Eesti 2. päev Orissaare - Harilaiu

Ärkasime hommikul meile usaldatud külalistemajas kanade kaagutamise peale. Pererahvas on võtnud kanad, et lastele loomade eest hoolitsemist õpetada. Suristasime masinast endale kohvid ja asusime võileibu tegema. Peretütar ka liitus meiega hommikusöögiks kõrvalmajas tehtud omlett kaasas. Kõik jutud aetud, edasised kokkulepped tehtud, asusime teele.

Palju ei olnudki Orissaarest mööda Rannamaanteed vaja sõita kui teeääres näitas viit paremale Maasi linnuse poole. Mõnisada meetrit sõita ja kohal me olimegi. Maasi keskaegne linnus pandi püsti saarlaste sunnitööna. Nii karistas valitsev Liivi ordu maa põlisrahvast mässu eest, mille käigus hävitati ordu senine tugipunkt. Mereäärsest linnusest sai kindel kants kuni taanlased selle 1576. aastal õhkasid. Hävitusest alles jäänud varemete 8 meetrised müürid on nüüd kõigile vaatamiseks konserveeritud.

Autoga seltskond sõitis Orissaarde poodi ja apteeki. Me Raivoga võtsime suuna Pammanasse Tuhkana randa. Kuni me õiget teeotsa otsisime, siis jõudsid teised ka juba meile järgi. Kõige kergem on seda kitsukest pääsu eramaade vahel leida kui sisestada GPSi või Google Mapsi otsingusse RMK Tuhkana puhkekoht. Panime kiirelt riidesse ja randa. Parkla oli autosid täis, aga et rand on rohkem kui kilomeeter pikk, siis mahtusime seal kenasti nii päikse kätte lesima kui ujuma. Vesi oli  mõnusalt karastav.

Peale Tuhkanat võtsime suuna Panga pangale. Asula, mis on nime saanud panga järgi ja pank kannab ise ka vastu kohanime. Panga pank ei ole mingi finantsasutus, vaid Saare- ja Muhumaa kõrgeim pank oma 21,3 meetrise kõrgusega. Muhumaal on veel Üügu pank ja Saaremaal ka Pulli ja Liiva pank. Parkla servas asuvas toidukohas pakuti ka suures valikus head süüa. Sõime kõhud täis ja suundusime panka lähemalt uurima.

Sealt võtsime järgmiseks suuna Kihelkonda. Mitte mingisse muistsesse kihelkonda, vaid asulasse, mille nimi on Kihelkonna. Seal on ilus kirik, mis ehitati 13. sajandi kolmandal veerandil. Renessanss-stiilis altarimaal on maalitud aastal 1591 ja kantsel valmistatud 1604. Eesti vanim  14 registriga oreli ehitati kirikule 1805. aastal. 1638. aastal ehitatud kellatorn asub kirikust eraldi. Sellist teist erladiseisvat kellatorni Baltikumis ei ole.

Kihelkonnast veidi edasi sõita on Vilsandi rahvuspargi külastuskeskus. Käisime sealt uurimas, et kuidas Vilsandile saab. Homme oleks saanud jalgsi läbi mere, külastuskeskuse esindaja ütles, et see on raske rännak, sest tuleb kõndida läbi vee, teravate kivide ja muda. Lihtsam oleks sinna saada liinipaadiga, aga need käivad nii harva, et kui üks päev minna, siis tagasi saab jägmisel päeval. Meie plaanidega see kahjuks kokku ei sobi seekord.

Viimaks võtsime suuna Harilaiule. Et tegemist on hoiualaga, saab sõidukiga nii kaugele, et laiu tippu jääb siis veel 5 km. Et päev oli juba õhtusse veerenud, siis rentisime hoiuala servast rattad ja kimasime suurema osa teest rattaga. Päris lõpuni läksime jalgsi, sest vahepeal on paksu liivaga ala. Matka preemiaks oli ilus vaade 26 meetri kõrgusele betoonist Kiipsaare tuletornile, mis valmis 1933. aastal. See oli varem mere navigatsioonimärk. Tuletorni ülesannet täitis see kuni 1992. aastani. Kuni 2009. aastani oli tuletorn kasutusel päevamärgina. Algselt ehitati see 100-150 meetri kaugusele rannast. Nii kuidas meri, tormid ja liiva liikumine looduses muutuvad, muutub ka torni asukoht ja kalle. Praegu ta nii viltu ei ole kui 2006. aastal.

Panime oma telgid Haagi lõuka äärde. Õhtu oli ilus ja mõnus.

Eesti 1. päev Tartu - Orissaare

Oleme järjekordselt võtnud kaherattalistel tee jalge alla. Selleaastaseks reisiks valmistusime 12. märtsist kuni 17. maini. See oli aeg kui Eestis kehtis eriolukord. Siis sai selgeks, et meie esialgsest plaanist minna Balkani poolsaarele Montenegrosse, ei tule midagi välja. Maailm on pärast seda aega muutunud ning ei julge Lätist kaugemale minna. Isegi Rootsi kruiisile ei julge enam minna, kuigi see oli varem lihtne ja tavaline.

Ühesõnaga meie selleaastane reis viib meid Eestisse, peamiselt Eesti rannikule ja saartele. Reis on meil jagatud kahte osasse. Täna algas reis, mis viib meid Saaremaale ja Ruhnu saarele. Kui Saaremaal on käinud pea iga Eestlane, siis Ruhnus ei tea kedagi olevat käinud. Teine osa reisist viib Narvas ja viib mööda põhjarannikut  Haapsallu, kust läheme Vormsile ja Hiiumaale.

Karina ja Rivo olid oma noorema lapse Laglega meie juurde tulnud. Vanem laps Kaur tuleb Kuressaarde järgi. Nagu ka eelmisel aastal Sloveenias, olid nemad neljarattalisel Volkswagen Jettal. Meil ikka Ben ja Nelli (Benelli TRK 502 X ja Benelli TRK 502).

Alustasime täna sõitmist meie Tartu lähedal asuvast kodust veidi peale 10. Võtsime Haagel paagid kütust täis. Ilm on sõitmiseks suurepärane, lubab temperatuuri 25-26 kraadi. Sanglas saime Raivo isaga veel korra kokku ja siis juba suund läbi Viljandi ja Pärnu Virtsu praami peale. Pärnus tegime väikse peatuse, et ennast külma joogiga kosutada.

Jõudsime kella 14 Virtsu, kust saime 14:40 praamiga Kuivastusse. Kui varasemalt võtsid transiidipäevad kaks kolm päeva aega, siis tänane neljatunnine transiit koos kosutuspausiga oli nii lihtne ja lühike.

Muhusse jõudes tegime peatuse Liival. Tahtsime teha väikse söögipausi, et peaksime õhtuni vastu. Plaan on minna telkima kuskile mere äärde, üks võimalik koht on Unguma. Tee ääres olevas Muhu Restos oli ootejärjekord üle tunni. Muhu Turu taga nägime aga tänavatoidurestorani, kus pakuti pitsat, burritosid ja veiselihaburgereid. Kohti istumiseks küll oli, aga rahvast oli nii palju, et nii kui üks koht vabanes, siis istus keegi sinna asemele. Söök oli hea, saime kõhud lausa punni.

Järgmiseks suund Orissaarde, kus ammused sõbrad juba meid ootavad. Pererahvas võttis meid lahkelt vastu. Pakuti kooki ja kohvi. Saime ka maad uurida, kus telkida, mida vaadata ja jagada oma huvikohti. Unguma on kinni kasvanud ja enam teed pidi mereni välja ei saa, usse on ka palju. Selge, siis sinna ei lähe. Taalikul saaks mere ääres telkida, isegi on olemas võimalused pesemiseks. Siis aga leidis pererahvas, et miks me peaks Taalikule minema kui siin Orissaares on samad võimalused olemas. Leidsime, et siin on seltskond ka väga hea, jääme tõesti siia. Enne aga teeme ühe tuuri Orissaare ümbruses.

Sõitsime Tornimäele, kus on Tornimäe Neitsi Maria Kaitsmise õigeusu kirik. Viie sibulakupliga kirik on erinevalt enamikust 1873. aastal Riia arhitekti Heinrich Scheeli tüüpprojekti järgi valminud Saaremaa kirikutest pika kellatorniga, mis on samuti kaetud sibulakupliga. Kirik on suurim Saaremaale 1873. aastal ehitatuist ja mahutab umbes 600 inimest.

Sealt mitte kaugel Laimjala poole sõites on Pöide kirik, mis on Eesti vanim kirik, mis ehitati 13. sajandil.

Et keegi ei mäletanud, kas ta on Koguvas käinud. Käisime ka õhtuvalguses Koguva külas, mis on vana 16. sajandist pärit muinsuskaitse all olev kaluriküla.

Sel nädalavahetusel oleks pidanud Orissaares Illuka laiul pidanud toimuma ILandSound festival, mis teatavatel põhjustel ära jäi. Selle asemel on seal nüüd Piidivabriku Suvepäevad. Raske on aru saada, mis kontseptsioon sellel üritusel on. Lagle ja Rivo said vähemalt suplemas käia.

Haarasime poest õhtuseks koosviibimiseks head näksimist ja juua ning võtsime suuna taas pererahva poole. Seal oli tore kohtuda lisaks pererahvale ka teiste sugulastega, keda pole ligi 12 aastat näinud. Keegi pole muutunud. Mõni on küll nime vahetanud ja mõni lapsed saanud, aga inimesed on ikka sama armsad nagu varem. Istusime pikkade öötundideni, ajasime juttu, meenutasime vanu aegu. Oli väga mõnus päev, mis lõppes väga lõbusalt.