolla ma kujutasin seda juba ette või oli ta Poola emigreerunud itaallane...
Kehas on aina suurem külmus. Keeran käesoojendusi veel rohkem peale, aga õlad on ikka külmast krampis. Jalgadeni käesoojendus nagunii ei jõua. Nii ei jäägi muud üle, kui sooja saamiseks oma põlved veel rohkem Nelli "puusadesse" suruda. Nelli oma pooleliitrise mootoriga väga palju sooja ei anna. Kui Vangažist Valga peale keerasin, mõtlesin, et tee ääres on hea parkla, et viskan vihmapüksid peale. Üle kahe tunni on sõita, tasub see 5 min võtta, et veidigi sooja saada. Parklas peatudes tuli meelde, et mul pole ju rattal küljejalga. Olemasolevat nipukat ei raatsinud ka ära lõhkuda.
Kell 23 sõitsin üle Läti-Eesti piiri ja võtsin suuna Valgast Tartu poole. Nüüd pole enam palju jäänud - 80 km ja tund aega. Väljas hakkas juba pimedaks muutuma. Lülitasin ratta kaugtulede lülitit. Ei mingit muutust. Huvitav küll, kuhu need tuled siis kadunud on. Piilun püsti tõustes, et kas midagi vähemalt põleb. Jah, päevasõidutuled, aga need teed ei valgusta. Vähemalt on minust midagi näha. Proovisin veel paar korda kaugtulesid, siis suri Nelli jälle välja ja elektrit enam sisse ei võtnud. Tee ääres olnud mullikad vaatasid mind nagu ilma imet. Suur rekka sõitis täistuledes minust mööda. Lootsin, et ta näeb mind. Mis seal siis ikka, sadul maha ja hakkame kaitsmeid kontrollima. Väljas on pilviselt pime, niiske ja jahe. Palju pole enam jäänud. Leidsingi jälle ühe tahmase kaitsme ja vahetasin selle välja. Huvitav palju mul neid varukaitsmeid on. Need saavad nii ka varsti otsa. Jumal tänatud! Ratas võttis jälle eluvaimu sisse. Nelli, me peame koju jõudma! Me lähme koos koju! Palun jumalat, et ta meil koju lubaks jõuda. Otsustan enam mitte ühtegi lülitit puutuda, sest mul saavad nii kaitsmed otsa. Nipukaid on ka veel ainult kaks järgi. Kui poleks Poola rekkamehelt nipukaid küsinud, oleksin pidanud praegu kaitset vahetama selliselt, et hoiaksin ise samal ajal ratast püsti. See kõlab juba nagu tsikli taltsutamise eksamina. Käte soojendust ei julge ma enam kasutada. Enam ei tunnegi, et kiiver käiks kõrva peale või et külm oleks. Keskendun koos Nelliga kojujõudmisele. Varsti tuli tagant üks auto. Piilusin saba alla, et kas mul taga mõni tuli põleb. Midagi seal saba all ikka kumab. Lootsin, et auto ikka märkab mind ja ei sõida mulle otsa. Õnneks on riietel palju helkureid, ta märkab mind, sõidab mööda ja saan ennast tema taha sõitma sättida. Kui Elvas peaks ratas ära surema, siis lähen venna juurde ööseks.
Rõngus läksid pilved hõredamaks ja teed oli juba paremini näha. Saime Nelliga Elvast mööda. Viimased neli kilomeetrit koduni olid sõit kottpimeduses, aga koju me Nelliga jõudsime. Kell näitas 00:04. Olime Nelliga teel 17 tundi (Poola aja järgi on kell 01:04). Tänane läbisõit 1259 km. Robert jõudis ööseks Kaunasesse. Nelli aku ja generaator ei suutnud vist käesoojenduste tõttu enam ülejäänud süsteeme toita ja loodan, et muus osas on ratas tegelikult heas korras. Nelli kett oli kahjuks 2000 km õlitamata. Ühe nipuka oleks võinud pükste jalgapanemisele ju kulutada.
Tegelikult on mu oma kodu ka nagu üks väike Itaalia villa oma õitsema hakkavate lavendlitega. Mul ei ole siin küll Kreeka pähkli puid, virsikuid, oleandreid ega küpresse. See eest on siin elupuud, männid, nulud, ploomi- ja õunapuud ning oma maasika- ja sibulapeenar. Mind on siia maailma veel vaja, et midagi head korda saata. Olen elule tänulik, et ta mind hoiab!
Robert jõudis Tartusse teisipäeval kell 17:30.
