Tšehhi 8. päev - Horni Vltavice - Cesky Krumlov

Eile õhtupoolikul külastasime Cesky Krumlovit, mis on UNESCO maailmapärandisse kantud linn. Seda hakati ehitama juba 13.sajandil ning ta asub Vlatav jõe käänul. Linna kohal kõrgub samanimeline kindlus, mille väravaid valvavad karud. Õnneks nad meie sissepääsu seekord ei takistanud.

Hommikul kui kellakägu kümnedat korda "kuku" oli öelnud, istusime me ratastele. Tanklas avastasin, et mu rattal on esilaterna pirn läbi põlenud. Lisaks otsime koos Randoga juba mitmendat päeva tilgakest õli. Rando ratas ikka aegajalt natuke turtsub, sest me ei ole siiani leidnud küünlajuhet. Andrese rattal üks suunatuli ei põle. Kokkuvõttes ei midagi sellist, mis edasi ei laseks sõita.

Et Cesky Krumlovisse ei olnud ülemäära palju maad, tegi Alar meile ka tänasekski kurvilise teekonna. Olime väga lähedal Saksamaale ja Austriale, seetõttu oli idee sõita nende piiride ristumiskohta. Päädis see aga sellega, et kuigi sõita oleks saanud, oli mitmes kohas keelumärk ees. Mis seal siis ikka, sõidame siis mööda teekonda edasi.

Lõuna ajal olime Austrias ja tegime Bad Leonfeldenis lõunasöögi, kus tüdrukuteõhtu pidavad tüdrukud tahtsid, et Andres ennast paljaks kooriks ja mingiks nende poolt etteantud tegelaseks kehastuks. Andres arvas, et ta on juba tsiklimeheks kehastunud ning õige tsiklimees ju riided seljast ära ei võta. Lõunasöögiks võtsime ikka klassikalist Viini šnitslit ja õunastruudlit. Kirjutasin sealt oma Austria kolleegile, sest ta oli arvanud, et liitub meiega Cesky Krumlovis.

Juba kella 15ks jõudsime Cesky Krumlovisse, õigemini selle kõrvalkülla Srnini, kus oli meie öömaja. Maja on väljast ja seest väga korras ja värskelt remonditud, aias on bassein ja muru on niidetud. Maja kõrval on aga laut ja lehmad, sõnnikuhunnik, kõikjal levib tugev sõnnikuhais ning aknast lendavad sisse mingid kärbsed. Öösel voodist leidsin vähemalt kaks pisemat mõõtu mardikat. Isegi toavõti on kitse kõrvamärgi külge pandud.

Sõitsime oma öömajja Srnini läbi Cesky Krumlovi, seetõttu ei tundunud meile see maa eriti pikk. Võtsime seetõttu maa uuesti jalgsi ette. Tee peale jäid mõned graffitid ja kasiinod. Õhtul kui Alar ja Vivian ka linna olid jõudnud ning meil käigud tehtud, püüdsime takso kinni, ta ütles, et tuleb 5 minuti pärast tagasi. Ta tuli 10 minuti pärast tagasi, aga taksohinnad olid tagaakna pealt kaudunud. Küsisime, mis kilomeetri hind on või mis hinnaga Srnini saaks. Esialgne hind 250 krooni, vähenadtud hind 150, aga pidasime eestlasliku jonniga seda hinda kõrgeks ja nii kõndsime veel 5 kilomeetrit tagasi Srnini. Magama saime kesköö ajal.

Alar ja Raivo käisid eile esimest korda Austrias.

Tšehhi 7. päev - Karlovy Vary - Horni Vltavice

Oleme Horni Vltavices, mis tähendab tõlkes Ülem-Vlatavat. See on pisike küla, kus pole ühtegi pangaautomaati, on vaid rohkelt naati. Siit Saksamaale on veidi üle 5 km ja ega Austriagi siit kaugele jää. Ööbime pansionaat Bazumis, mille all on ka selle küla ainus restoran. Saime õhtusöögiks perenaise valmistatud kartulikooke, Kreeka salatit, täidetud kana ja singi pastat, kõrvale kohalikku õlut Bernardi. Peremees lõi mul veidi taldrikuga kulmu rulli, aga muidu on väga mõnus koht.

Lambad on siin, lambad on sääl... (Olav Ehala viisil)

Õhtusöögi ooteks pakuti meile Becherovkat, mis on kaneeli, nelgi ja kardemoni maitseline šnaps. Zubrovkat pidasime siiski paremaks joogiks. 

Peale õhtusööki jalutasime heinapallide vahel ja nii mõnedki pallid veeresid "iseenesest" mäest alla. Uued vanasõnad: heinapalli taga ei ole heinapalli, Andres ei karda heinapalli veeremist, kui heinapall Chuck Norrist näeb, siis veereb ta mäest tagasi üles

Sõitsime siia väga mõnusaid kurvilisi teid pidi, nii et Andres arvas, et ta hakkab ka juba sõitmist selgeks saama. Hea naljatilk ikka. Samas ei ole ta siiani jätnud seda juttu, et tal on kohvrit vaja. Kohati oli asfalt väga ühtlane, uus ja sile, kohati ka auklik, kuid kurve sai siiski võtta mõnusalt. Kokku sõitsime täna 230 km ja puhast sõiduaega oli veidi üle 4 tunni. Sellest ja palavusest tingituna kustusid nii mõnedki meist õhtuks ära, kuigi jõudsime siia juba kella 18 ajal. Aga, et tee oli kurviline, nõudis see oma osa energiast ja tähelepanust. Temperatuur oli meil siin täna kõige madalam 22 kraadi.
Kui nired mööda selga juba tihedalt voolama hakkasid, planeerisime teekonnale ka ühe järve. Sinna jõudes nägime rannal autokaravane ja ajasime kiirelt riided seljast. Viskasime pilgu ka järve ääres paiknevale tahvlile, kus oli kirjas, et tegemist on hea kvaliteediga ujumisveega ja teine silt keelas ujumise. Eestlasliku pealehakkamisega mõtlesime, et hüppame kähku sisse, mis nad ikka teha saavad. Viv läks siiski küsima. Tuli välja, et vees on bakter, mille peale hüppasime kõik veest välja ja panime sama kuumalt riidesse tagasi.
Kui kella 11 ajal Karlovy Varyst liikuma ja tänasekski oli meil kurviline sõiduteekond GPSille ettesöödetud. Veidi peale lõunat jõudsime Plzenisse, mis on Pilsner Uruqelli kodulinn. Pilsner Urugell tegi maailma esimese pilsneri 1842. aastal ehk see on "pilku" sünnilinn. Et selleks ajaks olid ka kõhud mõnusalt täis, leidsime sealt ka ühe hea söögikoha, kus meid kostitati kõige hea ja paremaga.

Oleme reisi algusest peale tahtnud külastada mõnd motopoodi, kust Rando saaks oma rattale uue küünlajuhtme ja küünlavõtme, Andres sabakohvri, Alar rutska toetaja, kuid siiani pole kambaga suurt korralikku motopoodi tabanud. See, mis Prahas oli... noh iluvidinaid sai, aga mitte seda, mida vaja. Lisaks on ju Tšehhi kodumaaks mitmele mootorrattale ja peaaegu igas külas on oma  motomuuseum, kuid siiani ei ole meil õnnestunud ühtegi tabada. Proovisime Plzenis ka motopoodi leida, aga ei õnnestunud.

Õhtupoolikuks jõudsime Šumava rahvusparki, kust avanesid juba mägisemad vaated. Täna ületasime juba 1000 meetri kõrguspiiri.

Oma ratta "tervisel" peab igaüks ise silma peal hoidma. Seda eriti reisi ajal, kus rattad saavad suuremat koormust. Õhtul õlitasime Andresega kõgi rataste ketid. kuid hommikul "mahlasid õle vaadates selgus, et Viviani ratta jahutusvedeliku paaki vedelik ei ulatu. Hea Raivo ratta pealt vaadata kuidas ja kuhu see ulatuma peaks. Minu ratta õli on ka kuhugi õlifiltrisse kadunud, kuigi peale õlivahetust said seda taset mitu korda kontrollitud. Rando ratas peab ennast väga ilusti üleval. Andrese rattal tundub, et on esipiduriketas vist veidi kõver. Muus osas tunduvad rattad tiptop olevat.

Side on meil siiani nagu vahelduvvool, kõige ebastabiilsem tundub praegu olevat veel ainult Andrese Schuberti sisseehitatud sideseade. Mu oma töötab peale tarkvara uuendamist nagu õlitatult.

 Homme sõidame jälle mööda mägiseid teid, kes seda teab kas Saksamaal, Austrias või Tšehhis. Ritsikad laulavad akna taga, õue on heinamaa lõhn, head und ja homme kuuleme.

Tšehhi 6. päev - Karlovy Vary

Motomeestel ja -naistel käib kogu planeerimine ilma järgi. Eile õhtul arvasime eilse päeva järgi, et päeval on palav ja õhtul on jahedam. Hommikune ilmateade, aga ütles hoopis vastupidist. Väga hea - see tähendab, et saab sõita! Mäe otsas asuv linn, kus kraanist voolab mineraalvesi ja ümberringi on mäe ja metsad. Idee tärgates tegi Alar kiirelt sõiduteekonna ning oligi plaan tänaseks päevaks valmis.

Sekka ka mõned raudteeületused.

Eile linnapeale jalutama minnes lõikasime mäest alla laskudes ja Vivian veidi libises ning pani käe maha. Mõtlesime, et paneme blogisse, et näed täna Vivian kukkus. Täna aga Vivian tõesti kukkus. Õnneks küll väikse hoo pealt ning ise ja ratas terved, tujugi edasisõitmiseks ei langenud. Garmin arvutas meile tänase teekonna peale asfaltteed, mis kohati juba eilegi ei olnud asfaltteed, vaid lausa raudteed.

Pealelõunal jõudsime Loketisse, mis on justkui Cesky Krumlovi väiksem koopia ehk jõekäänus asuv tsitadell. Seal tegime ka lõuna ning nentisime, et väikestes linnades on hoopis mõnusam meeleolu kui suurtes linnades, kus kaupluste uste kohal tuntud kaubamärgid. Sattusime juhuslikult kindluse mõõri all olevasse restorani, kus teenindus oli suurepärane ja toit veel parem. Rataste juures tuli üks hollandi papi meie käest küsima, et kui kaugelt tuleme ja kui kuulis, et tuleme 2500 km kauguselt Eestist, pidi selili kukkuma.

Restorani kõrval oli relvakauplus, kus müüdi igasugu erinevaid relvi. Andres peaaegu, et tahtis oma pojale sealt kilbi ja oda osta, aga selle Suzuki peale ei saa ju selliseid asju panna. Andres tahab oma rattale hoopis sabakohvrit osta ja ehk ka juba teist ratast. Temast hakkab ka juba tõsine motomatkaja saama.

Siis võtsime suuna taas lõuna poole, kus meid tervitasid jälle maalilised vaated Böömima põldudele ja metsadele.

Reisi planeerides kui meid juba kuus kokku sai, mõtlesime, et nii suur punt tuleb kaheks jagada, sest suure pundiga on raske koos sõita - linnas jääme fooride alla ja maanteel on erinevatel inimestel erinevad kiirused. Alar hankis selleks veel mulle eraldi GPSi ja Rando pani enda rattalegi GPSi peale. Täna oli meie reisi kuues päev ja eraldi puntidena ei ole me veel liikunud. Meil on selline väga tore toetav punt, kus saame vabalt kõigest rääkida ja kõigi vajadustega arvestada. 

Näiteks täna jäime ühes kohas raudtee ülesõidukoha ees rongile teed andma ja me Randoga vaatasime tagant, et Raivo saab kohe tõkkepuuga pähe. Et olime sel hetkel ühenduses Rando ja Andresega, siis kuulis Andres läbi sidesüsteemi, kuidas me Randoga Raivole hõikasime: "Tule tagasiii, sa saad tõkkepuuga pähe!" Raivo ise ütles hiljem, et ruumi oli veel küll ja küll. Teised jäid meid ootama ja kui neile järele jõudsime, oli juba kõigil teada, et ootame rongi taga ja Raivo oleks peaaegu tõkkepuuga pähe saanud.  

Lõpuks sõitsime mööda väga kitsast asfaltteed ja kahtlesime, et kas siin üldse mootorsõidukiga sõita võib. Keelumärki ei olnud meist keegi märkanud, aga selle peale loota ei saanud, sest olime ju ükspäev juba kõik rõõmsalt keelumärgi alt läbi sõitnud. Jõudsime lõpuks selle torni juurde, kuhu plaanisime õhtul altlinnast funikulööriga üles sõita, aga et me oma funikulööridega sinna juba sattusime, siis jäi see sõit mõneks teiseks korraks. Ülevalt avanes väga ilus vaade Karlovy Varyle.

Eilne sideseadmete restartimine ja uuesti ühendamine tasus ennast ära. Täna oli esimene päev, kus saime side selliselt toimima, et kõik kuulsid kõiki ja said kõigiga rääkida rohkem kui senised 10 sekundit.

Õhtul sai Rando motopoest alumiiniumi ja ta tegi oma TDMile väikse remondi.

Õhtusöögiks ostsime poest hea ja paremat. Raivo grillis meile vorste, Vivian lasi külmadeodoranti jalale ja avas oma reisiblogi, Alar tegi homset sõiduteekonda ja uuendas Andrese sideseadme tarkvara, Andres jutustas lugusid ja Rando oli lihtsalt mõnus. Tänane kõrghetk oli kõigi jaoks sõitmine kurvilistel teedel, Vivianile ja Alarile oli Viviani kukkumine edasiviivaks tõukeks.