Itaalia Emilia Romagna 15. päev - Katowice - Tartu

Panin endale täna kella 7 äratuse. Käisin hommikust söömas ja alustasin sõitmist 8:06 Katowicest Poolas. Eile õhtul sõitsime Tšehhi piirilt siia 86 km, seega enamik Poola teedest tuleb täna sõita. Koju näitab 1245 km ja kell 23 peaksin kodus olema. Tean, et olen võimeline tsikliga päevas 1000 km sõitma ja ehk suudan ka need lisanduvad 200 km ära sõita. Kojusõit on alati raskem, kui reisile minek. Täna tuleb kindlasti raske päev, tean seda juba varasemast kogemusest ette. Soov koju jõuda on lihtsalt nii suur. Ilm on jahedapoolne ja panen seetõttu oma sooja jope juba selga. Nagunii jääb osa sõidust hilise kellaaja peale.

Robert jääb veel Katowicesse ja Varssavisse poodlema ning tuleb Daugavpilsi kaudu homme Eestisse. Tahab võtta oma viimastest puhkusepäevadest maksimumi.

Edenesin rataste järgi mõõdetud maad ja kella vaadates täitsa hästi edasi. Iga tunniga sain 120 km kodule lähemale. Ilm on jahedapoolne ja kohati tibutab isegi vihma. Lülitan kätesoojendused sisse. Kella 10:30 ajal panin paagi uuesti Lodzis täis ja lisasin nüüd juba tõesti viimase tilga kütuselisandit paaki. Kell 11 olin juba Varssavis. Kiirteel sõites üks tsiklijuht paistab mu taga peeglist, aga ta minust mööda sõita ei taha. Hoiab ilusti pikivahet, las ta siis olla seal. Kella 12 ajal panin Lomzas paagi jälle täis. GPS juhe jamab koguaeg ja ütleb, et ühendust toitega katkes. Huvitav küll, kodus just panin uue laadimisjuhtme. Püüan sõidu pealt juhet sättida, ehk vajub vibratsiooniga alla ja ei saa enam ühendust.

Kell 13:40 ületasin Poola-Leedu piiri. Poola vähem kui kuue tunniga läbitud. Olen heas hoos. Tean, et Leedus enam nii hea hooga edasi minna ei saa. Kiirtee on ainult kuni Kaunaseni ja sealt edasi on teed, kus on rohkelt kiiruskaameraid (sh neid, mis mõõdavad keskmist kiirust) ja enamikul teest on möödassõit keelatud. 17 km peale Leedu piiri ületamist nägin, et kiirteel on rekkad paremas reas ja osad rekkad tagurdavad teisel rajal tagasi. Osad rekkajuhid on autodest välja tulnud ja ajavad tee ääres juttu. Üks rekkajuht näitab mulle, et võtaksin hoo maha. Tundub, et midagi tõsist on juhtunud. Lõpuks jõudsin kohani, kus oli toimunud suurem liiklusõnnetus ja kohal mitu politsei- ja tuletõrjeautot. Üks auto on katuse peal tee peal. Üks valge Mercedes, millel esiosa puudu ja kapott üleval, on treileri peal. Küsin ühelt politseinikult, kas ma võin mööda minna. Ta ütles, et võibolla 20 min pärast saavad nad mind läbi lasta. Võtan ju ainult meetrijagu ruumi, ehk kuskilt ikka mööda pääseks. Vaatan, et ei vasakult ega paremalt mööda ei mahu. Läbi mahuks ainult sealt, kus on õnnetusest tee tükke täis. Üks Eesti poiss tuli rääkima ning küsis kust tulen ja kuhu lähen. Küsisin vastu kust nad tulevad ja kuhu lähevad. Nad tulid Poolast rallilt ja püüavad täna Otepääle jõuda. Sain temalt ka infot, mis juhtunud oli, sest nende auto oli selle rekka taga, mis esimesena õnnetuskoha järel tervelt pidama sai. Tuleb välja, et üks treilerijuht oli furgoonautole suure hooga tagant sisse sõitnud nii, et treilerist on alles ainult autosid vedav osa ja osa autosid pudenes löögi tagajärjel teele. Treiler ja furgoonauto on omavahel kokku "sulanud". Tükk aega püüti treilerit ja furgoonautot üksteisest eemalda, et vaese treilerijuhi surnukeha sellest rusust kätte saada. Rekkadele öeldi, et tee avatakse alles kella 18 ajal. Kell on praegu alles 15. Otsustan ka tagasi pöörata. Kui siia sain, küll siis mahun ka tagasi minema. Uudiste järgi (tehtud ka video tagajärjest) sai lausa kaks inimest surma🥀

Jõudsin mõned kilomeetrid tagasi sõita, kui järsku suri mu ratas täiesti välja. Võtit keerates ratas elektrit sisse ei võta ja ratast uuesti käivitada ei saa. Kui hakkasin küljejalga alla lükkama, nägin, et küljejalg on "lödi". No see on küll tuttav probleem, sest Raivo ratta keskharki üleval hoidev vedru andis ka 2019. aasta Sloveenia reisi ajal otsad. See on see Hiina metall, mis on hõre nagu pimsskivi. Rattal on peal selline andur, mis ei lase ratast käivitada, kui küljejalg on all ja käik on sees. See on selle ennetamiseks, et all oleva küljejalaga ei hakkaks sõitma, sest see võib ohtlik olla. No see on lihtne asi, mida parandada. Aga miks ratast ikkagi elektrit sisse ei võta. Vaatan, et aku juhtmed on kenasti kinni. Ühendan küljejala anduri ratta elektrisüsteemist lahti, aga ikka mitte midagi. Täiesti hull! Ma olen kiirteel oma rattaga kahekesi ja tal ei ole elektrit. Mõtlen, et jumal tänatud, et siin liiklus seisab, muidu oleksin püsti hädas. Lükkasin tsikli vasakule poole teed, kus on rekkad ja tegin kõne Jürile Motohoovi. Jüri andis nõu, kuidas küljejala andurit n-ö ära "lollitada" ja ütles, et küljejalg kogu mootorrattalt elektrit ära ei võta ja see saab ainult kaitse olla, et käigu ma kaitsmed läbi. Võtsin siis uuesti istme maha ja hakkasin kaitsmeid läbi vaatama. Leidsin tõesti ühe tahmase kaitsme ja saan selle kenasti seal oleva varukaitsmega välja vahetada. Ohh, kohe Nellil jälle elu sees! Sain ühe Poola autojuhi käest kobedamad nipukad, kui see pisike, mille ma Cessenaticos tänavalt leidsin ja igaks juhuks oma kohvrisse panin. Praegu oleks see pisike nipukas ka mind teele tagasi aidanud. Küll on hea, et need rekkad siin vaikselt seisavad, saan nende käest abi paluda. Sajaga möödakihutavatelt rekkadelt oleks raske nipukaid küsida. Panin nipuka tsikli kerest läbi ja ümber küljejala nii, et küljejalg veel all oli. Panin riidesse, kiivri pähe ja tõmbasin sadulas istudes nipuka nii kinni, et küljejalg tuli kenasti vastu ratast üles. Hea, et see kõik siin juhtus. Mõtle, kui oleks lastud mind õnnetuspaigast läbi sõita ja siis ma oleks seal õnnetuspaigal hakanud vabandama, et oi näed vedru katki ja vist mingi kaitse ka, aga te võite siin oma toiminguid jätkata, ma samal ajal siin putitan oma ratast. Sõit võib jätkuda! Kell on 16:45. Kaotasin siin 45 minutit  väärtuslikku sõiduaega. Vähemalt olen elus ja olen selle eest tänulik. Nelli ka sõidab.

Ummikus ikka veel Poola poole tagasi sõites, nägin ühte mootorratturit rekkade vahel seismas. Hõikasin talle, et tee on täiesti kinni ja tsikleid läbi ei lasta. Tänas mind ja võttis ka mulle sappa. Kui ma niigi sõitsin juba kiirteel vastassuunas, siis nüüd tuli kiirteele pealesõidul rekkade vahel vastassuunas sõita. Üks Eesti numbriga BMW läks ees, aga tal sai ruum otsa. Ta tõmbas kõrvale ja lasi meid läbi. Saime mööda kiirtee äärset teed uuesti edasi liikuda. Lehvitasin ikka veel ummikus olevatele eestlastele. Nad võisid mõelda, et oli see vast alles ring, mida mööda ma tagasi  läksin. Oleme ainsad liiklejad, sest kõik teised on seal kinni. Saime mõni minut mööda kiirteed sõita, kui jõudsime uue rekkade rivini. Mida nüüd!? Nüüd oli rivi ühesuunaline ja vastassuunast tulid ka rekkad vastu. Püüdsime mööda sõita ja rekkadest ette liikuda. Õige, siin on ju see teeehitus, mis tulles meil pool tundi aega ära võttis. Vaatan üle õla ja teine tsiklijuht raputab ka naerdes pead! Aina "paremaks" läheb. Ennast ajab juba naerma, et mida veel. Üks asi korraga. Mingi hetk ei saanud mina enam aru, kus on Kaunas või kus on Varssavi, tiirutasin mitu korda sama ringi. Lõpuks nägin enda eest jälle seda Poola tsiklimeest. Küsisin ta käest, kuhu ta teel on? Tuli välja, et Eestisse. Leppisime kokku, et sõidame koos edasi. Peale mõned minutid ekslemist saime tsiklite ninad jälle Kaunase poole liikuma. Kell 17:30 tankisime Kaunase ringil paagid täis. Palusin tal korra oma ratast püsti hoida ja võtsin ka esimese lonksu vett. Sellise stressiga ununeb mul isegi juua ja süüa ei taha ma ammugi. Kohvris on kaks nelktariini, mis peale 700 km meenutavad pigem moosi. Ta küsis kas ma olen näljane. Vastasin, et ei ole, sest tahtsin ju võimalikult kiiresti liikuma saada. Tegelikult ju olin, aga praegu on oluline edasi liikuda. Peagi võtsime suuna Riia poole. 

Enne Lätti jõudmist panin veel paagi täis, sest siin on kütus odavam. Selle paagitäiega peaks nüüd juba koju küll jõudma. See on näide, kuidas parkida ratast, kui küljejalga pole, aga tankimise eest peab poes tasuma.

Et ratta elektrisüsteem oli vahepeal ilma elektrita, siis ratta kell näitab aega 17:46, tegelikult on kell 19:32. Arvestus on õige - tund aega on vahe Poola kellaajastja 45 minutit läks Kaunase külje all kaotsi. Sõidetud on 888 km ja sõita on veel 370 km. Kehasse tuleb juba külm. Panen käesoojendused soojema peale.

Kell 21 olime Riias. Iga foori all ta küsis, et mitu tundi mul koduni veel sõita on, kas mul on okei olla ja kas ma saan ilma GPSita hakkama. Terve päev olin mõelnud võimaluste peale, kuidas Nelli ketti õlitada, sest viimati sai seda Austrias õlitatud. Sõites mõtlesin, et küsiks teise mootorratturi käest! Ahh, tal on ju kardaaniga ratas (BMW GS). Riia ringil sõitis tema Pärnu poole, kus tal telkimisplats oli mere äärde valmis vaadatud ja ma keerasin Valga poole. Lehvitasime kuni veel nägime ja tema viimane käeliigutus oli selline rusika lahtilaskmine, mis ütles, et kõike head, maailm on sulle lahti. Need olid toredad neli tundi, mil ma ei tundnud üksindust. Mul on täna kaitseingel, neli tundi ma nägin teda ka, sest ta sõitis minu taga GSiga. Ainuke asi, millest ma aru ei saa on see, et miks ta minuga Itaalia keeles rääkis. Vastas "Si!" Ja küsis "Non e un problemo?" Võibolla ma kujutasin seda juba ette või oli ta Poola emigreerunud itaallane...

Kehas on aina suurem külmus. Keeran käesoojendusi veel rohkem peale, aga õlad on ikka külmast krampis. Jalgadeni käesoojendus nagunii ei jõua. Nii ei jäägi muud üle, kui sooja saamiseks oma põlved veel rohkem Nelli "puusadesse" suruda. Nelli oma pooleliitrise mootoriga väga palju sooja ei anna. Kui Vangažist Valga peale keerasin, mõtlesin, et tee ääres on hea parkla, et viskan vihmapüksid peale. Üle kahe tunni on sõita, tasub see 5 min võtta, et veidigi sooja saada. Parklas peatudes tuli meelde, et mul pole ju rattal küljejalga. Olemasolevat nipukat ei raatsinud ka ära lõhkuda.

Kell 23 sõitsin üle Läti-Eesti piiri ja võtsin suuna Valgast Tartu poole. Nüüd pole enam palju jäänud - 80 km ja tund aega. Väljas hakkas juba pimedaks muutuma. Lülitasin ratta kaugtulede lülitit. Ei mingit muutust. Huvitav küll, kuhu need tuled siis kadunud on. Piilun püsti tõustes, et kas midagi vähemalt põleb. Jah, päevasõidutuled, aga need teed ei valgusta. Vähemalt on minust midagi näha. Proovisin veel paar korda kaugtulesid, siis suri Nelli jälle välja ja elektrit enam sisse ei võtnud. Tee ääres olnud mullikad vaatasid mind nagu ilma imet. Suur rekka sõitis täistuledes minust mööda. Lootsin, et ta näeb mind. Mis seal siis ikka, sadul maha ja hakkame kaitsmeid kontrollima. Väljas on pilviselt pime, niiske ja jahe. Palju pole enam jäänud. Leidsingi jälle ühe tahmase kaitsme ja vahetasin selle välja. Huvitav palju mul neid varukaitsmeid on. Need saavad nii ka varsti otsa. Jumal tänatud! Ratas võttis jälle eluvaimu sisse. Nelli, me peame koju jõudma! Me lähme koos koju! Palun jumalat, et ta meil koju lubaks jõuda. Otsustan enam mitte ühtegi lülitit puutuda, sest mul saavad nii kaitsmed otsa. Nipukaid on ka veel ainult kaks järgi. Kui poleks Poola rekkamehelt nipukaid küsinud, oleksin pidanud praegu kaitset vahetama selliselt, et hoiaksin ise samal ajal ratast püsti. See kõlab juba nagu tsikli taltsutamise eksamina. Käte soojendust ei julge ma enam kasutada. Enam ei tunnegi, et kiiver käiks kõrva peale või et külm oleks. Keskendun koos Nelliga kojujõudmisele. Varsti tuli tagant üks auto. Piilusin saba alla, et kas mul taga mõni tuli põleb. Midagi seal saba all ikka kumab. Lootsin, et auto ikka märkab mind ja ei sõida mulle otsa. Õnneks on riietel palju helkureid, ta märkab mind, sõidab mööda ja saan ennast tema taha sõitma sättida. Kui Elvas peaks ratas ära surema, siis lähen venna juurde ööseks.

Rõngus läksid pilved hõredamaks ja teed oli juba paremini näha. Saime Nelliga Elvast mööda. Viimased neli kilomeetrit koduni olid sõit kottpimeduses, aga koju me Nelliga jõudsime. Kell näitas 00:04. Olime Nelliga teel 17 tundi (Poola aja järgi on kell 01:04). Tänane läbisõit 1259 km. Robert jõudis ööseks Kaunasesse. Nelli aku ja generaator ei suutnud vist käesoojenduste tõttu enam ülejäänud süsteeme toita ja loodan, et muus osas on ratas tegelikult heas korras. Nelli kett oli kahjuks 2000 km õlitamata. Ühe nipuka oleks võinud pükste jalgapanemisele ju kulutada.

Tegelikult on mu oma kodu ka nagu üks väike Itaalia villa oma õitsema hakkavate lavendlitega. Mul ei ole siin küll Kreeka pähkli puid, virsikuid, oleandreid ega küpresse. See eest on siin elupuud, männid, nulud, ploomi- ja õunapuud ning oma maasika- ja sibulapeenar. Mind on siia maailma veel vaja, et midagi head korda saata. Olen elule tänulik, et ta mind hoiab!

Robert jõudis Tartusse teisipäeval kell 17:30.

Eesti 6. päev Ruhnu - Tartu

Täna on viimane päev meie selleaastase Eestis kulgeva motoreisi esimesest osast. Teine osa tuleb kuskil augustis marsruudil Narva - Haapsalu - Vormsi - Hiiumaa.

Eestis on hea reisida, sest vahemaad on väiksed, kodu pole kaugel ja kuskil maanurgas ikka keegi oma ees on, keda vaatama minna ja kes võibolla ka juhuslikult öömaja pakub. Eestis reisimise miinuseks on järsud ilmamuutused. Terve nädala saime ilusti päiksega reisitud ja enne kojujõudmist saime ikkagi märjaks. Nii on mitmel korral juhtunud ka väljaspool Eestit toimunud reisidega, et oled kaks nädalat kodust ära ja siis Valgast kuni Tartuni kallab nagu oavarrest. Juba Lihula kandis hakkasid pea kohale sünged pilved tekkima. Vaatasime, et lipsame pilve alt kuivalt läbi. Nii lipsasime kuni Kõpuni, kus teeremondi tõttu oli liiklus suunatud ümber kruusateele ja seal me saime ikka sahmaka ära. Saime kohe ülepeakaela poriseks ja märjaks. Vihma saime vahelduvalt kuni koduni välja. Lõpuks hakkas nii külm, et külmavärinad ja külmast tekkinud kramp oli nii suur, et ei tahtnud enam ringristmikul seismagi jääda. Mine tea kas saab jala maha ja kas käsi tuleb lenksu küljest enam lahti. Jõudsime siiski kehva ilma trotsides kenasti ja õnnelikult koju. Auto kraadiklaas oli vahepeal näidanud ainult 9 kraadi sooja. See selgitab külma. Eelmisel aastal kui Sloveenia poole liikuma hakkasime, oli väljas 13 kraadi sooja ja külmetasime kuni Kaunaseni välja. Õnneks oli tänane transiit Roomassaarest kuni koduni ainult 339 km. Peale kojujõudmist kiirelt sooja duši alla. Käed olid nii külmad, et normaalne kehasoe vesi tundus kätele tulikuum.

Kuidas meie päev siis üldse algas? Ärkasime pool kuus st siis 05:30. Väike pilguheit aknast välja ja tundub, et kõige hullem ilm ei ole. Päike paistab ja veidi tuult on näha puulatvades. Ehk ikka läheb täna praam välja. Kapten tahtvat ka koju Kuressaarde saada, siis on tal ka motivatsioon minna. Läksime kella 6 sööma. Meile oli kenasti juba laud kaetud ja hetke pärast oli ka aurav puder kõige hea parema sees laual. Kui Rivo maksma läks, siis oli perenaine pahane olnud, et me kõiki toidukordi tema juures ei söönud. Aga on ju teisigi (nt Bulgers ja Yljes), kes süüa pakuvad ja hoopis rõõmsama tujuga inimesi vastu võtavad. Eks Ruhnul on nii, et kui kord juba kohal oled, siis mandriinimesed ise midagi mõelda ega öelda ei saa, kõik tuleb teha nii nagu meri (või kuri perenaine) ütlevad. Ruhnul kehtib see tõepoolest, et meri ütleb mida sa süüa saad, ei ole nii et valid mida tahad. Kui vanasti ütles meri, mis kala süüa saad, siis nüüdisajal saad seda, mida praamiga toodud kraamist võimalik teha on. Meri annab ja meri võtab. Meri määrab ka selle kas saad koju või jääd saarele ja nii on. Elu käib hoopis teises rütmis. Kuri perenaine viis meid oma bussiga sadamasse, buss oli inimestest pungil.

Näod on tuules ja päikesest juba pakkunud nagu rannarahval ennemuiste!

Sadamas selgus, et praam väljub ja pole ilmal midagi häda. Ainult veidi tuuline. Veidi peale seitset praam väljuski. Nüüd vaatasime Ruhnule tagasi ja oskasime laevaaknast kohanimesid nimetada ja nägime ka tuletorni. Vasakul see punane maja ongi restoran Yljes.

Nii kui laev Ruhnu tagant Kura kurku pääses, hakkas laine laeva loopima küll üles ja alla või küljelt küljele ja vahepeal seda kõike korraga. Kui tulles me kedagi istmetaskusse pandud kotte kasutamas ei näinud, siis nüüd nägime juba mitmeid inimesi oma iiveldust kotti tühjendamas. Üks hea inimene oli meile andnud ettenägelikult ingveritablette. Meil kellelgi iiveldust ei tekkinud.

Sel korral käisime ära kolmel saarel - Saaremaal (suuruselt 1. kohal), Muhus (3.) ja Ruhnus (9.) Roomassaarde jõudma hakates, nägime aknast Abruka saart. Tahaks järgmisel korral Abrukal (11.) ja Vilsandil (10.) ka ära käia. Sadamasse sisse sõites tuli meile vastu Abrukale viiv laevuke Arbo. Täitsa tehtav, küll mitte mootorratastega. Karujänes muidugi käis ükskord mootorrattaga Vilsandil ära, sõitis läbi mere!

Veidi peale 9 saime oma rataste juurde, pakkisime kiirelt riidesse ja võtsime suuna Kuivastu poole. 10:09 ostsime piletid 10:15 väljuvale praamile. Raivo sai kassast otse praamile sõita. Meie ees oli kaks Saksamaa numbrimärgiga ratast. Tegime juttu ja küsisime kas nad on kodu poole teel? Ütlesid, et veel mitte, enne vaja sõpradega Mariampoles kokku saada, et täna õhtuks lähevad Riiga. Saaremaal olid kolm päeva ja sõitsid selle ajaga 2000 km maha. Vot see on põhjalik külastus! Soovisime neile turvalist reisi. Rivo sai ka viimase autona peale ja olime kenasti ühe praami peal. Lihulas tulid tumedad pilved ja sealt edasi te juba teate.

Sõitsime kuue päevaga mootorratastel läbi 982 km. Selleks kulus kolm paagitäit kütust. See tähendab, et rattad võtavad veidi rohkem kui 4 L/100 km kohta. No on ikka ökonoomilised rattad küll! Reisieelarvet ei oska veel öelda, see on raamatupidaja laiskuse tõttu kokku löömata.

Kõige rohkem meeldisid reisikaaslastele ning mulle Hariulaiul ja Sõrves veedetud päevad.
Nii mõnus on reisida, aga nüüd on seda enam, mõnus kodus olla!

Sloveenia 14. päev Augustow - Tartu

Oleme kõik kaheksa õnnelikult peale kahenädalast reisi koju jõudnud. Kes varem, kes hiljem. Karina ja Rivo jõudsid koju tagasi juba teisipäeva õhtul, meie täna õhtul.

Meie reisi viimast päeva alustasime täna kella 8 ajal hommikusöögiga Augustowis. Hommikusöögiks munapuder, vorstid ja võileivad. Kohvi oli pigem nagu kohvilaadne toode, mitte kohvi. Peale hommikusööki pingutasime rataste kette, sest nad olid veidi juba välja veninud. Tuleb välja, et selleks, et Benellide kette pingutada, on vaja reisile kaasa võtta ka üks KTM ja üks Kawasaki, sest just nende rataste võtmetega saime tagaratta võlli lahti ja kinni keerata.

Ilmateade näitas, et Eestis on väljas 9 kraadi sooja ja Augustowis 13 kraadi. Selge, et tuleb kõik riided selga panna, mis vähegi selga mahub. Panin selga kolm särki, džempri, jalga liibuvad püksid, esimest korda reisi jooksul pikad sokid ja viimast korda ülejäänud tsiklivarustuse. Kohapeal päikse käes seistes tundus palav, aga sõites on sõidutuule tõttu alati jahedam.

Kui me 9:30 ajal startisime, näitas GPS, et koju on 676 km. Õnneks oli riietumine õnnestunud ja hea soe oli sõita. Uni küll kippus veidi peale, aga Poola kurvilised teed, külad ja elav liiklus aitasid üleval olla. Saime Augustowist eilsete kütusejääkidega lõunaks Kaunasesse välja sõita. Seal saime korralikku kohvi ja veidi istmikke puhata. Transiidipäevadel on omavahel üldse palju sellest kohast juttu, mis vastu sadulat puutub. Igas külas kus hoog maas, seisame ratastel püsti.

Riias tegime kella 16 ajal veel ühe pikema pausi ja sõime ka lõunat. Sealt oli veel koju 250 km tulla. Kella 19:45 ajal jõudsime Tartusse. Teel Valgast Tartusse saime veel ühe sahmaka vihma ka kaela. Et ikka seda viimast teekonda koju veidi värvikamaks muuta. Tegelikult olidki ümberringi väga ilusad värvid - taustaks tume taevas ja tee äärtes päikse käes kolletavad viljapõllud. Küll on hea jälle kodus olla. Eestimaa on ka ilus ja meile väga armas.

Reisi eelarve ühe ratta kohta on umbkaudselt 1300 €, millest 300 € kütus, 300 € söögid-joogid, 460 € ööbimine ja ülejäänud piletid ja muud kulud. Alates Ljubljanast võttis Raivo ratas keskmiselt 4,8 l/100 km ja mu ratas 4,4 l/100 km. Arvestades, et vähemalt pool sõidust kulges kiirteel, on need rattad väga ökonoomsed. 

Reisile tagasi vaatame kõik heldimusega. Reis oli mõnus. Sloveenia oma jõgede, järvede, mere, mägede, jugade, koobaste ja lahkete inimestega on väärt sihtkoht. Hinnad ei ole kallid kui vähegi otsida mõistlikke kohti ööbimiseks. Väljas süüa saab ka väga mõistliku hinnaga. Reisiseltskond oli ka väga tore. Enne reisi oli mul veidi hirm et kuidas see kõik kokku klapib arvestades, et üks seltskond on autoga ja üks seltskond on ratastel. Rivo oli aga nii osav autojuht, et suutis isegi enne tsikleid sihtkohta jõuda ja kolm päeva enne tsikleid Eestisse tagasi ning ikkagi kõik kohad ära näha. Reisiseltskond klappis omavahel ka inimeste poolest.

Selle postituse pühendan Rivo emale, kes lahkus meie hulgast eile neljapäeva hommikul. Puhka rahus.

Sloveenia 13. päev Brno - Augustow

Täna öösel ei maganud ma kohe mitu tundi järjest. Ei tea mis kell siis oli, aga väljas oli täitsa pime. Tundus, et Raivo ka vähkres terve öö. Ei saagi aru miks me magada ei saanud. Kord oli tuba liiga külm, kord tekk liiga paks ja selle all liiga palav. Siis oli janu ja siis oli vaja tualetti minna. Mingi hetk jäin ikkagi magama. Hoolimata unetust ööst ärkasin ikka enne kella, sest toas oli juba valgeks läinud, aga äratuskell polnud veel helisenud. Väike hirm oli, et äkki oleme äratuskella maha maganud. Ei olnud õnneks. Pärast duši all käimist hakkasin läätsesid silma panema, kui läätsekonteiner koos ühe läätsega kukkus kosmeetikakotti. Et teist läätse enam leida ei õnnestunud, ei hakanud ka seda ühte allesjäänut enam panema. Sõidan siis samamoodi edasi nagu siiani peale seda kui silmapõletik tekkis. Kuidagi olen ju hakkama saanud, saan koduni ka ilma läätsede ja prillideta (jäid koju) hakkama.

Saime Alari ja Viviga all restoranis hommikusöögiks kokku. Raivo läks hommikusöögi käigus korra välja värsket õhku hingama. Samal ajal küsis Alar, et kas meil on duši all käidud ja oleks valmis 10 minuti pärast startima. Iga minut, mis varem minema saame, on meile endale kasulik, sest seda varem saame ju õhtul öömajale. Olin selle ettepanekuga igat nõus. Kui tagasi tuppa jõudsime, hõikas Alar, et 10 minuti pärast kohtume siis. Raivo sai selle peale pahaseks - temal on kohver laiali, tahaks veel hambaid pesta ja vetsus käia, oli ju jutt, et kell 9 stardime, kust nüüd selline otsus, et varem stardime!? Võtsin oma kohvri ja kiivri ning viisin need ise alla. Kaugemale ei jõudnud oma 30 kg kohvrit viia kui poole tänavani, sest ratas oli pargitud kaugele maja nurga taha. Jätsin  selle keset teed maha, et pärast kiivri ratta juurde viimist seda kahe käega edasi vinnata. Raivo korjas mu kohvri aga enne tänavalt üles ja pani rattale. Alustasime veidi enne 9 sõitu Augustowi poole. Selline tore algus meie eelviimasele reisipäevale. GPS näitab, et Augustowisse on 812 km.

Saime üsna kiiresti Brnost välja ja kiirteele. Ilm oli täitsa mõnus sõitmiseks kui kõik riided seljas olid, mis võimalik oli. Väljas näitas kogu päeva jooksul sooja 17-23 kraadi. Ühel hetkel kui sõitsime neljarealisel kiirteel ja otsisime Alariga parasjagu kuidas saaksime hoida õiget teed pidi Varssavi poole, jäi Raivo oma rattaga meist tee vasakusse serva maha öeldes, et rattal kadus jõud ära. Ülejäänud jõudsime  oma rattad tõmmata tee paremasse serva. Rekkad ja sõiduautod aina vuhisesid meie vahelt tuututades mööda kui me abitult pealt vaatasime, kuidas Raivo olematus teeservas seisis. Märkasin, et Raivo ratta küljejalg on maas. Näed, polegi prille vaja kui üle kiirtee suutsin viga tuvastada! Teatavasti on ratastel peal andurid, mis ei lase ratast käivitada kui küljejalg on maas. Aga miks oli küljejalg maas? Kui parasjagu tekkis selline moment, et ühtegi autot ei tulnud, hoidis Raivo varbaga küljejalga üleval ja sõitis ka meie juurde paremasse teeserva. Tuli välja, et ratta küljejalga hoidis üleval kaks vedru, millest väiksem on suurema sees, kuid suurem oli ära murdunud. Huuhh! Õnneks lihtne viga. Suurema osa asjadest saab tsilireisidel nipukatega ära parandada. Tõmbasime küljejala nipukatega raami külge. Õnneks on Raivo rattal ka keskhark olemas ja puu najale ratast küljejalaga puudumise tõttu parkima ei pea. Nüüd läks Raivol ka tuju tagasi paremaks, et ta ratas  nii operatiivselt korda tehti.

A1 on endiselt ühel lõigul remondis ja 1 maantee samuti. Saime täna vähemalt 30 km remondis oleval kiirteel sõita. See tähendas sõelumist autode vahel ja paremal teeserval. Õnneks on võimalik tsikliga ummikutest kiiremini läbi murda.

Varssavisse jõudsime õhtul kella 17 ajal. See tähendas tipptundi ja ummikuid. Sõitsime ridade vahel vähemalt 5 km. Õnneks ollakse Poolas sellega harjunud ja suurem osa autojuhte teeb ilusti ruumi selle jaoks. Nii saime Varssavist mööda ringi 15 minutiga mööda.

Veidi enne 21 jõudsime Augustowisse, kus meid juba oodati.

Külma peletamiseks küsisime kohe neli pitsi Zubrowkat. Köögist võluti lisaks ilusad ja maitsvad söögid välja. Soovitame söögikohta Szuflada ka teistele.

Sloveenia 12. päev Izola - Brno

"Määäääh!" "Määähäääh! "Hähähääääh!" Selliseid hääli oleme kuulnud juba kolm päeva.

Viimane aeg on hakata siit kaunist farmiga villast liikuma, sest ka meie enda häälikud on hakanud pikaks ja väga täpiliseks venima. Nii juhtuski, et kui Vivian otsis oma hambaharja, siis oli kohane öelda "Nääeeeeee!" Kui keegi ei leidnud jälle tualeti valgustuse lülitit ülesse, sobis jälle öelda "Nääeeeee!"

Kell 9 panime käigu sisse, tankisime ja keerasime ninad kodu poole. Tuul oli nii kõva ja temperatuur ainult 17 kraadi. Nii külm oli, et pidasime tee ääres kinni, et riideid juurde panna. Tuul on nii kõva, et pakkis kiirteel mu vasaku peegli koguaeg kokku. Veidi enne 11 olime Ljubljanas ja saime Viviani ratta kätte. Ratas nagu uus, puha puhtakski pestud. Keerasime Raivoga mu ratta peegli ka kinni. Alar sai oma rattale mootorisse õli ja rehvidesse õhku juurde. Sai ka koera patsutada ja temaga veidi mängida.

Kiirteel sõites oli jälle sobiv mäenõlval rohtu söövatele lammastele viidates läbi sidesüsteemi hõigata "Näeeeeee!"

Kiirtee, jälle see kiirtee. No ei meeldi mulle ühestki otsast kiirteel sõita. Meid on neli, igaüks meist on muutuja. Ees, küljel ja taga sõitvad autod on omaette muutujad. Mõned sõidavad kiiremini, mõned aeglasemalt, mõned on nagu raketid. Eriti "tore" kui mõned autod kõrvalreast meie punti tuima näoga sisse sõidavad. Tee muutub, kord on ta kiire ja sirge, siis aeglane ja kurviline. Kord on seal remont ja kahest sõidurajast on tehtud neli. Pea peab koguaeg nagu kompuuter arvutama kiirust, kaugust, kurviraadiust jne.

Motoreisi käigus on võimalik väga palju näha ja paljudesse kohtadesse jõuda. Küll olime Varssavis, siis Viinis, Grazis ja Ljubljanas. Kella 17 ajal jõudsime aga Brnosse. Parkisime rattad, saime toad kätte ja läksime kohe linna peale. Linn on väga ilus. Käisime Püha Peetr-Pauli katedraali tornist linna imetlemas.

Alar üldse "ei karda" kõrgust.

Pärast seda jalutasime veel linnas ringi. Kui midagi ilusat või põnevat silma jäi, oli jälle hea teiste tähelepanu sellele pöörata öeldes "Nääeee!"

Lõpuks istusime vanalinnas ühte restorani maha. Alar ja Raivo tellisid õhtusöögiks traditsioonilise Tšehhi toidu. Meil oli meelest läinud, et see oli ju meie mõttes aurutatud toore saia kõrval magusa kastme sees tehtud liha. Mulle mu veiselihasalat väga maitses.

Arutasime muu hulgas seda, miks meil täna grupisõit kiirteel ei klappinud. Homme püüame paremini. Homme ootab jälle pikk päev ees.