Eesti 3. päev Harilaiu - Mändjala

3. päev

Merekohin lähedal, kajakate häälitsemine kuskil kaugemal ja naabertelgist kostvad hääled nende vahepeal. Telgis on läinud suvehommikule  kohaselt palavaks. Uni oli täna öösel hea ning isegi külm ei hakanud. See, et meri kohises, ei seganud und karvavõrdki Telgi ust avades avanes selline vaade, millist tahaksin näha iga kord kui telkimas käin. See on justkui eesmärk, et telgi peab saama panna kuskile nii ilusasse kohta, et kui uksest välja vaatad, siis võtab hingetuks.

Saime telgid ja asjad nii kokku pakitud, et olime veidi peale kella 10 Kuressaares. Hommikusöögi jaoks kohta nii kerge polegi leida, sest enamik kohti avavad kella 11-12. Vanalinna hotelli all on kohvik, kus on imemaitsvad magusad ja soolased saiakesed, pirukad ja pannkoogid, tordid, kulinaarialett, omletti ja head kohvi. Nautisime suvehommiku päikeses oma hommikusööke ja kohvi.

Võtsime suuna Kuressaare külje all asuvasse Mändjala randa, mis on tuntud oma ilusa liivaranna poolest. Lisaks on siin mitmeid majutusasutusi, mis pakuvad võimalust ka ööbimiseks. Mändjala kämpingud on küll vananenud, aga katus sisse ei saja, olemas on pesemis- ja söömisvõimalused. Tundub, et kuskil pooltes kämpingutes on inimesed sees. Külastajaid Saaremaal kohtab Saksamaalt, Poolast, Leedust, Lätis ja Soomest. Tundub, et Eestisse ikka julgetakse tulla. Sõidukiga saab otse ukse alla sõita.

Rannas ripuvad kiiktoolid ja pakutakse nii süüa kui juua. Vesi on täna mõnusalt soe, sest tuul puhub merelt ranna poole.

Veidi enne kella 16 saime oma kämpingu kätte. Saime pesemiseks žetoonid, mille kasutasime kohe ära. Žetoonid tuli lükata seinas asuva vastava dušiboksi masinasse ja nii saigi 4 minutit voolavat vett nautida. Raivo ütles, et meeste poolel oli tema arust võimalik 5 minutit duši all olla!

Peale pesu võtsime suuna Sõrve sääre poole. Mändjalast on sinna 42 km. Tee oli mõnus käänuline ja liiklust on üldiselt vähe. Nii saimegi kaherattalistel kurve nautida. Korra paistis merel ka üks tume pilv, aga see liikus eemale Läti poole. Kinnitasime keha Sääre Paargu restoranis. Nii lest kui koha olid imemaitsvad.

Nüüd oli meil energiat Sõrve sääre tipus ringi vaadata. 1960. aastal valminud Sõrve tuletorn on 52 meetrit kõrge, mis teeb sellest Läänemere kõrgeima tuletorni. Alates 2018. aastast saavad külastajad ka tuletorni seest selle tippu (peaaegu) mööda treppe ronida. Sealt avaneb vaade korraga nii Liivi lahele kui Läänemerele. Sääre tipu poole vaadates jääb Liivi laht vasakule ja Läänemeri paremale. Kuigi ilm oli veidi vines, oli näha ka silmapiiril Lätit, mis jääb sealt 30 km kaugusele. Ruhnu on sealt 71 km kaugusel. Tuletorni ülesandeks on lihtsustada liiklust Kura kurgus, sest see on nähtav kuni 15 meremiili (28 km) kaugusele.

Päeva lõpetuseks liitus meiega Sõrves ka pooleldi saarlane sõber Karujänes. Kõige tipuks sai veel meie kämpa teise toa endale. 

Eesti 2. päev Orissaare - Harilaiu

Ärkasime hommikul meile usaldatud külalistemajas kanade kaagutamise peale. Pererahvas on võtnud kanad, et lastele loomade eest hoolitsemist õpetada. Suristasime masinast endale kohvid ja asusime võileibu tegema. Peretütar ka liitus meiega hommikusöögiks kõrvalmajas tehtud omlett kaasas. Kõik jutud aetud, edasised kokkulepped tehtud, asusime teele.

Palju ei olnudki Orissaarest mööda Rannamaanteed vaja sõita kui teeääres näitas viit paremale Maasi linnuse poole. Mõnisada meetrit sõita ja kohal me olimegi. Maasi keskaegne linnus pandi püsti saarlaste sunnitööna. Nii karistas valitsev Liivi ordu maa põlisrahvast mässu eest, mille käigus hävitati ordu senine tugipunkt. Mereäärsest linnusest sai kindel kants kuni taanlased selle 1576. aastal õhkasid. Hävitusest alles jäänud varemete 8 meetrised müürid on nüüd kõigile vaatamiseks konserveeritud.

Autoga seltskond sõitis Orissaarde poodi ja apteeki. Me Raivoga võtsime suuna Pammanasse Tuhkana randa. Kuni me õiget teeotsa otsisime, siis jõudsid teised ka juba meile järgi. Kõige kergem on seda kitsukest pääsu eramaade vahel leida kui sisestada GPSi või Google Mapsi otsingusse RMK Tuhkana puhkekoht. Panime kiirelt riidesse ja randa. Parkla oli autosid täis, aga et rand on rohkem kui kilomeeter pikk, siis mahtusime seal kenasti nii päikse kätte lesima kui ujuma. Vesi oli  mõnusalt karastav.

Peale Tuhkanat võtsime suuna Panga pangale. Asula, mis on nime saanud panga järgi ja pank kannab ise ka vastu kohanime. Panga pank ei ole mingi finantsasutus, vaid Saare- ja Muhumaa kõrgeim pank oma 21,3 meetrise kõrgusega. Muhumaal on veel Üügu pank ja Saaremaal ka Pulli ja Liiva pank. Parkla servas asuvas toidukohas pakuti ka suures valikus head süüa. Sõime kõhud täis ja suundusime panka lähemalt uurima.

Sealt võtsime järgmiseks suuna Kihelkonda. Mitte mingisse muistsesse kihelkonda, vaid asulasse, mille nimi on Kihelkonna. Seal on ilus kirik, mis ehitati 13. sajandi kolmandal veerandil. Renessanss-stiilis altarimaal on maalitud aastal 1591 ja kantsel valmistatud 1604. Eesti vanim  14 registriga oreli ehitati kirikule 1805. aastal. 1638. aastal ehitatud kellatorn asub kirikust eraldi. Sellist teist erladiseisvat kellatorni Baltikumis ei ole.

Kihelkonnast veidi edasi sõita on Vilsandi rahvuspargi külastuskeskus. Käisime sealt uurimas, et kuidas Vilsandile saab. Homme oleks saanud jalgsi läbi mere, külastuskeskuse esindaja ütles, et see on raske rännak, sest tuleb kõndida läbi vee, teravate kivide ja muda. Lihtsam oleks sinna saada liinipaadiga, aga need käivad nii harva, et kui üks päev minna, siis tagasi saab jägmisel päeval. Meie plaanidega see kahjuks kokku ei sobi seekord.

Viimaks võtsime suuna Harilaiule. Et tegemist on hoiualaga, saab sõidukiga nii kaugele, et laiu tippu jääb siis veel 5 km. Et päev oli juba õhtusse veerenud, siis rentisime hoiuala servast rattad ja kimasime suurema osa teest rattaga. Päris lõpuni läksime jalgsi, sest vahepeal on paksu liivaga ala. Matka preemiaks oli ilus vaade 26 meetri kõrgusele betoonist Kiipsaare tuletornile, mis valmis 1933. aastal. See oli varem mere navigatsioonimärk. Tuletorni ülesannet täitis see kuni 1992. aastani. Kuni 2009. aastani oli tuletorn kasutusel päevamärgina. Algselt ehitati see 100-150 meetri kaugusele rannast. Nii kuidas meri, tormid ja liiva liikumine looduses muutuvad, muutub ka torni asukoht ja kalle. Praegu ta nii viltu ei ole kui 2006. aastal.

Panime oma telgid Haagi lõuka äärde. Õhtu oli ilus ja mõnus.