Sloveenia 10. päev Izola

Tänane päev on meie senise reisi kõige erilisem päev selle poolest, et täna ei sõitnud me mootorrattastega mitte sentimeetritki. Meie truud suksud seisavad garaaži ees ja ootavad millal meie oleme valmis sõitma minema. Kas oleksime tahtnud täna sõitma minna? Ei, tegelikult mitte. Palju ilusat väga lühikese aja jooksul on juba nähtud ja ees on kodutee. Hea on kui saab enne teeleasumist ka veidi puhata, niisama olla ja hinge tõmmata. Eriti mõnus on seda teha sellises kohas nagu see, kus me praegu oleme.

Saime kõik täna hästi magada, sest tänu konditsioneerile on majas mõnusalt jahe. Hoolimata sellest, et allkorruse köögipõrandal on sees soojendus, mida me välja ei oska lülitada. Kui väljas on üle 30 kraadi sooja, siis pole põrandakütte järele ju väga vajadust. Meil on maja ümber omajagu kärbseid, sest meil on loomad. Nii tuleb meil uksed aknad kinni hoida, muidu ei lase kärbsed magada. Kõiki loomi ei jõudnud ma eilses postituses üles lugedagi. Meil on lisaks koerale, kassile, kitsedele, lammastele ka suur tigu, sisalikud ja kilpkonn. Aa sinist värvi skorpioni nägime eile ka, aga seda küll ei tea kust ta täna pesitseb.

Kui ärkasin, siis kõndisin otsejoones basseini. Kui mõnus kui saad kohe peale ärkamist ennast värskendada jahedas basseinis ja kohe soojendada end päikse käes.

Peale seda tegime hommikusöögiks ahjus munaputru, sest selgus et eile ostetud pann ega ka olemasolev pannkoogipann meie induktsioonpliidil tööle ei hakanud. Ka väliköögis ei olnud gaasiballooni, et oleks saanud singi seal krõbedaks praadida. Selle kohta, et me oleme esimesed külalised, on siin tegelikult kõik väga hästi läbi mõeldud, hoolega tehtud ja asju puudu on väga vähe. Peale hommikusööki vedelesime basseini ääres. Ajasime paar sõna peremehega ka juttu. Ta elab siin samas kõrvalmajas. Tegelikult oleks õigem öelda, et meie elame tema kõrval majas, sest nad ongi meie maja ehitanud oma maja kõrvale. Pererahvas on siin väga külalislahke.

Väljas on juba hommikul 29 kraadi sooja. Samal ajal kui me päikse käes peesitasime, pesi pesumasin järjekordse masinatäie pesu. Tänase seisuga on minu ja Alari riided juba puhtad (ja ootavad ka millal nad jälle selga pannakse).

Pärastlõunal kõndisime Izola kesklinna, mis jääb meist 3 km kaugusele. Izola on saanud oma nime itaaliakeelsest sõnast "isola" (saar), sest linn asutati esialgu pisikesele saarele. Tegemist on pisikese kalurikülaga, mis on kujunenud kohalike jaoks kuurortlinnaks. 2015. aasta seisuga elab siin 11 tuhat inimest. Turiste näeb siin vähe ja nii on siin hea rahulik ringi liikuda. Sildid on kakskeelsed - itaaliakeelsed ja sloveenikeelsed. Itaalia on ju siin samas. Ka tänaval kuuleb nii sloveeni- kui itaalia keelt.

Et olime jõudnud Vahemere äärde, ilm oli palav ja ujumisriided seljas, siis hüppasime rannas ka merre. Vesi oli väga soe ja väga soolane.

Peale karastavat suplust õhtustasime samas kohas, kus siis kui tsiklitega Izolasse jõudsime. Söök ja teenindus olid endiselt sama head. Peale sööki käisime poes. Et kotid olid heast paremast suured, püüdsime taksot leida. Kui küsisime kohalikelt, kust taksor leida, hakati alustuseks kõve häälega naerma. Et leidus üks abivalmis poiss, jes meile siiski takso tellis, saime taksoga koju. Hinnad on poodides samad nagu Eestis. Väljas söömas käia on aga odavam kui Eestis.

Puuvilju me poest ei ostnud, sest meie ümber kasvab igasugu viljapuid. Kreegipuu on otse värava taga. Mooruspuud maja taga lammaste ja kitsede juures. Otse maja eest kasvava idadiospüüri ehk kakiploomi otsast peaks oktoobri lõpus saama hurmaasid korjata. Üks viigipuu kasvab maja juurde toova tee ääres. Kolm oliivipuud kasvab aias sees ja terved alleed väljaspool aeda. 

Kui hommikul käis Vivian Pepuga jalutamas, siis peale linnast tulekut, käisin ise temaga väiksel ringil. Talle väga meeldib jalutama minna, sest suurema osa päevast on ta oma aias kinniselt.

Lisaks andsime ka kitsedele ja lammastele veidi värskemat rohtu süüa, mida nad hea meelega krõmpsutavad.  Möödaminnes läksid ka mõned mooruspuu marjad suhu. Õhtu on möödunud muusikat kuulates ja veini rüübates. Kohalike veinisoovitused: Malvazija (valge vein) ja Teran Refošk (punane vein). Kummagi eest ei pea poes üle 3 euro maksma.

Sloveenia 9. päev Trieste - Izola

Eile õhtul Sloveenia rannalinna Izolasse ööbimist otsides jäi üks majutuskoht silma, kuid kahjuks me seda eilseks õhtuks broneerida ei saanud. Küll aga lubas broneeringut teha alates tänasest. Nii broneeriski Alar meile eile õhtul kolmeks ööks Villa Izola.

Reisidel on igaühel oma ülesanne täita. Kui Alar loeb kaarti ja ma ka veidi, et oleks dubleeritud, siis näiteks Raivo ja Vivian aitavad alati ka ööbimist otsida. Minu üheks ülesandeks on ka arvet pidada, kes mille eest on maksnud. Nii on võimalik alati kiiresti ühe inimese poolt kulud ära kanda ja keegi ei pea kelletki jooksvalt kulusid sisse nõudma ega tasaarveldama. Selleks ajaks kui teised kella 8 paiku üles ärkasid, olin juba veidi aega üleval olnud. Sain täna hommikul arvepidamisega joone peale, sest eelmised õhtud on olnud pikad ja blogimine on siiski pritoriteet.

Triestes on meil korter, millel on vähemalt  kolm magamistuba ja üks elutuba, aga võibolla ka rohkem, sest igasuguseid panipaiku ja nurgataguseid on siin palju. See korter kuulub tegelikult ühele Inglise prouale, kes käib suviti ka siin puhkamas, kuid ülejäänud ajal haldavad ja üürivad tema korterit välja kohalikud itaallased. Nii me siis hommikul liikusime Browni liikumise järgi läbi magamistubade keskel asuva ühise koridori üksteisele teed andes. Vaade meie magamistoa aknast Trieste sadamale.

Alar ja Viv jäid meist korterisse hommikusööki valmistama kui me Karina, Rivo ja lastega liikusime Trieste jahisadamasse, et seal hommikusöök võtta. Hommikusöögiks pakuti loomulikult igat sorti kohvi ja sarvesaiu ehk cornettisid. Croissantideks kutsuvad sarvesaiu prantslased. Jätsime peale hommikusööki Karina ja Rivoga hüvasti, sest nemad hakkavad juba kodu poole liikuma. Meil on veel plaanis paar päeva niisama sõitmisest puhata.

Kuigi pidime korterist välja minema kella 11 ajal, tahtsime korterist loobuda nii viimasel hetkel kui võimalik, sest broneerimisüsteemist saadud info kohaselt meid enne kella 15 villasse ei oodata. Tsikliriietes kuskil 30 kraadise kuumusega niisama passida ka ei viitsi. Kella 12 ajal aga tuli koristaja ja nii pidime oma asjad ikka kokku korjama ja võtsime hea lootuse peale suuna Izolale. 

Et Izola on Triestest kõigest 25 km kaugusel, olime mööda kiirteed liikudes 15 minuti pärast kohal. Siin käis tihe askeldamine, kuid lubati oma rattad aeda parkida ja majja sisse kolida. Nemad vabandasid, et nad pole veel valmis, meie vabandasime, et jõudsime liiga vara.

Nii me siis maikade väel sõbrunesime ja juttu jätkus kauemaks. Reisidel on alati väga lahe suhelda kohalike inimestega. Naaber on endine tolliametnik. Küll temal jätkus aga juttu ja küsimusi meile. Saime teada, et ta naine on professor, kes valdab inglise keelt paremini kui inglased. Lisaks veel seda, et ta tütre kolm tütart elavad koos oma isaga tema juures, aga tütar lasi uue ja noorema mehega jalga. Lisaks lubas ta mulle anda ühe oma kolmekümnest jänesest, aga ainult lemmikloomaks, mitte söömiseks. Pereisa, kes koos pojaga seda maja haldab, inglise keelt ei osanud. Küll aga oskavad paljud sloveenlased itaalia keelt, sest õpivad seda koolis. Nii saimegi temaga itaalia keeles omad jutud räägitud. Tuleb välja, et me oleme selle villa kõige esimesed üürnikud. Nii korgiti meie saabudes kirsinapsul kork maha ja kostitati meid kõige muu hulgas ka värskete viigimarjadega. Lisaks lubati meil siin ringi käia ja näiteks ka mooruspuu marju süüa. Tuvastasime veel ühe puu viljade järgi, et meil kasvab siin ka puu, mille vilju tunneme hurmaa nime all.

Vivian käis just meie koeraga jalutamas. Ta nimi on küll Bepo, aga me kutsume teda eestipäraselt Pepuks. Nii me siis keelamegi oma koera öeldes: "Pepu, ei tohi tooli peal istuda!". Meil on kass ka. Ilus karvane tumehall erksate roheliste silmadega. Siis on meil ka kaks kitse, kellest üks ei oska hästi mökitada. Nii teebki ta kähedat mehe häält. Siis on meil ka lambakari, paar talle ja üks oinas. Meie kartulikoored rõõmustasid neid väga, sest need söödi suure mahlase krõmpsuva matsutamisega ära. Võrdlesime oinaga kummal on ägedamad lokid. Mis te arvate?

Õhtusöögiks tegime kartuli-bataadiputru, tomatisalatit hapukoorega ja kihalikke kotlette. Nüüd hakkas vihma sadama, istume oma aiamajakeses, kuulame muusikat ja lihtsalt oleme.

Sloveenia 8. päev Tolmin - Trieste

Istun Itaalia sadamalinnas Triestes meie korteri rõdul ja vaatan merel sähviva äikse poole. Praktiliselt iga sekund sähvivad välgud. Tänaseks ja veel järgnevatekski päevadeks lubab siinkandis äikest. Äike sähvib üle kogu taeva nii, et valgustab ka arvuti klaviatuuri. Karina on Laglega toas ja teised läksid poodi. Nüüd hakkas ka vihma sadama. Lisaks sellele, et meil on pesu pesumasinas, siis saavad ka tsiklid puhta(ma)ks. Milline värskendus sellise kuuma päeva lõpetuseks. Nüüd tuli korra tuppa kolida, sest vihm muutus korra ägedas tormiks ja meie rõdu põrandat katsid suured raheterad. Nüüd istume rõdul, naudime oliive, vorsti, arbuusi ja Itaalia veini. Kuidas me aga täna üleüldse Itaaliasse jõudisme?

Ärkasin selle peale, et Raivo tegi mulle pai. Küll on hea kui saab tasakesi armsa inimese poolt tehtud väikse puudutuse mitte tüütu äratuskella peale ärgata. Olime ka tänaseks hommikuks kokku leppinud varase hommikusöögi kella 7:30, et varakult enne suurt turistidevoolu Tolmini kurusse jõuda. Olime endale öömajaks leidnud Tolmini ainsa hotelli. Hommikusöögiks olid soojad marmelaadi ja šokolaadi sarvesaiad, munapuder, värsked aed- ja puuviljad jne. Selles Sloveenia kandis on tunda Itaalia mõjutusi, nii meie hommikusöögis kui ka üleüldiselt menüüdes. Rivo oli nii kena, et viskas meid kuru juurde ära, et me ei peaks oma jalgu kulutama. Nemad jõudsid ükspäev juba seal ära käia. Kurus oligi vastavalt meie ootustele vähe inimesi. Nii saime kogu kuru ilus vaikuses ja rahus nautida.

Kurus käidud, kõndisime 2 km mööda külavaheteid tagasi hotelli.

Hotellis saime veel hilise hommikusöögi käigus kohvi võtta ja janu kustutada. Kell 11 registreerisime ennast hotellist välja ja võtsime suuna Predjama kindluse poole. Väljas on jälle sooja üle 30 kraadi. Predjama kindlus on küll seest jahe, aga tsikliriietes on ikkagi palav.

Pärast Predjama kindluse külaskäiku võtsime suuna Skocjani koobastesse. Suur osa Sloveenia pinnast on karstine ala. Isegi sõna karst on pandud Sloveenia piirkonna Karsti järgi. Kuigi Postojna koopad on suuremad, on nad ka kuulsamad ja seetõttu ka rahvarohkemad. Seetõttu plaanisime külastada Skocjani koopaid, mis pidid olema sama head. Skocjani koopad on 144 meetrit kõrged. Koopa põhjas voolab jõgi, mis suubub Triestes Vahemerre. 1965. aastal oli jões veetase tõusnud 90 meetrit oma praegusest tasemest kõrgemale. Käesoleva aasta jaanuaris tõusis jões tekkinud tammi tõttu samuti veetase 70 meetrit. Nii ei oleks me koopas saanud kõiki kohti külastada, sest need oleksid lihtsalt vee all olnud.

Õhtuks jõudsime Vahemere äärde Izolasse. Sõime grillbaaris hilise lõunasöögi ja hakkasime endale majutust otsima. Me oleme öömaja otsingutel ikka uskunud heale õnnele. Kui mööda kiirteed mere poole sõidsime ja meil oli teadmine, et meil öömaja ei ole, meenus kord kui Rumeenias Constantas poole ööni öömaja otsisime. Meid on kaheksa. Me oleme mere äärses kuurortis, mida kutsutakse ka väikseks Veneetsiaks. Käes on laupäeva õhtu. Käes on puhkuste tippaeg. Tahaks, et öömajal oleks ka bassein. Me oleme jätnud broneerimise viimasele minutile. Üsna sinisilmsed eks. Et aga Horvaatia on siit lõuna poole paarikümne kilomeetri kaugusel, tegime sinna ühe broneeringu. Kui tsiklite juures ennast riidesse pakkisime, tuli kõne, mille teisel pool oli murelik inimene, kes ei saanud aru kuidas on võimalik, et me saime broneeringut teha, sest seal on juba inimesed sees. Tõmbasime parklas AirBnB ja Booking.com lahti. Et ka Itaalia jääb siit kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusele tegime kiire broneeringu hoopis  Triestesse. Pool tundi sõitu ja nii me Itaaliasse jõudsimegi.

Sloveenia 7. päev Bled - Tolmin

Täna ei äratanud meid ei kukk, ei koer, ei palavus ega külm, vaid keegi hüüdis tänaval "Miiidaaaa! Miiiidaaaa!". Algul mõtlesin, et ehk on mõni halva kuulmisega eestlane siia sattunud. Kui varsti aga järgnesid nunnutamishelid, siis tundus, et keegi oli otsinud oma kassi. Et tänases ööbimiskohas meil hommikusööki hinnas polnud, läksime Raivoga Bledi peale hommikusööki otsima. Alar ja Vivian sõid hommikusöögiks eilsest õhtusöögist järelejäänud kaasapakitud mereanni risotot. Leidsime ühe kohviku, kus pakuti hommikusöögiks munaputru peekoniga, saime kõrvale kukleid, tomatit, croissanti ja suurepärast kohvi. Vaade oli Bledi järvele.

Kui tagasi külalistemajja saabusime, harjutas keegi usinalt viiulit. Hea, et ta seda kell 7 ei teinud. Pakkisime asjad kokku ja võtsime 10:30 suuna Zelenci loodus-reservaadi poole. See on koht, kus on mitmekesine loodus ja selle keskel on kõigest 2 meetri sügavune türkiissinise veega järv, mille allikatest tõuseb külm vesi, mis toidab Sava Dolinka jõge, mis suubub omakorda Doonausse. Zelenci on oma nime saanud selle koha ümbruse rohelise (Sloveenia keeles roheline on "zelen") värvi järgi.

Tegime väikse peatuse tee peale jäänud Jasna järvede ääres. Need on tekitatud kunstlikult mäest alla voolavate Velika Pišnica ja Mala Pišnika jõgede kohutmiskohas. Et väljas on jälle sooja üle 30 kraadi, siis järv lihtsalt kutsus meid ujuma. Nii tegimegi tunnise peatuse, värskendasime ennast karges järve vees, imetlesime vaadet ja jahutasime end külmade jookidega. See peatus kulus mulle ka seetõttu ära, et kaamera stabilisaator polnud öösel ennast täis laadinud, aga täna on selles mõttes üks olulisemaid teekondi, mida on vaja jäädvustada.

Minu esimesel mootorrattareisil 2012. aastal reisisime läbi Austria, Itaalia ja Sloveenia Horvaatiasse. Juba siis avaldas tee Kranskja Gorast üle Vršiku läbipääsu mulle väga suurt muljet. Tee, mis kulgeb üles Sloveenia kõrgeimate tippude juurde on oma 48 nõelasilma kurviga iga mootorratturi unistus. Vaated igas kurvis on sellised, et kui kael õieli vaadet vahtima jääd, siis võid kogemata kuristikku sõita.

Varsti jõudsime Bovecisse, kus kinnitasime keha, et minna tagasi üles mägedesse. Kes sõi grillitud lõhet kartuli-spinatipudruga, kes gnocchisid pestokastmega, kes Cesari salatit, kõik olid väga rahul. Võtsime suuna Mangarti pääsu poole. 1938. aastal ehitatud tee on kõrgeimal looklev tee Sloveenias ning see  viib sellel liiklejaid ja matkajaid 2072 meetri kõrgusele. Sealt alustatakse tõusu Mangarti mäele (2679 m). See on minu kõige lemmikum koht sellel reisil, sest see oli lihtsalt nii hull kui järsud olid nõlvad ja kurvid ning kui ilusaid olid vaated. Isegi kõige vähem kõrgust kartvad inimesed hakkavad seal kõrgust kartma. Ülevalt paistis vaade Itaaliale ja seal olevale Fusine järvele. Telefoni saabusid sõnumid iga natukese aja tagant teatades vaheldumisi, et olen jõudnud Austriasse, Itaaliasse või Sloveeniasse. 

Õhtu lõpetuseks kiikasime veel kurvilist teed mööda Virje joa juurde. Otsustasime, et rohkem jugasid me vaatama ei lähe, sest kõige võimsamad oleme juba ära näinud.

Teel Tolminisse tuli meile vastu Eesti numbrimärkidega hõbedane Volkswagen Jetta. Meie suureks rõõmuks olid selles meile tuttavad näod. Tolminisse jõudes meie kurgud juba tolmasid. Istusime maha, võtsime joogid ja otsisime ööbimiskohta. Lõpuks ei jäänud muud üle kui ümber nurga hotelli minna, sest ööbimiskohti kaheksale on selles pisikeses kohas raske leida.