Tšehhi 3. päev - Pec Pod Snieškou - Praha

Ärkasin hommikul selle peale, et Rando helistas ja andis teada, et hakkab liikuma. Hääl oli tal reibas ja tuju hea. Seda oli hea kuulda. Kell oli 8:45. Ajasin ka ennast üles, et veidi blogisse kirjutada, aga mu arvuti on vist kohvris veidi raputada saanud ning ei leia nüüd enam traadita interneti üles. Hea, et meil pundis IT-teadmistega inimesi on, kes selle tõrke oskasid lahendada ning saan neid postitusi teha arvuti külge ühendatud telefoni abil.

Saime hommikusöögilauas kell 9:30 kokku ning pidasime lisaks hommikusöögile ka edasist plaani. Kuni Rando 160 km meie poole liikus, käisime Tšehhi kõrgeima mäe Šniežka juures, sest päris üles meid suure tuule tõttu tõstukiga ei lastud ja väsinud kehad jalgsi sinna üles poleks ennast vedada suutnud. Käiisme 1330 m kõrgusel, mis oli Viviani ja Raivo jaoks nende teada kõige kõrgemal viibimine. Sealt nägime ka Šniežka ära.

Kella 14ks oli Rando meie juurde jõudnud, meil mäe otsas käidud ja hotellist väljakirjutatud.

Sõitsime ühe kurvi jagu mäest alla selle hotelli juurde lõunasöögile, kuhu meil ööseks oli ööbimine broneeritud. Kui ööbida ei saanud, siis vähemalt proovime nende köögi ära. Kes võttis Tšehhi traditsioonilise sealiha, kes kala või salati - kõik olid valikuga rahul.

Peale lõunasööki võtsime suuna Pancava koskede poole, kuid sinna meil jõuda ei õnnestunudki, sest keelumärk tuli vastu ja Krkonoše rahvuspargis ei tahaks küll reegleid rikkuda. Veidi maad tagasi läksime veidi mäest allapoole, et maad uurida, kuid avastasime, et ühest keelumärgist olimegi juba läbi sõitnud.

Maastikud on juba väga ilusaks muutunud.

Juba enne kella 21 olime oma ööbimiskohas, kus meid lahke perenaine sisse sättida aitas. Et meil oli ka parkimine kokku lepitud, palus perenaine juba öömajale jäänud ukrainlannal auto korra eest ära ajada ning saime kogu oma tsiklipargi 6 ruutmeetrile pargitud. Jätsin enda oma esimesse ritta, et homme rattaga rehvivahetuses ära käia. See rehv enam palju sõita ei kannata.

Veidi sättimist ja seadsime sammud Tescosse, kust saime kõike head ja paremat.

Nüüd istume ja ajame tsiklijuttu, vaatame tänaseid videosid, analüüsime kiirteel sõitu ja liikluskultuuri. 

Tänased kõrghetked olid Raivol ja Vivianil kurvilised teed. Alarile meeldis see, et Rando meile järgi jõudis. Rando imestas hommikul meie juurde jõudes, et kas tõesti sõitsime ka öösel sama kitserada pidi. Andresele meeldis gondlisõit, mida ta ka oma teadaoleva elu jooksul tegi esimest korda (ka Raivole oli see esimene kord). Palju esimesi kordi :) Ma jään ikka mägedele truuks - minu kõrghetk oli mägi.

Tšehhi 2. päev - Augustow - Pec Pod Snieškou

Eile saime startima veidi peale kella 10. Avastasime, et minu ratta tagumine rehv on ikka nii kulunud, et see tuleb Warssavis ära vahetada. Kiire googeldus andis paar kohta, kuhu küsima minna. Õuest välja sõites ei võtnud Rando ratta üks pütt ennast taha. Hakkasime siiski vaikselt sõitma, kuid varsti oli aga selge, et nii edasi sõita ei saa. Jäime ühes tanklas pidama ja ratas käis kiirelt laiali. Et minu taga, mitte oodata, tegime otsuse, et mina ja Raivo sõidame Warssavisse ja teised jäävad Rando rattaga tegelema.

Kuni Andres ja Vivian Randol ratast parandada aitasid, puhastas Alar minu sõiduriideid putukaeemaldusvahendiga suurest vereplekist, mille ma eile sõidust saanud olin.

 Warssavisse sõites, pidasime kinni ühes tanklas, kus võtsin kohalikul tsiklimehel varrukast kinni, et teada saada, kus ta oma tsiklirehvi vahetamas käib. Andis ühe koha, aga väga palju lootust ei andnud, sest oli ikkagi pühapäev. Kohale jõudes oli seal poode rivis terve kilomeetri jagu, aga ainult üks varustust müüv pood oli lahti. Selle müüa tegi internetiga seda, mida oskas ja helistas läbi päris mitu kohta, aga ei midagi. Saime vahepeal uudiseid, et Rando on oma rattaga liikuma saanud. Uskumatu, et Rando sai ratta korda, väga äge. Alariga nõu pidades, võtsin vastu otsuse, et sõidan selle rehviga ikkagi edasi.

Saime kella 17 ajal Alari, Vivi ja Andresega trassil kokku. Rando oli meist 170 km kaugusel, kui tegime söögipausi lootuses, et Rando meile järele jõuab. Sattusime päris nooblisse hiinakasse.

Õhtul kiirteel sõites kukkus mul Cardo kiivri küljest lahti ja tegime sellele teibituuningut.

Pool 11 tegime järjekordse tankimise ja reguleerisime (vähemalt püüdsime seda teha) Vivi ratta esituld. Andres tegi mõõdupuud.

 Ei jõudnud tanklast veel startidagi kui tuli peale äiksetorm. Minu õnneks vihmaga kulub rehv vähem, aga sõites lõid traadid ikka sädemeid, Et sähvis ümberingi ka, ma vast väga teisi liikleijaid ei kohutanud. Andrese ja Raivo sided said tühjaks ning nende enesetunnet meil sõiduajal küsida ei õnnestunud. Samas olid nad meil pundis kenasti sees ja ära me neid kaotada ei oleks saanud. Kell 2 jõudsime oma broneeritud hotelli juurde, kuid seal meid enam ei oodatud. Peale mitme hotelli aknale koputamist läksime mäe otsas kõrguva kõige suurema hotelli juurde ja saime enamvähem mõistliku hinnaga öömaja kätte. Kell 3 panime pead padjale ja kukkusime magama. Rando sai samal ajal öömaja ja magama.

Täna hommikul avanes aknast selline vaade.

-------------
Viviani täiendus - küll on hea kui keegi veel viitsib oma mõtted ja emotsioonid kirja panna.

Poola teedel tsikliga sõitmine on parajalt terav kogemus. Teravus tuleb pidevast valvelolekust. Kiirused on suured. Liiklejaid on palju. Päev läbi valvsust, teistsugusust (liikluskultuur ja -olud on harjumuspärasest erinevad) ja kiirteede kogemust tõmbab päeva lõpuks mentaalselt omamoodi läbi. Eriti teravad on kiirteed. Sõitsime paremas reas 120-130 km/h, põikasime rekkadest mööda ja olime lennukite suhtes valvsad. Lennukiteks ristis Andres autod, mis vasakust reast meist kiiresti mööda lendasid. Tagumised sõitjad hõikavad kiivrisidesse esimestele: lennuk! Nad tulevad nii kiirelt, et kõiki ei jõua peeglist märgata. Kiirused on akuutsed ja tsikli seljas ... Raske on täpselt edasi anda... Kõik kokku oli uus kogemus ja justkui teine dimensioon. Poola kiirteed on suures osas seinte vahel. Sõidad selles kanalis tunde nagu muust maailmast eraldatud tunnelis. Tsoonis kus eksida ei maksa. Mingi vahemiku järel on seintes uksed. Rohelise põleva exit pildiga. Nagu pääs pärismaailma. Ja vasakult läheneb ja läheneb meile suur pilv mille all sähvib.

Tankimiseks keerasime kiirteelt veidi kõvale. Olime pikalt sõitnud, väljas oli täiesti pime. Kell võis olla 11. Siis jõudis kohale pilvealune suur tuulepuhang. Selline mis puhub enne korralikku tormi. Selge. See saab meid kätte. Ettevalmistused olid kiired nagu meremeestel. Vihmasisud selga. Ruttu. Sõber aitab sõbral seljalukud kinni. Sähvatab jälle nii, et kõik on valge. Hakkan sekundeid lugema: 1... ja kärgatus. Oleme nagu meremehed enne tormi kes kiiruga purjesid kokku pakivad. Seltskonnas on 2 algajat. Üks neist mina. Ma ei ole paduvihmaga sõitnud. Pime on. Ainus tee ööbimiskohta on mööda seda kiirteed kus on rekkad, lennukid ja kohe ilmselt paras veekiht. Tuul sakutab tagilukke. Mul on päriselt tunne nagu läheksin lahingusse. Selle arusaama peale käib kärgatus ning tankla on momentaalselt täiesti pime. Ainult kahe masina tuled mis põlevad. Esimene sabin tuleb maha. Ja me läheme.

Tšehhi 1. päev - Tartu - Augustow

Et kõik ausalt ära rääkida, hakkan pihta sellest, et oleme Augustowis öömajas nimega Stary Dom. Kui me kell 21 eile õhtul siia jõudsime, ootas peremees meid juba pikisilmi ning oli vastuvõtulaua ääres olevale tahvlile meile juba tervituse ja tubade infogi valmis kirjutanud. Tema sõnade kohaselt tõttas ta ise sinna kohta, kus naine ja mees paari pannakse :)

Peale majutumist läksime linna peale (kui Augustowi linnaks saab nimetada) ning leidsime pika otsimise peale ühe keldripubi, kus tehti hiigelpitsasid. Kamba peale kaks pitsat, üks ring õlut ja mõned ringid Zubrowkat ja kell 2 saimegi magama.

 Kuidas me aga siia jõudsime? Vahepeal oli isegi võimalus, et ma tulen reisile Raivo tsiklil kuni Siim pakkus, et ma võin tema ratta võtta.

Kolmapäeva õhtul kui Raivo oli sõidueksami edukalt sooritanud, ajasime ka mu Dorsiku garaažist välja, et teha tiir Raivo isa juurde Võrtsu äärde. Peale mõnda kilomeetrit kadus rattal jõud ja ta suri välja teavitusega, et tuleb kiiresti teenindusse minna. Suure punnimise ja paukumisega saime selle ringi tehtud, aga selge oli see, et selle rattaga nii reisile tulla ei saa ja selline viga on just see, mida sa „tahad“, et su ratas 3 päeva enne reisi teeks. Neljapäeva hommikul kohe peale Motohoovi avamist helistasin Jürile, et mure ära rääkida. Viisin ratta kiirelt (nojah, sõites võttis see siiski päris kaua aega, sest ta ju ei sõitnud eriti) nende juurde, kus osaliselt lammutasin ta juba ise laiali, ülejäänud jäi Jüri ja Marguse teha. Ilma diagnostikata seda ratast korda poleks saanud. Mingi kõrgem jõud soosis mind ning juhuslikult oli Jüril sõber Tallinnast tagasi tulemas, kes sai AP Motost diagnostikaseadme kaasa tulla (sest pakiga nad seda saata ei julge – lõhutakse ära). Diagnostika andis veaks silindri õhurõhuanduri ja juhuslikult oli Andres Tallinnast ju ka meiega veel liitumas ning juba väga teadlikult ootas ta igaks juhuks tulekuga ja juhuslikult oli Tallinnas see andur olemas. Ühesõnaga pandi ratas nii palju kokku, et kui andur tuli, panime selle peale ja ratas tegi kõige ilusamat heli maailmas – viga oli leitud ja kõrvaldatud. Selleks ajaks oli reisisoojenduspidu juba Alari ja Viviani juures alanud, aga kedagi meist polnud sinna veel jõudnud. Rando putitas oma ratast vel kodus, Andres sõitis minuga kaasa, ma käisin kiirelt rattaga pesus ja ema-isa juures ja Raivo sõitis oma rattaga korra sõbra juurest läbi. Kell 21 jõudsime lõpuks sinna ja hakkasime mu rattale GPSi peale panema. Vilunud elektriku Andrese ja kogenud Alari abil sai see peale, sest õnneks olid itaallased mu rattale sobivad otsad sadula alla valmis pannud. Jätkus grill, saun ja reisi eeljutud.

 Eile kella 10ks olime kokku leppinud kohtumise Lõunakeskuse Alexelas, kust hakkasime Valga poole liikuma 10:30.

 Tund aega hiljem ületasime juba Läti piiri. Olime plaaninud tankida Riias, aga mu rattal sai kütus juba enne Riiat otsa. Ühest küljest seetõttu, et sel on endiselt väike paak ja teisest küljest, et sõitsime Randoga grupi taga, kus kiirused kõiguvad ja kütust kulub rohkem. Erinevate rataste kütusekulu võrdluseks selle maa peale: Raivo Versys 8 liitrit, minu Dorsik 10 liitrit ja Rando TDM 13 liitrit. Siiski olid nii mõnedki rõõmsad selle üle, et saab jalga sirutada, sest nagu Raivo eile õhtul ütles, siis ta sõitis eile kolm korda nii palju nagu senise elu jooksul kokku.

 Kella 15 ajal tegime Bauskas lõuna, mis venis küll ootaja tõttu 2 tunni pikkuseks, kuid kulus samas sideseadmete ühendamisele. Naaberlauast paistis päris veider vaatepilt, kus nende põhjanaabrid istusid söögilauas kiivrid peas. Söök oli hea ja Alari tehtud eeltöö tulemusel võis nõustuda tripadvisory hinnanguga. Suured šnitslid ja kartulipannkoogid olid ootamist väärt. Samas tuli peale lõunat sõites paras söögikooma peale. Kella 17st võtsime jälle suuna Augustowi poole, sõita oli jäänud veel rohkem kui pool maad ehk 350 km.

  Kella 19 ajal teetööde ette pandud foori taga oodates lõi Alari KTM Viviani Versysele külge. Viv oli nii vapper, et hoidis oma ratast koos Alari rattaga püsti. Veidi hiljem pidasime tee ääres kinni ja aitasime moraalse jõuga Alaril peegli kinni keerata. Samal ajal sai lahenduse ka minu lillaks tõmmanud kõrv – tuli välja, et Nolani kiivril on vooderduse sees lausa kõrvaklappidele omaette auk olemas.

 Õhtul pubis avaldas igaüks (Alari algatusel) arvamust päeva kõrghetkest. Rando, Raivo ja Vivi jaoks oligi KTMi ründamine kõrghetk. Andres oli vaimustuses oma sideseadmest, millega sai sõidu ajal reisikaaslastega rääkida, mäletan isegi seda vaimustust. Alarile meeldis kuidas meie grupp kokku sulas – toimiv grupp, kus tekkis sünergiat. Mulle meeldisid peale Leedu Poola piiri tekkinud kurvid, kus ka äsja load saanud Raivo ilusti grupis püsis ja rahuliku enesekindlusega kurve võttis. Soovid järgmisteks päevadeks olid – et saaks nalja, et oleks mõnus seltskond, et jõuaksime ilusti tervena koju tagasi.

Tšehhi reisi ettevalmistused

Siia blogisse just ülemäära tihti sissekandeid ei tule, see-eest kui tuleb, siis ühe korraga ja palju. Märkamatult on aasta mööda saanud ja käes on uue reisi aeg. Nimelt juba sel laupäeval stardime 6 rattaga Tšehhi poole, kus meid ootavad looduspargid, joad ja järved, lummavad vaated, mägised teed, armsad väikelinnad, mõned muuseumid, Praha, loodetavasti palju toreidaid kohtumisi, hea seltskond ja palju armsaid mälestusi.

Pilt: itras.cz

Mõte selleks reisiks tuli kui 2013. aasta augustis Martiniga Horvaatiast tagasi kodupoole sõitsime ja Karvinas õhtusöögiks grillitud lõhet ja köögivilju sõime ning kõrvale head külma Tšehhi õlut kõrvale pakuti. Nädal peale seda reisi oli idee järgmiseks reisiks juba olemas, kuid teostuseni jõuan alles sel aastal.

Kui veel paar kuud tagasi oli plaan, et sel aastal lähen Tšehhi, võtku mis võtab, kasvõi üksinda (sest üksi reisimisel on oma tugevaid eeliseid), siis nüüd on seis selline, et meid on reisile minemas lausa 6 - kõik mõnusad laheda huumorimeelega inimesed, kellega usun, et saab olema väga tore reis.

Andrese Suzuki GSXR on tiptop valmis sätitud - peale ülevaatust "vale" sumps eemaldatud ja "õige" asemele pandud (pole hullu, ta on vast grupis viimane, ei häiri vast teisi väga :) ), telefonihoidja peale pandud, varustuse osas uuendatud tagi ja sidesüsteem. Praegu on ta Austrias, aga juba reedel sõidab Tartu poole, et reede õhtul sauna ja õlle käes ligunedes kõigi teistega sõbruneda.

Rando Yamaha TDM on praegu Motohoovis veidi laiali. Lisaks läks andis Tartu Millil sabakohver saba. Õnneks saan neljapäeval talle Tallinnast ühe kohvri kaasa haarata.

Alari KTM Adventure ja Viviani Kawasaki Versys on arvestades Alari eeskujulikku suhtumist tõenäoliselt juba sõiduvalmis.

Raivo Kawasaki Versys on ka reisivalmis, sõiduvarustus ka olemas v.a. kiiver, kindad ja sukk, kuid neid alternatiive on õnneks olemas. Ahjaa, selline väike pisiasi, et ta peab homme sõidueksamilt läbi saama :)

Mu Dorsikule aitab Alar neljapäeva õhtul või reede hommikul GPSi peale panna - arvas, et peale 10 õlut on seda lausa lust teha :) That´s the spirit! Siis on võimalik meid kahte gruppi jagada ja ei pea pika lohiseva grupina mööda teid venima. Muidu oli plaan see juba eelmisel reedel ratta peale panna, aga siis avastasin, et garaažiomanik oli ukseluku ära vahetanud ja mulle võtit polnud jätnud. Pühapäeval saime rattad garaažist siiski kätte ja viisime nad ligipääsetavasse garaaži üle.

Järgmine sissekanne juba laupäeva õhtul Augustowist, Poolast.

Gruusia 20. päev (08.08.2014)

Viimane päev, täna jõuame koju. Kella 6st kui veel väljas veidi hämar oli, hakkasime kodupoole liikuma, et valges veel koju jõuda. Öö oli niiske, aga magada sai õnneks hästi, sest tuult täna öösel polnud. Mööda Moskva ringteed sõites tõusis ka päike ning nüüd ongi mul Moskvast päikselised mälestused.

Kuskil Moskva ja Koidula vahel hõljus õhus suitsuvinet, mis andis märku sellest, et kuskil on tõenäoliselt suurem metsatulekahju. Sellist müstilist läbi udu ja suitsuvine sõitu jätkus paljudeks kilomeetriteks.

Selline näeb välja 8000 km sõitnud ratas.

Kella poole kuue ajal õhutl jõudsime Pihvasse. Enne käesolevat reisi oli Pihva linna külastus ema ja isaga minu ainus Venemaa külastus. See võis olla kuskil 1987. või 1988. aastal kui me sõitsime tiiburlaeva Raketaga mööda Emajõe Peipi järele, sealt omakorda Lämmijärevele ja Pihvasse.  Emal oli seljas valge kleit, millel mustasäbrune muster sees. Mäletan, et laev randus jõe ääres täitsa linnas sees ja kui me linnast tagasi laeva peale tulime, siis tänav oli nii kaldu, et jooksime hoovihmas võidu vihmaveega mööda tänavat alla jõe poole. Vaatasin kael õieli paremale ja vasakule, püüdes oma mälusopist leida tuttavaid kohti. Tundub, et nüüd 26 - 27 aastat hiljem nägin seda kohta, kus meie laev tookord randus. Või nägin vähemalt väga sarnast kohta. 

Piiri peal võttis meid isegi Vene poole peal vastu sõbralik teenindus. Piirivalvuritädi küsis kas Gruusias on ilus ja ei pahandanud meiega, et meil läbisõidukaarti polnud. Selgitasime ilusti, et küsisime seda 3 korda, aga ei antud. Oleme tagasi tsivilisatsioonis - just selline oli tunne peale piiriületust. Keegi ei kahtlusta, ei õienda, teenindus on viisakas ja piirivalvurida ajasid meiega inimeste moodi juttu.

Õhtul kell 19 nägid meie silmas jälle Eestimaad, küll on hea tunne. Siin on nii-nii ilus.

Täpselt koduväravas näitas Tarmo odomeeter 1000 km. Tarmo koer ei tahtnud peale 3-nädalast eemalviibimist enam peremeest tunnistada. Tarmo naine Kaire oli meile kojusaabumiseks võileivatordi teinud, ai kui hästi see maitses.

Järgmiste reisideni!

Gruusia 19. päev (07.08.2014)

Et meil oli tänaseks ööks nii luksuslik öömaja, tõusime sellele vastukaaluks kell 5 ning peale kuivanud telkide ratastele pakkimist saime 5:30 Moskva poole liikuma. Motelli omanikust polnud sel ajal märkigi, võibolla magas ta veel oma puhaste käteräti virnade vahel õndsat und.

Tee Rostovist Moskva poole on üksluine ja mingeid erilisi vaatamisväärsusi ega vaateid nautida pole, Kulgeme mööda hõreda liiklusega laia pikka sirget teed ainult tanklast tanklasse. Tundub, et edeneme päris kiiresti, nii 100 km tunnis.

Mida päev edasi veeres, mida kõrgemale tõusis päike ja mida soojemaks läks ilm, seda rohkem ilmus liiklusesse ka autosid ning vastassuunast isegi teisi tsikleid. Oleme politseinike suhtes jälle suurema tähelepanu all ning üks korjas isegi Tarmo meie grupi keskelt välja. Jutuajamine oli siiski olnud ainult informatiivne teatades meile, et neid on teavitatud, et palju tsikleid liigub ringi, sest kuskil lõuna poolt on motokokkutulek. Miks ta selleks siis meid kinni pidas, jäi arusaamatuks. Tundub täitsa võimalik, et kuskil on kokkutulek, sest kui esialgu tundusid vastutulevad tsiklid haruldased ning me neid lugema hakkasime, siis lõpuks ei suutnud sellest hasardist enam loobuda ja saime päeva lõpuks kokku loetud neid lausa 70.

Keskpäeva paiku muutus liiklus juba nii tihedaks ja tee nii kitsaks, et tee lihtsalt jõuga tehti laiemaks. Tee oli teemärgistuse järgi kahesuunaline, kummaski suunas ühe sõidurajaga. Tegelikkuses tekkis teele kummaski suunas kaks sõidurada, tee kõrvale teetammmilt alla kolmas sõidurada ja teisele poole teed palistavaid puid veel neljaski. Igaüks kasutas edasiliikumiseks loovust ja nahhaalsust.

Hooti saime kaela ka pisikesi vihmavalinguid, aga et ilm oli soe, siis vihmariideid keegi selga ei tahtnud panna. Vaid 10 minutit peale vihma lõppemist olid riided sõidutuulest juba uuesti kuivad.

Mida rohkem Moskvale lähemale jõudsime, seda rohkem hakkas tee kulgema läbi teemaksu putkade. Et neid riburadapidi muudkui vastu tuli ja meie sularahavarud selja taha jäänud luksusliku öömaja (majas, mitte telgis) tõttu olid kiiresti kokkukuivamas, tekkis korra tõrge, et kaua see veel kestab. Nägime ühes teeäärses parklas ühte rekkamees ning, et rekkamehed peaksid sel teemaksu teemal pädevad olema, saatsime Kristi järele pärima. Õnneks oli sealt poolt info positiivne ning ainult üks putka veel enne Moskvat 30 km pärast tulemas, Tal oli õigus nii see oli.

Sularaha puuduse tõrkest tekkis ka tankimise tõrkeid, sest päris igas tanklas ei saanud kaardiga maksta ning päris igas tanklas ei saanud ükskõik, millise kaardiga maksta. Nii juhtuski ühel korral, et kolme ratast tangiti kolmes erinevas tanklas. Peatus järjekordses tanklas õhtul enne kella 19. Kellel on silmad sitikaid täis, kellel hammas valutab ja kes on lihtsalt väsinud.

Kella 18 ajal hakkas hämaramaks muutuma ja Moskva kõige suurem ringtee lähemale jõudma. Selge oli see, et magada tuleb telkides ning mida lähemale linnale minna, seda vähemaks jääb telkimisvõimalusi. Keerasime tee pealt teeäärsesse rekkadega tihkelt täistuubitud parklasse. Siin seal oli näha mahakukkunud arbuuse ning mõne rekka lahtised tendid paljastasid suured arbuusikoormad. Nii kõikidel rekkadel. Jäime nõutult öömaja otsima ja uimerdama kuni meile astus ligi üks mees käes arbuus. Ta ulatas selle "rebjatadele" ja ootamata tänu astus eemale. See ei olnud vene mees, vaid keegi kuskilt sealtpoolt, kust me tulime. Väga armas temast.

Seal samas lähedal võsa taga põllu peal leidsime oma telkidele ka kohad. Moskva Domodedovo lennujaama lähedusest andis märku kauguses kajav lennukite õhkutõusu ja õhu käristamise hääl. Panime telgid püsti, sõime õhtusöögiks arbuusi ja kobisime kella 22st magama. Väljas udutab, kõik on niiske ja porine. Tänasest päevast jäi selja taha 1198 km.