Gruusia 4. päev (23.07.2014)

Hommikupoole ööd oli telgis kuulda lehmade liikumist ja puhkimist. Läbi une kuulsin kuidas karjus vilistas ja kõva häälega midagi gruusia keeles karjus. Tundes, et midagi suurt on lähenemas, tõmbasin pea meetrijagu alla ja kohe oli ka tunda tumedat kabjalööki vastu maad kohe telgi kõrval. Seda nad siis soovitasidki, et pange heaga telk tee kõrvale.

Ärgates on imestus tõesti suur, et küll oleme pimedas huvitava koha leidnud. See tõepoolest oli loomade mäkkeminemise rada, täis ohakaid ja lehmakakat, siiski on vaated juba mõnusalt mägised.

Peale 5 tundi und pakime asjad kokku ja võtame suuna samas mäe otsas asuvale esimesele huviväärsusele Gergeti Triniti kirikule. Sinna viiv tee on selline, et minnes pole aega muule mõelda kui jälgida teed ja koos lenksus oleva juhiga sõidutrajektoori planeerida ja järskudel tõusudel tsikli käitumist hinnata. Kohati saab sõidetud nii tee servas, et mõtlen, et kui peaks teelt eksima, siis kukub läbi võsa allolevale teele tagasi. Ei saa ju tagaistmel ka muud moodi kui peaga kaasa sõita. Ülessõites kohtame keset teed seisvat Tarmot oma rattaga. Hiljem üleval olles selgus, et sealt tuli esimene kukkumine ja uute kohvrite kriimud.

Üles jõudes on aga vaade väga ilus - just selliste vaadete nimel olen nõus päevade viisi tuhandeid kilomeetreid sõitma. Üles on võimalik sõita ka taksoga, üks ots maksab 50 lari ehk umbes 20€.

Mägede vahel asuval platool on pisike veesilm, samad loomad, kelle mäkkeronimist oma telkidega takistasime, jalutavad ringi, platoo servas on pisike kirik. Kaugel pilvede vahelt paistab Kazbegi mägi. Kui võimalik, veedaksin terve nädala just siin.

Kiriku juurest avaneb vaade allolevale Stephantsmindale ja Gergetile. Umbes on aimata kus me ööbisime ja sel lehmi talutavalt memmel oli õigus, et siin üleval on tõesti paremaid kohti. Samas poleks öösel siia ülestulek kuidagi kõne alla tulnud, sest tee oli selline, et päevasel ajalgi polnud mahti pilti teha, käed olid kinni kaalujaotuse jagamisega.

Sel ajal kui kahe ratta jagu inimesi läks ülestuleku tee peal kohalike soovitatud Vassili majutust otsima, sai veedetud viimane võimalik tund lihtsalt platool istudes ja seda ilu nautides. Majutus leitud, läksime ka viimase rattaga alla. Et alla minnes sai liialt sidurit ja tagapidurit kasutatud, surid need mõlemad poole tee peal ära ning ma sain läbi küla alla jalutada. Alla jõudes polnud kehal enam ühti kuiva kohta, kõik voolas.

Sättisime ennast sisse Stephantsmindas kodumajutust pakkuva Vassili juurde, kus oli väligaraaž ehk ilusa vaatega kinnine õu. Sel ajal kui poisid esirehve vahetasid ja Kristi magas, käisin dušši all ja pesin mõned särgid puhtaks.

Majutuse hinna (35 lari) sees oli ka õhtu ja hommikusöök, mille korraldas üle tänava elav  naine nimega Maka. Kui ta tuli küsima, mis ajal me õhtusööki tahame, soovisime seda saada siis kui kohalikudki söövad. Kell 8 õhtul serveeriti meile väga rikkalik ja maitsev mitmekäiguline õhtusöök koos kohaliku gruusia veiniga. Gruusia on viimastel aastatel hakanud oma veine ja Gruusia köögi toite patendeerima, sest tihti esitletakse neid toite kui Vene või Armeenia toitudena. Keda huvitab, kuidas hinkaale teha, siis siin on üks näide sellest.

Peale õhtusööki tegime Ahtiga katse uuesti üles minna, kuid peale 45 minutist pimedas mäkke ronimist ei olnud võimalik ka jalgsi enam edasi ohutult minna nii et tuli teistpidi tagasi tulla. Ise jäin mõtlema, et aga see memm ja lehmad ju said...

Gruusia 14. päev (02.08.2014)

Terve reisi oleme söögikohtades küsinud kas pakutakse ka traditsioonilisi Gruusia magustoite nagu baklava, kuid seni on meid vaadatud samasuguse pilguga kui siis kui küsisime piimaga kohvi. Eile õhtul aga leidsime enda lähedalt Goodwilli poe, kus oli suur valik igasuguseid saiakesi ja kooke. Jätsin Ahti saialeti äärde baklava tellimust esitama ning pöördusin kohe selja taga olnud veiniriiuli poole. Jäin vaatama üht Alazani veini, kui juurde astus armas tüdruk, kes pakkus lahkesti veinide valimisel oma abi. Küsisin, millist veini tema soovitaks? Ei tea kas ta juba nägi millisele pudelile mu silmad peatuma olid jäänud, aga ta soovitas just seda sama veini. Kui Ahti saialeti ääres ümber keeras, kummutasin ma juba veiniriiulite vahel veini. No tegelikult lihtsalt maitsesin soovitatud veini. Valik veine on poes avatud ning neid saab kohe kohapeal maitsta. Muidugi oli see hea soovitus ning ka see vein läks korvi.
Peale ärkamist läksime kõik koos hommikusöögiks Goodwilli pagarite ja kondiitrite poolt valmistatud pirukaid ja torte pakkuvasse kohvikusse Memed Abashidze avenüül. Eile olid meie omad sinna juhuslikult sattunud ning oh imet, siin pakutakse piimaga kohvi kuidas tahate. Kohvikus kohtas ka sealt läbitormavaid slaavi ja suurbritannia turiste ning tundub et püsikundeks jäänud jamaikalast.

Et kohvik on kohe rannapromenaadi ääres, võtsime kohe ka rannariided kaasa. Promenaadil peatus Tarmo, et kohalikega klaasike veini võtta. Ma proovisin ühe suurt kasvu kohaliku mehe pronksist kingi jalga.

Ahti ei kannatanud rannas üle veerand tunni olla. Ma suutsin seal siiski viimase puhkepäeva hirmus tunnikese päiksevarju all vastu pidada. Lamamistoolide ja päiksevarjude eest tuleb tasuda 2 lari iga asja eest, mis on veidi alla € ning lama kasvõi terve päev seal. Et tegemist on laupäevaga, on rannas lisaks turistidele ka kohalikud ning rand on paksult rahvast täis. Kui aga tundub, et rannas on niigi rahvast palju ja nende vahel liikumiseks tuleb nii mõnestki üle astuda, siis kogu selle horisontaalasendis vedeleva rahva vahel liiguvad vertikaalasendis kauplejad. Neid hõikamas cola, fanta, civi cava (külm kohv), civi cai ( külm tee ehk jäätee) kuulates võib lausa gruusia keelt õppida. Pakuti ka sihvkasid, saiakesi, põldmarju ja kes teab veel mida. Kui ma rannast lahkusin, jäid teised veel päikest võtma.

Kodus ajasin Ahti maast lahti ning olime võtnud plaaniks täna ka Batumi botaanikaaeda minna, mis asub meie kodust 7 km kaugusel Mtsvane Kontskis (Roheline neem), mis on oma nime saanud selle järgi, et seal on nii talvel kui suvel mäe nõlvad rohelised. Samas meie majutuse lähedal on üks plats, kus seisavad bussid ja taksod. Bussiliiklusega on Gruusias sellised lood, et bussigraafikut kui sellist ei ole, vaid tuleb pöörduda juhi poole, kes ütleb kuhu tal minna plaanis on. Seni kuni buss täitub, ootavad bussijuhiga juba kaubale saanud reisijad umbses kuumas rahvaga täituvas bussis. Et me isegi kahepeale mitte midagi gruusia keeles öelda ei oska peale söökide nimetamise, otsustame takso kasuks. Küsisime esimeselt ettejuhtuvalt taksojuhilt, et mis hinnaga ta meid botaanikaaeda viib? Väikse mõtteviivu järel ütleb, et 8 lari eest. Küsin ka kas ta teab, mis hinna eest botaanikaaeda lastakse? Peaks olema 3 lari, aga ma aitan teil pileteid saada, sest kohalikele on oluliselt odavam hind. Oleme hinnaga nõus ja istume taksosse.

Taksojuht sõidu ajal vaikseks ei jää ning küsib kust me pärit oleme? Kuuldes, et oleme Eestist, rääkis meile sellest kuidas ta 1986. aastal Lätis sõjaväes oli ning kuidas seal polnud mitte midagi süüa, aga Eestis oli kõike ja seda kuidas Narva ja Jaanilinna vahel oli erinevus väga suur olnud, sest Eesti poolel ei pidanud alumiiniumist toidunõudest sööma. Mõtlen endamisi, et kui suur see erinevus veel praegu talle tunduks. Soovitas ka igasugu ilusaid vodopade vaatama minna, aga et need on üsna kaugel kuskil 40 km kaugusel. Mainisime moka otsast, et noh meil omal transpordivahendid tsiklite näol olemas ning Kazbegi ja Omalo juba piisavalt elamust pakkunud. Nende kohtade kohta ei osanud ta midagi kosta.

Kohalejõudes selgus muidugi, et kohalikele niisama pileteid ei müüda ja pettusi püütakse sellisel viisil siin palju teha. Niimoodi häbitult nüüd riigi tagant varastama eks! Ei ole midagi teha, minge ostke ise oma 8 larised piletid, vabandas ette ja taha. Püüame tema süümepiinu vähendada rahustades, et ei ole sellest midagi.

Väravast anti lisaks piletile ka botaanikaaia kaart, mis aitas meil aru saada kus mis asub, sest seal on eraldi fütogeograafilised sektsioonid nagu Himaalaja, Põhja-Ameerika, Mehhiko, Austraalia jne Aed on ise mäe küljel ja ringi liikudes tuleb pidevalt mäest üles või alla liikuda. Mäe nõlval on vaateplatvormid merele ning ühelt märkame all üsna ligipääsmatus rannas kahte inimest vees vedelemas ja läbi fotoaparaadi objektiivi saab kinnitust see, et neil pole riideid seljas. Aias on enamus kõnniteid värske asfaltkatte all. Need, kelle kodu asub aias sees või kes on eriti kõvad tegijad (loe: ei "suuda" kõndida), võivad ka autodega ringi liikuda.

See oli mu lemmikosa aiast (kaardil sektsioon nr 9), sest siin olid bambused. Eelmisel sügisel maalisin kodus seinalegi bambuse pildi ja nüüd näen lõpuks ka oma silmaga bambusesalu. Kaugelt vaadates näeb välja nagu võsa, aga kui üsna serva alla ronida, siis näed üsna jämedaid pikki bambusevarsi ning võid hetkeks unustada et sa ei olegi panda.

Peale 3 tundi ja umbes 10 km jalutamist, jõudsime tagasi väravasse. Veidikese ootamise peale leidsime takso, mille juht asus just mõnusasti sigareti seltsis puhkama kuni me ta tegevuse katkestasime ja küsisme et mis hinnaga Batumisse saab? 15 lari! Ütlen, et aga siia saime 8 lariga. No hea küll, viskan 10 lariga ära. Kodus vaatas meile vastu allolev vaatepilt.

Selge pilt! Siin midagi ei toimu. Lähme linna peale jalutama, et kuskilt kaugelt üle teiste majade nähtud uhked tornid lähemalt veel üle vaadata ning teha üks viisakas õhtusöök. Käisime ka kohalikus mobiiltelefoni poes, kus viimased mudelid Samsunge ja Apple´id reas. Kui ühte lähemalt vaatasime, siis oli selge, et need kaua vastu ei pea ning tarkvaragi on mingi kahtlane, kuigi disain oli kaugelt vaadates üsna autente (või oleme me pimedad nagu mutid). Leidsime Konstantine Gamsakhurdia tänavalt söögikoha, kus kogu menüü restorani välisseintel koos piltide ja hindadega kohe kaugelt silmaga haaratav. Mõtlen endamisi, et vaat kui hea viis inimesed enda juurde saada. Forell oli hea, kuid kohalik kala on oluliselt väiksem kui need Norra forellid, mida meie poes nägema oleme harjunud. Ahti sai oma soovitud civapi ka kätte. Kuid kõige esimesena toodi lauda traditsiooniline Gruusia oahautis lobio, mida me suure protestiga tagasi ei hakanud saatma, sest ma tahtsin seda ka maitsta. Oli üks vürtsikas ja kuum hautis igas mõttes, aga maitsev nagu kõik Gruusia toidud. Hea küll, välja arvatud hinkaalid, sest ma ei ole muidu ka pelmeenisõber, aga need on lihtsalt hiiglaslikud pelmeenid.

Peale sööki kõndisime veel veidi linna peal ja siis koju magama, sest homme on päev, kui püüame Abhaasiasse sisse saada, kus Ahti õe sugulased meid ootamas.

Gruusia 3. päev (22.07.2014)

Et võimalikult kiiresti viisarežiimi rikkumata Gruusia piirile jõuda, ärkasime samuti nagu eilegi pool 6. Jätkasime sõitmist järgmise suure linna Volgogradini, kuhu oli veel minna umbes 200 km.

Nüüd näeb tee ääres müügil juba arbuuse, meloneid ja tomateid. Kella 10ks jõudsime Volgogradi. Peamagistraali möödes näeb tee ääres palju vanu kortermaju, mis pole just kõige uuemas korras.

Tund aega hiljem pidasime tee ääres kinni, et vihmariided selga panna, sest taevas muutus järjest hallimaks. Samas on huvitav ringi vaadata, sest oleme otsapidi jõudnud Kalmõkkiasse, kus laiuvad suured stepiväljad ja kollase karjamaa taustal on näha suuri loomakarju.

Söögikohas on teenindus kirgiisitari poolt sõbralik, kuid millegipärast toodi 5 söögiportsu asemel 6 portsu. Kristi viis selle tagasi ja selgus, et mingi salapärane devotška oli hiljem leti äärde tagasi tulnud ja veel ühe portsu tellinud. Mina see olla ei saanud, sest andsin selgelt tellimuse sisse, soovisin kohe maksta, tellimusele tõmmati ring ümber, maksin ning kordagi pärast seda tagasi leti äärde ei läinud. Läksin peale sööki hoopis kohaliku eesliga juttu tegema. Eeslid on kuidagi väga sümpaatsed loomad, sellised rahulikud ja pisikesed loomad (võrreldes hobusega).

Õhtu saabudes näeme silmapiiril mäetippe, mille taha päike kaduma hakkas. Peame tee ääres kinni, et plaani pidada. Otsustame, et sõidame edasi ja otsime ööbimiskohta.

Siiski ekslesime mingis asulas ööbismiskohta otsides ringi ning sõitsime trassilt mõned kilomeetrid maha. Leidsime mingi jõe, kuid selle kaldal käib ka vilgas tegevus ning privaatset kohta on võimatu leida. Kaotame sinna oma pool tundi kindlasti. Teeme otsuse, et otsime söögikoha, sööme kõhud täis ja jätkame sõitu kuni Vladikavkasini, seal kuskil viskame telgi maha ja hommikul lähme üle piiri. Öö on külm ja sooja on raske leida, kuigi kõik riided on kasutuses, eks väsimus tegi oma töö.

Pool 1 jõudsime Vladikavkazi, kus tankisime rattaid. Hoolimata osade soovist magama heita, tehakse otsus edasi piirini sõita lootuses, et see on avatud. Et siis saame Gruusia poolele üle ja otsime piiri ääres asuvates mägedes ööbimiskoha ja hommikul saame juba Gruusias parema ööbimiskoha otsida. Julgen vaikselt arvamust avaldada, et väsinuna pole mõistlik tsikliga sõita ning mägedes on öösel üsna raske sõita ja veel raskem ööbimiskohta leida. Ei, otsus jääb kehtima.

Tanklast väljasõites sõidame meie rattaga kogemata punase tule alt läbi (sest paremale keeramise jäme nool jättis mulje suurest rohelisest tulest) ja kohe oli ka politsei kannul. Lasi siiski meid minema - ju mõistis meie väsimust ja tähelepanematust (noh tegelikult nad nii ilusti just ei väljendunud). Sõit Vladikavkazist piirini oli mu jaoks selle reisi kõige raskem - lenksus väsinud juht, ise ka külmanud, ümberringi on kottpime, tunnen läbi pimeduse, et ümberringi on mäed, aga tulede ees suudan näha vaid piirile viivat kruusateed.

Kell 3 jõudsime piirile ning õnneks oli piir ka avatud. Vene poolel võeti meid vastu tuttava irrogantsuse ja ülbusega, seevastu Gruusia piiriületuspunkt tervitab meid oma sooja ja sõbraliku teenindusega. Kell 4 öösel jõuame Gruusiasse.

Esimene linn kohe piiri ääres on Stephantsminda, mille serval pisike küla Gergeti. Sõidame läbi küla pisikeste majade vahel olevast kitsast tänavast kuni agaramate tsiklistide jaoks mäenõlv järsuks muutub. Meie jäime allpool seisma ning leidsime ainsa enamvähem sileda ja mitte väga kaldus pinna. Tundub nagu oleksime mingi mäkkke viiva raja peal. Pimedas on kuulda, et kohe kõrval voolab suur oja. Telki üles pannes näeme, et alt külast tulevad pimeduses inimesed meie poole ning lehmad nende kannul. Küsime viisakalt, et kas siin telkida võib? Imestavad, et siin ja telkida?! Ei no võite küll, aga üleval pool on ilusamaid kohti. Paluvad telgid panna rohkem tee serva, sest seda teed kasutavad lehmad. Silmad sulguvad 4:30.

Gruusia 18. päev (06.08.2014)

Ka täna öösel sadas vihma ja ümberringi puhus kõva tuul. Et olime mägisel karjamaal, kus hein paks ja kohev, ei olnud tuult telgis tunda. Kell 6 ärkasime kui üks mees ja pakkisime vihmasajus oma veest läbiligunenud telgid ja muud asjad kokku. Kolmveerand tundi hiljem olime valmis Gruusia selja taha jätma. Sõitsime läbi inimtühja Stephantsminda ja olimegi juba piiril. Gruusia ja Venemaa vaheline piiriületustee on väga maaliline - kahelpool kõrguvald kõrged kaljud ja tee kõrval voolab jõgi, korraks tuleb põigata ka tunnelisse. Imetlen tagaistmelt vaadet nagu oleks siin esimest korda. Eks see osaliselt olegi ju tõsi, sest tulles oli kottpime ning raske oli aru saada kas olid tunnelis või sõitsid jõeäärsel teel.

Ootuspäraselt saime Gruusia poolelt kiirelt üle ning Vene poolel tuli jälle väga kaua passida. Ei mõista, et kas me suudame alati nii täpselt piirile jõuda, aga jälle oli piirivalvuri putkas üks öisest vahetusest frustreerunud naisterahvas, kes meid enam ei teenindanud, sest järjekordne vahetus oli läbi saanud ning uus vahetus saabus alles tunni aja pärast. Kogu selle aja jooksul tuli seista vahetult putka ukse taga ja Kristi oli nii vapper, et ajas käed puusa ja ütles seal ühele armeenlasele, et "rohelised" lähevad järgmisena, viidates 5le neoonvestides tegelasele. Armeenlane tundus kehaehituse poolest olevat kas endine poksija või maaldeja. Pigem poksija, sest ülemine hambarida oli kuldset karva. Kell 7 piirile ja 9:50 minema, tõhus töö seal piiril.

Üsna varsti olime Vladikavkazis, kus tuli ära otsustada kas lähme Moskva poole tuldud teed pidi või valime tee läbi Rostovist Doni ääres. Suutsime raadioside kaudu otsutada tagasi minna teist teed, mis peaks kiirem ja vähem väsitav tee olema. Peatuse ajal suutsime ka Ahti nõusse rääkida. Kahtlused kiirema tee kahjuks olid seotud Venemaa ja Ukraina piiril toimuvaga, on ju Rostov seal samas piiri lähedal, kus kokkupõrked toimuvad. Otsustame, et hoiame tempot peal ja püüame võimalikult kiiresti ohupiirkonnast läbi saada.

Vladikavkazis läks ilm juba ilusaks. Edasi aga liigume kohati vaevaliselt. Kikul ikka hammas valutab ning aegajalt on vaja peatuda valuvaigistite võtmiseks. Kohati tundub tal tuju juba päris nii heaks minevat, et tekib kahtlus ega ta nende valuvaigistitega liialdanud pole. Peatume ainult tanklates, aga et Kikul ja Kristil rublad otsas on, otsime ainult kaardimakse võimalusega tanklaid. Korra tuli isegi kolmele rattale võtta kütust kolmest erinevast tanklast.

Nägime tee ääres viita, mis näitas sihti Elbrusele, mis oma 5642m kõrgusega on Venemaa kõrgeim mäetipp Tee ääres on näha mikrobusse, mille küljele kirjutatud katastroofikiirabi. Mõtlen endamisi, et millise katastroofi kannatanute teenindamiseks need küll ette nähtud on. Mitmel korral nägime ka üksikuid sõjaväe veoautosid.

Õhtul kella 20 ajal ja ainult 650 km hiljem olime jõudnud Krasnodarski kraisse Pavlovskaja lähistele, kus silmasime tee ääres  söögikohta. Tegemist oli itaalia restoraniga, kus sain kõige autentsema ja maitsvaima Cesari salati iial. Tarmo sai seljanka, millega ta või vastupidiselt eelmistele samuti väga rahul olla. Ahtit vaevab juba eilsest õhtust kõhuvalu ja tema süüa ei taha. Restoranis harjutavad oma tantsusamme kaks noores eas tüdrukut, ju saab öö saabudes siin ka varieteešõud nautida. Peale sööki jäi silma samas kõrval olnud motelli. Läbisõit on olnud plaanitust väiksem, aga väljas hakkab juba hämarduma ning ärkasime ju ka üsna varakult. Motellis ööbimise poolt räägib kaks asjaolu - ei pea märjas telgis magama ning hoiab hommikul aega asjade pakkumise pealt kokku. Läksin hinda ja tingimusi uurima, selgus, et on kaks kahest tuba, kuid kolmanda inimese mahutab ka ära. Tegime peremehega kaupa, 3000 rubla peo peale ning minge peske ja magage. Kätterätte tõi aga ainult neli. Küsisin, et kas viiendat ei saa, siis vastas irooniliselt altkulmu, et need on ju kahesed toad. Andsin enda räti Tarmole. Pakkisime telgid lahti ning riputasime need kuivama, kes siis ratta peale või motelli räästa alla.

Käisime veel Tarmo ja Kikuga kõrvalolevas tanklas veidi kosutust otsimas ning seal oli üsna kena koht hommikul kiirelt söögipoolise saamiseks. Enne uinumist vaatsime veel telekast Venemaa propagandat Ukraina suhtes ning Venemaa arvamust puu- ja köögiviljade impordi keelustamise kohta. Donetsk jääb meist 350 km kaugusele. Head ööd!

Gruusia reis 2014 - proloog

Sõbrad olid Gruusia reisi planeerinud juba 2012. aasta Musta mere reisist saati. Laias laastus on enne reisi planeerimist vaja teada sihtkohta ja reisijaid. Et Gruusia kui sihtkoht oli paigas, oli algusest peale kindel seisukoht, et õrnema poole esindajaid kaasa ei võeta. Tahavad võibolla mugavamaid tingimusi ja segavad igasugust otsustamist - kui palju sõita, kus ööbida, kui palju peatusi teha, kus süüa jne. Ühest varasemast reisist oli seesugune kogemus olemas. Minu panus selle reisi planeerimisse piirdus Kaukasuse regiooni kohta paberkaardi hankimisega.

Siiski selgus reisi planeerimise käigus, et üks sõitjatest Krister aka Kiku tahab oma elukaaslaase Kristi kaasa võtta. Teine sõitja Tarmo tahtis selle peale ka oma elukaaslase Kaire kaasa võtta, aga talle ei antud töölt 3 nädalaks puhkust.

4. juulil sain kirja, kus kutsuti Tartu Noortetuuri rattadistantsi turvamisele. Lugesin kirja läbi ja otsustasin, et jätan seekord vahele, küll neid turvajaid leidub. Siis tuli aga teisest allikast otse korraldajalt palve, et ehk saaksin ikka tulla. Kui nii hädasti vaja on, siis ikka lähen appi. 8. juulil toimunud võistlusel kohtasin Tarmot ning vaatasime koos ratta komplekteeritust üle kui ta niisama mainis, et nii suured kohvrid said, et ei teagi midagi sinna sisse panna. Ma siis tögasin vastu, et noh võib ju mu asjad sinna panna ja sadulal ju ka väikse ruumi leiaks. Selle peale ütles ta, et tema poolest võin ma vabalt tulla. Oot, ära nüüd sellise asjaga nalja tee, tegelikult ka mõtled nii? No tule. Samal õhtul küsisin kolmandalt reisisellilt Ahtilt, et kas ta on ka minu tulekuga nõus. No tule, pole selle vastu kellelgi midagi.

Siis läks rabelemiseks - järgmisel hommikul viisin viisataotluse Oikumena reisibürosse sisse. Et teised olid saanud transiitviisa tavapärase 3 päevase läbimise asemel 5 päevase erisusega, siis tähendas see viisataotluse esitamist Gruusia saatkonna Tartu konsulaaresindusse, sest Tallinna oma ei olnud antud erisust lubanud. Konsulaaresindus Tartus võtab vastu vaid kolmapäeviti ja väljastab viisasid reedeti ning vormistamiseks kulub 5 päeva. Mina aga olin oma taotlusega laua taga just kolmapäeval ja reisi alguseni oli siis veel 11 päeva ja võimalikke tähtaja sisse sattuvaid reedeid ainult 18. juuli ja ilma kiirviisa tasuta tähendas see, et taotlus pidi loetud minutite jooksul konsulaaresindusse jõudma. 17. juulil siiski tuli vastus, et võin oma viisale järele minna. Et reisi esimese osa kuupäevad olin jaanuaris puhkusegraafikusse huupi pannes täppi pannud, küsisin veel ühe lisanädala tööjuurest puhkust juurde. Kiire ettevalmistus võimalike soovitud külastuskohtade osas tehtud ja reis võiski alata.

Gruusia 5. päev (24.07.2014)

Eilse päeva ratta ülevaatuse käigus selgus, et ratta kett pole mitte ainult väsinud ja välja veninud (lootus oli, et peab selle reisi veel vastu), vaid ühel ketilülil on mõra sees. Et Musta mere reisist oli kogemus internetist ja kohalike kaudu Kiievis KTMi remondikoha otsimisest olemas, oli seekord ette juba vaadatud, et kui peaks olema vajadus, siis Tbilisis on olemas koht, kus teatakse KTMidest ühtteist. See määras ära meie tänase marsruudi - Tbilisi.

Maka oli hommikuks teinud jällegi väga ilusa hommikusöögi - omlett, suluguni (kitsejuust), Gruusia leib, ploomimoos, tomati ja kurgi salat, viinerid, filotaignarullid. Viimaste sees olid ka pisikesed estragonilehed, mis andsid neile äratuntava estragonilimonaadi ehk Tarhuni maitse. Tarhuni sai reisi jooksul liitrite kaupa joodud, väike kartus oli, et äkki muutun näost roheliseks nagu Grinch.. Esimese pudeli ostsin kõrvalolevast marketist eile õhtul ja see maitseb oluliselt paremini kui Eestis pakutav. Reisikaaslastest kõik Tarhuni heaks joogiks ei pea. Reisi jooksul osutus lemmikuks just Natakhtari limonaad.

Hommikul enne minekut tegin paar klõpsu meie kodumajutuse juurest ja täna paistis ka Kazbegi otse koju kätte. Enne minekut uurisime võimalusi Tbilisis samasugust kodumajustust leida. Vassili tegi paar kõnet ja andis meile kontaktid ja aadressi.

Kell 10 võtsime suuna Tbilisi poole, siit on sõita ainult 120 km. Teed ääristasid rohelised mäed, ainult vaata ja silm puhkab, samal ajal voolab tee ääres jõeke. Üldiselt on tee väga hea, värske asfaltkatte all, 5 km oli ka teeremonti, kuid üsna varsti on seegi lõik korras.

Tee peal kohtame mitmes kohas lehmakarju, ühe silla peal tunduvad nad lausa püsivalt elavat, sest sõnnikukiht on seal üsna kõrge. Mõtlen endamisi, et huvitav kas selle reisiga saan ka oma mullikahirmust üle, mis 2011. aasta juulis toimunud intsidendist veel natuke sees.

Vladikavkazi ja Tbilisit ühendava militaartee ääres Gudauris on Venemaa ja Gruusia sõpruse märgiks ehitatud monument, kuid internetiavarustest selle kohta infot leida on raske.

Sama tee äärde jääb ka Ananuri klooster, mille külje all on paisjärv.

Kell 15 jõudsime Tbilisisse, kus on meiesuguste põhjamaalaste jaoks üsna hullumeelne liiklus - autod liginevad vasakult ja paremalt - sõiduradadest ei hooli keegi, oma asi kuidas ise sinna vahele ära mahud. Jõudsime Luduse hosteli juurde, kus uksed suletud ja kedagi uksele ei tule, ukse vahel ainult telefoni number. Naaber tuli küsima, et kas soovime öömaja ja pakkus suure kannutäie külma vett juua. Küll oli kosutav, kui väljas on 38 kraadi sooja ning seljas pikad tsikliriided ja jalas paksud saapad. Sõbralik naaber tegi kõne ka hosteli omanikule, kes üsna vasti ka meie juurde jõudis.
Tarmole on sõidu ajal tehtud 3 kõnet Gruusia numbrilt. Väike sahmimine asjades ja Tarmo teatab, et pass on kadunud. Gergetis mäe peal ööbides oli telki visanud koos passikoopiatega koos ja hommikul asju pakkides oli korra imelik tunne olnud, et kuhu pass sai. Kristi püüdis tagasi helistada, et ehk on keegi leidnud ja tahaks tagasi anda. Telefoni numbri oleks saanud kindlustuspoliisi pealt, mis samuti paberipakis oli. Hosteli omanik püüdis oma telefoniga samadele numbritele tagasi helistada, aga numbrid kinni või ei kutsu üldse. Helistasime Makale ka, et ehk on keegi sinna toonud. Ei midagi, otsisid ka maja läbi. Hostelis asju lahti pakkides teatas Tarmo: leidsin passi! Hiljem kutsusime seda intsidenti passipaanikaks.
Mõnus korras elamine, maja taga kinnine hoov, kus üks rõõmus labradoritüdruk ringi lippas. Vassili oli rääkinud, et seda hostelit kasutavad bikerid, selle kohta on kinnitus ka teise korruse koridori seinal, kuhu mitmed tuntud matkasellid oma nimed kirjutanud. Kuuldes, et tuleme Vassili juurest, saime 20 lariga majutuse tavapärase 25 asemel.

Õhtul jalutasime Tbilisis ringi ning tegime seal ka õhtusöögi. Maka juures saadud hinkaalid ei tekitanud suurt vaimustust, prooviti siin ka, kuid suurt vaimustust ei tekkinud ka siin. Kristi käis ka väävlisaunas, meie sellest nii lugu ei pidanud vaid nautisime lihtsalt sooja õhtut kes koos õllega kes Borjomiga. Tbilisi jätab üsna korras ja moodsa linna mulje.

Hosteli poole tagasi jalutades ostame pagarist otse ahjust tulnud sooja saia, mis pakiti ajalehe sisse, kus kevadine uudis piiripunkte ühendava tee kokkukukkumisest. Samas peame aru, et huvitav kuidas me sisse saame, sest omanik ütles, et ta ise seal ei ela. Värav oli lahti ja maja uks ka. Toas istus üks vanem mees, naeratasime talle ja läksime kööki - teda ei tundunud me häirivat, vaatas oma pooleliolevat sõjafilmi edasi. Vaatasime veel suurt paberkaarti, käisime üksteise alla dušši all ja üsna varsti kobisime ülemisele korrusele naride peale magama.

Gruusia 17. päev (05.08.2014)

Terve öö krõbistas vaikselt vihma sadada ja kui on hea telk, mis vett läbi ei lase ja on soe ja kuiv olla, on mu jaoks kõige uinutavam hääl vihmakrabin telgi katte peal. Kell 8 kuulsin kuidas Tarmo, Kristi ja Kiku juba telkidest välja tulevad ja asju pakivad. Hoolimata rammestusest tuli ka ennast üles ajada. Nagu kogu reisi ajal, siis on ka sel hommikul mu ülesandeks kõik telgis sees olevad asjad ära pakkida. Telgist välja tulles on mu imestus päris suur ning mõtlen, et valges poleks iial sellisesse kohta magama jäänud. Ümberringi on võsa ja kuiv krõbe hein ning kohe telgi taga prügihunnik kohas, mida olin pimedas just heaks lamedaks kohaks hinnanud. Pool tundi hiljem sõitsime tuldud teed tagasi võsast ja paneelmajade vahelt läbi eelmisel õhtul külastatud söögikohta. Seal saime hommikusöögiks praetud mune, vorste, juustuvõileibu.

Peale hommikusööki seadsime sammud Stalini muuseumisse. Stalin on Gorist pärit ning Gruusia rahvas on tema, kui juba noorest peast väga andeka strateegi, üle ääretult uhked ning selle tunnistuseks on juba muuseum ise. Muuseumi külalisteraamatust näeb sissekandeid: "Ostan pileti ainult sellepärast, et Gruusia rahvast toetada", "Arusaamatu miks sellist meest ülistatakse ja talle muuseum loodud on!".

Muuseumi ees on Stalini kuju, mille taga leiame mitu kutsikat, kellele muuseumitöötajad lahkesti kohe hommikul ka süüa toovad. Kutsikate ema võtab meid ka rahulikult ja sõbralikult muuseumi ees vastu. Oleks ometi keegi, kes tegeleks loomade steriliseerimise ja kastreerimisega, siis pidurduks massiline hulkuvate koerte juurdesünd. Selline institutsioon nagu loomade varjupaik on muidu Gruusias olemas, aga nad ei ole eriti tugeva hääle ega eriti tugeva eelarvega, mistõttu nende tegevus ei ole eriti vilja kandnud. Üldine seisukoht on et odavam on hukata kui nende varjupaigas pidamise ja neile uue kodu otsimisega tegelda.

Stalini sünnipärane nimi oli Josif Dzhugashvili ning fotode järgi vaadates oli noorena täitsa kena mees. Seda nime kandis ta seni kuni ta Gruusias oma ambitsioonikate võimuõõnestamise plaanidega tagaotsitavaks kuulutati. Seejärel emigreerus ta Venemaale, kus temast sai see, kellena meie teda teame. Muuseumis ei ole aga nendest tegudest sõnagi, on ainult ülistavad sõnad sotsialismist, kolhoosidest, sovhoosidest, viisaastakuplaanidest ning mõni sõna sellest, et mõned pahad vastuhakkajad said natuke karistada. Tema perekonna ajaloos leiame fakte sellest, et ta esimene naine suri 22 aastaselt ning kokku oli tal 3 naist, kes kõik järjepanu müstilistel põhjustel ära surid.

 

Muuseum on ehitatud Stalini kodu kõrvale ning selle ümber on relvastatud mehitatud valve.

Tund aega sõitu ja oleme Gorist Jvari kloostri juurde jõudnud. Suure tee pealt keerasime maha tolmusele pinnasteele, tagasipööre suuretee alt läbi ja juba olimegi keset heinamaad ning edasi läbi võsa ja järskude tõusudega kiviklibusel teel. Me ikka oskame leida kõige ilmvõimatumaid teid, sest kloostri juurde viib ka ilus sile asfalttee, aga milleks hea tee, kui saab läbi võsa.

Kloostri juurest avaneb vaade Mtshketa linnale, mis oli Gruusia algne kahe jõe ühenduskohta rajatud pealinn. Praegune pealinn Tbilisi on kohe siinsamas kõrval, kuid sinna me seekord enam ei lähe, vaid võtame mööda militaarteed suuna tagasi Stephantsmindale.

Stephantsmindasse jõudes keerasime sisse esimesse tanklasse, et homseks hommikuks paagid täis panna. Kohe tanklasse sisse sõites küsitakse et kas meil öömaja vaja on. Vastan, et jaa, me teame Vassilit! Kohalikud naeravad selle peale. Kaks tanklameest pärivad mu käest, et kas Eestis on ilusad tüdrukud? Vastust ära ootamata ütleb üks teisele, et on ju küll, ise näed ju! Vaat kus on mehed, näevad läbi kiivri!

Et meil Ahtiga ainukesena veel sularaha alles on, siis on surve teiste poolt väga suur see laiaks lüüa. Läksime ühte söögikohta, kus võtsime menüüd juba ette. Kui teenindaja küsima tuli, siis keerutas Tarmo 3 larist näpu vahel ja ütles, et rohkem raha pole. Venelannast teenindaja naeris selle peale ja ütles, et siis on küll kehvasti, selle raha eest saaks vast leiba. Otsustasime siiski turult kohalike tomatite, kurkide, sibulate, ploomide ning leiva ja vorstide kasuks.

Kell 16 leidsime militaartee ääres Stephantsminda külje all mäenõöval endale laagriplatsi, kus veedame reisi viimase õhtu Gruusias. Poisid tegid lahti allesjäänud Vana Tallinna, Kiku tegi hambaravi, mis hõlmas tuimestusena samuti Vana Tallinnast. Küsisin teistelt, mis on nende kõige eredam hetk reisilt. Tarmo ja Ahti koos minuga annavad oma hääle Kazbegile, Kristi jaoks oli kõige mõnusam õhtu see kui Omalost tagasi alla olime jõudnud, Kiku ei olnud hambavalu tõttu võimeline hääletama. Kiku ostis poest suveniiriks kaasa viinamarjaviina chachat, mida saime Vana Tallinna korgi sees tükk aega põlemas vaadata - vot nii kange kraam on!

Kuulasime Tarmo telefonist pimeduse saabumiseni eestikeelseid lugusid näiteks Ruja loomingut. Et muusika paremini kostuks, kasutasime käepärast võimendit. Magama läksime varakult, sest ärkama peame varakult.