Tšehhi 9. päev - Cesky Krumlov - Kutna Hora

Võtsime täna juba suuna kodu poole. Saime liikuma peale seda kui Alar käis korra linnas soovitud kaupa ostmas ja tõi ühtlasi ka mu Dorsikule esilaterna pirni. Pirn vahetatud ja leegid peale.

Esimene osa sõidust kulges mööda suhteliselt sirgeid teid pidi, kiirteel hakkas isegi täitsa jahe ja nii kui paus oli, viskasin kiirelt fliisi peale. Varsti jõudsime  kurvilistele teedele. Ühes kohas tegime peatuse, sest tee ääres kasvavate puude all tundusid olevat mingid marjad. Oii, need on ju korjatud viljapõllu ääres kasvavad murelipuud. Üleküpsenud ja väga magusad.

Puu otsas oli märgata ka tavalist murelisöödikut (ladina keeles motociclinalis officinalis). Pidid algul olema tasased ja vaiksed, aga mida suurem on sotsiaalne kokkupuude teiste isenditega, seda julgemaks muutub ja seda lähemale laseb.

Lõunapausi ajal tegime riietest suure kuhja. Et täna oli pühapäev, siis oli samamoodi palju mootorrattureid nagu eile. Meie kõrvallauas istusid mootorratturid Saksamaalt.

Mõned klõpsud ka sõidupealt.

Tee ääres märkasime vaatetorni, mille otsast avanes ilus vaade Tšehhimaale.

Õhtul jõudsime Kutna Horasse, kus meid oodati hotell Kretas, rattad lubati sõita kinnisesse tagahoovi, mis oli restorani välisterrass. 

Peale sisseseadmist käisime Kutna Horas, vaatasime lähedalt Püha Barbara katedraadi.

Tšehhi 8. päev - Horni Vltavice - Cesky Krumlov

Eile õhtupoolikul külastasime Cesky Krumlovit, mis on UNESCO maailmapärandisse kantud linn. Seda hakati ehitama juba 13.sajandil ning ta asub Vlatav jõe käänul. Linna kohal kõrgub samanimeline kindlus, mille väravaid valvavad karud. Õnneks nad meie sissepääsu seekord ei takistanud.

Hommikul kui kellakägu kümnedat korda "kuku" oli öelnud, istusime me ratastele. Tanklas avastasin, et mu rattal on esilaterna pirn läbi põlenud. Lisaks otsime koos Randoga juba mitmendat päeva tilgakest õli. Rando ratas ikka aegajalt natuke turtsub, sest me ei ole siiani leidnud küünlajuhet. Andrese rattal üks suunatuli ei põle. Kokkuvõttes ei midagi sellist, mis edasi ei laseks sõita.

Et Cesky Krumlovisse ei olnud ülemäära palju maad, tegi Alar meile ka tänasekski kurvilise teekonna. Olime väga lähedal Saksamaale ja Austriale, seetõttu oli idee sõita nende piiride ristumiskohta. Päädis see aga sellega, et kuigi sõita oleks saanud, oli mitmes kohas keelumärk ees. Mis seal siis ikka, sõidame siis mööda teekonda edasi.

Lõuna ajal olime Austrias ja tegime Bad Leonfeldenis lõunasöögi, kus tüdrukuteõhtu pidavad tüdrukud tahtsid, et Andres ennast paljaks kooriks ja mingiks nende poolt etteantud tegelaseks kehastuks. Andres arvas, et ta on juba tsiklimeheks kehastunud ning õige tsiklimees ju riided seljast ära ei võta. Lõunasöögiks võtsime ikka klassikalist Viini šnitslit ja õunastruudlit. Kirjutasin sealt oma Austria kolleegile, sest ta oli arvanud, et liitub meiega Cesky Krumlovis.

Juba kella 15ks jõudsime Cesky Krumlovisse, õigemini selle kõrvalkülla Srnini, kus oli meie öömaja. Maja on väljast ja seest väga korras ja värskelt remonditud, aias on bassein ja muru on niidetud. Maja kõrval on aga laut ja lehmad, sõnnikuhunnik, kõikjal levib tugev sõnnikuhais ning aknast lendavad sisse mingid kärbsed. Öösel voodist leidsin vähemalt kaks pisemat mõõtu mardikat. Isegi toavõti on kitse kõrvamärgi külge pandud.

Sõitsime oma öömajja Srnini läbi Cesky Krumlovi, seetõttu ei tundunud meile see maa eriti pikk. Võtsime seetõttu maa uuesti jalgsi ette. Tee peale jäid mõned graffitid ja kasiinod. Õhtul kui Alar ja Vivian ka linna olid jõudnud ning meil käigud tehtud, püüdsime takso kinni, ta ütles, et tuleb 5 minuti pärast tagasi. Ta tuli 10 minuti pärast tagasi, aga taksohinnad olid tagaakna pealt kaudunud. Küsisime, mis kilomeetri hind on või mis hinnaga Srnini saaks. Esialgne hind 250 krooni, vähenadtud hind 150, aga pidasime eestlasliku jonniga seda hinda kõrgeks ja nii kõndsime veel 5 kilomeetrit tagasi Srnini. Magama saime kesköö ajal.

Alar ja Raivo käisid eile esimest korda Austrias.

Tšehhi 7. päev - Karlovy Vary - Horni Vltavice

Oleme Horni Vltavices, mis tähendab tõlkes Ülem-Vlatavat. See on pisike küla, kus pole ühtegi pangaautomaati, on vaid rohkelt naati. Siit Saksamaale on veidi üle 5 km ja ega Austriagi siit kaugele jää. Ööbime pansionaat Bazumis, mille all on ka selle küla ainus restoran. Saime õhtusöögiks perenaise valmistatud kartulikooke, Kreeka salatit, täidetud kana ja singi pastat, kõrvale kohalikku õlut Bernardi. Peremees lõi mul veidi taldrikuga kulmu rulli, aga muidu on väga mõnus koht.

Lambad on siin, lambad on sääl... (Olav Ehala viisil)

Õhtusöögi ooteks pakuti meile Becherovkat, mis on kaneeli, nelgi ja kardemoni maitseline šnaps. Zubrovkat pidasime siiski paremaks joogiks. 

Peale õhtusööki jalutasime heinapallide vahel ja nii mõnedki pallid veeresid "iseenesest" mäest alla. Uued vanasõnad: heinapalli taga ei ole heinapalli, Andres ei karda heinapalli veeremist, kui heinapall Chuck Norrist näeb, siis veereb ta mäest tagasi üles

Sõitsime siia väga mõnusaid kurvilisi teid pidi, nii et Andres arvas, et ta hakkab ka juba sõitmist selgeks saama. Hea naljatilk ikka. Samas ei ole ta siiani jätnud seda juttu, et tal on kohvrit vaja. Kohati oli asfalt väga ühtlane, uus ja sile, kohati ka auklik, kuid kurve sai siiski võtta mõnusalt. Kokku sõitsime täna 230 km ja puhast sõiduaega oli veidi üle 4 tunni. Sellest ja palavusest tingituna kustusid nii mõnedki meist õhtuks ära, kuigi jõudsime siia juba kella 18 ajal. Aga, et tee oli kurviline, nõudis see oma osa energiast ja tähelepanust. Temperatuur oli meil siin täna kõige madalam 22 kraadi.
Kui nired mööda selga juba tihedalt voolama hakkasid, planeerisime teekonnale ka ühe järve. Sinna jõudes nägime rannal autokaravane ja ajasime kiirelt riided seljast. Viskasime pilgu ka järve ääres paiknevale tahvlile, kus oli kirjas, et tegemist on hea kvaliteediga ujumisveega ja teine silt keelas ujumise. Eestlasliku pealehakkamisega mõtlesime, et hüppame kähku sisse, mis nad ikka teha saavad. Viv läks siiski küsima. Tuli välja, et vees on bakter, mille peale hüppasime kõik veest välja ja panime sama kuumalt riidesse tagasi.
Kui kella 11 ajal Karlovy Varyst liikuma ja tänasekski oli meil kurviline sõiduteekond GPSille ettesöödetud. Veidi peale lõunat jõudsime Plzenisse, mis on Pilsner Uruqelli kodulinn. Pilsner Urugell tegi maailma esimese pilsneri 1842. aastal ehk see on "pilku" sünnilinn. Et selleks ajaks olid ka kõhud mõnusalt täis, leidsime sealt ka ühe hea söögikoha, kus meid kostitati kõige hea ja paremaga.

Oleme reisi algusest peale tahtnud külastada mõnd motopoodi, kust Rando saaks oma rattale uue küünlajuhtme ja küünlavõtme, Andres sabakohvri, Alar rutska toetaja, kuid siiani pole kambaga suurt korralikku motopoodi tabanud. See, mis Prahas oli... noh iluvidinaid sai, aga mitte seda, mida vaja. Lisaks on ju Tšehhi kodumaaks mitmele mootorrattale ja peaaegu igas külas on oma  motomuuseum, kuid siiani ei ole meil õnnestunud ühtegi tabada. Proovisime Plzenis ka motopoodi leida, aga ei õnnestunud.

Õhtupoolikuks jõudsime Šumava rahvusparki, kust avanesid juba mägisemad vaated. Täna ületasime juba 1000 meetri kõrguspiiri.

Oma ratta "tervisel" peab igaüks ise silma peal hoidma. Seda eriti reisi ajal, kus rattad saavad suuremat koormust. Õhtul õlitasime Andresega kõgi rataste ketid. kuid hommikul "mahlasid õle vaadates selgus, et Viviani ratta jahutusvedeliku paaki vedelik ei ulatu. Hea Raivo ratta pealt vaadata kuidas ja kuhu see ulatuma peaks. Minu ratta õli on ka kuhugi õlifiltrisse kadunud, kuigi peale õlivahetust said seda taset mitu korda kontrollitud. Rando ratas peab ennast väga ilusti üleval. Andrese rattal tundub, et on esipiduriketas vist veidi kõver. Muus osas tunduvad rattad tiptop olevat.

Side on meil siiani nagu vahelduvvool, kõige ebastabiilsem tundub praegu olevat veel ainult Andrese Schuberti sisseehitatud sideseade. Mu oma töötab peale tarkvara uuendamist nagu õlitatult.

 Homme sõidame jälle mööda mägiseid teid, kes seda teab kas Saksamaal, Austrias või Tšehhis. Ritsikad laulavad akna taga, õue on heinamaa lõhn, head und ja homme kuuleme.