7. päev Medulinis ja Pulas (Horvaatia)

Medulin on pisike kuurort Pulast 14 km lõunapoole. Siin on hotelle, kämpinguid, kohvikuid, ööklubisid, tenniseväljakuid ja kõike muud, millest üks Saksa, Itaalia või Ungari turist võiks unistada. Eestlasi me siin kohanud pole.

Täna ärkasin kell 8 ja muidugi oli Martin selle aja peale endale kuurortis asuvad olulised kohad selgeks teinud ja näiteks poest juba sarvesaiu toonud. Kohvi ei leidnud. Hommikupooliku vedelesime telgi ja rataste juures kilomeetreid ja kütuseliitreid kokku lugedes. Sõidetud 2900 km ja tangitud 129 liitrit. Martin luges ka GPSi manuaali, et ülejäänud teekond veidi kergemini sujuks. Kella 11 paiku suundusime oma kämpingust kuurorti keskusse, kus otsisime endale hilise hommikukohvi ja varajase lõunasöögi.

 Siin on palju käbisid ja  mulle millegipärast käbid meeldivad. Mul on kodus üks suur kotitäis käbisid. Eelmisel aastal panime mõned käbid mu kaasavõetud seljakotti ja Taivo ratta sadulale, sel aastal mul pole vist ruumi mitte ühegi käbi jaoks. Siiski on juba 4 ilusat käbikandidaati olemas ja ootavad, kas mõni neist mahub homme kohvrisse.

Ma ei ole ainus, kes käbisid noolib, siin on üks vilgas uudishimulik ja julge tegelane. Oravakene, keda juba mitu korda nägin, jooksis mulle päris lähedale siis kui tsiklid Pulasse minekuks käima panime. Uuris puu tagant, et mis imeloom see on, ise jooksis just tsikli kõrvalt mööda.

 Eirasime reeglit ATGATT (all the gear all the time) ehk kanna kogu varustust koguaeg. Palun ärge seda kodus proovige!

 

 Õhtusöögi tegime Pulas Jupiteri pitseerijas. Pisike radler ja veel pisem praad :)

Homme liigume Spliti poole ja ülehomme hakkame vaikselt tagasi tulema.

6. päev Lago di Cavazzo (Itaalia) - Medulin (Horvaatia)

Ma vist lülitusin seal 2300m kõrgusel Itaalia mägedes puhkerežiimile - täna tegin korra kell 7 silma lahti, et Martinile tere hommikust öelda. Pärast seda vaatasin kella alles kell 11, mille peale ajasin ennast kiiresti üles, sest ei saa ju poolt päeva maha magada, Horvaatiasse oleks ka vaja jõuda. Nii kui ma üles tõusin, hakkas jälle vihma sadama, ei tea milles asi on. Ei kujuta ette millega Martin oma aega sisustas, vaatas järvest vett võtvaid lennukeid ja helikoptereid, katsus järve vett, jälgis inimesi ja kes teab mida veel. Küll aga sai tema osa soojadest hommikustest croissantidest, millest ma unimüts ilma jäin. Eks pidin siis leppima panino italianoga ehk külma juustust ja singist koosneva võileivaga, aga kõrvale sain ikka oma latte macchiato.

Hommikul internetti ei saanud, seetõttu jäi ka eelmine postitus veidi hiljaks. Pakkisime asjad kokku ja saime kella 12:30 ajal läbi Udine ja Trieste Horvaatia poole liikuma. Et sinna viis nii väike tee kui kiirtee, siis tahtsime minna vaikseimaid ja väiksemaid teid pidi. Aga mille järgi sa seal ikka navigeerid kui GPSi järgi. See aga ei tahtnud täna meid üldse Itaaliast välja lasta. Juhatas meid mööda sikk-sakke pidi ikka ühte ja teise külla kuni saime juba isegi aru, et mõnes kohast oleks ka otsem saanud. Lisaks sai  mu rattal veel paak tühjaks ning meil oli vaja kiiresti tankla leida. Ka jahutusvedeliku tase Dorsiku kõhus lähenes miinimumile. Mis seal ikka, panime GPSile peale, et ta meile tanklaid näitaks. Näiteks juhatas see meid mööda sellist teed Agipi taklani, mida näidatud kohas polnudki:

Lõpuks siiski leidsime tankla, kus sai ise tankida sularahas kviitungit vastu saamata. No vähemalt saime liikuma. Sloveeniani seiklesime mööda teid teadmata kuhu liigume, sildid tänavatel ja GPSi juhatused ei tahtnud üldse kokku minna - kas polnud GPSis teid, millel me liikusime või olid tema poolt näidatud teed kinni ja ümber suunatud. Veidi peale 16 jõudsime Sloveeniasse. Veidi enne 17 Koperis tankides ja Marisele Sloveenia münte hankides otsustasime, et läheme kiirteele, et saada kiireimat teed pidi kohale. Nii kui kiirteele saime, olime kohe ummikus, liiklus Koperist piiripunktini oli ümber suunatud väikestele teedele. Arvestades, et rattaga ummikus tavaliselt ei seista, mu rattal jahutusvedelikku napib, sooja on 33 kraadi, siis liikusime ummikust vastassuuna kaudu või parema teepeenra kaudu mööda. Vahepeal ka kahe sõiduraja vahel, kus kohati meie edenemist takistada püüti. Umbkaudu 20 km pikkuse ummiku läbimine "kergendatud" viisil, võttis vähemalt tund aega. Ummiku põhjuseks oli piiripunktis toimunud dokumendikontroll, mis meie võhikute hinnangul oli väga pinnapealne - kontrolliti kas sul on mingi dokument ette näidata, mitte seda kas dokumendil kirjas olev ühtib selle esitaja andmetega. Horvaatias liikusime ka ainult kiirtee peal, tänu millele jõudsime Medulini kell 19:30, muidu oleks siiani Itaalias või Sloveenias ummikus. Käisime poes, kust sain lõpuks Ožusko Greipi :) 

Telk üles ja kell 21 ajal saime sööma, kus ma lõpuks sain oma kauaoodatud Kreeka salati ning Martin lihavaliku koos ühe grillitud seenega.

Viimased kaks postitust on tehtud otse Aadria mere kaldalt telgist itaallaste karavanist pärineva elektriga ja laia levialaga wifi abiga.

Tänase päeva tsitaat: "Martin: need prantslased on siin hoopis inglise keelt rääkima hakanud; Kärt: no alkohol paneb igasuguseid hääli tegema".

5. päev Tre Cime di Lavaredo (Itaalia) - Lago di Cavazzo (Itaalia)

 Martin ärkas kell 7. Käis mägede vahel ringi, vaatas siia ja sinna, vihma ei sadanud. Ostis mägimajakesest vett, sest juba õhtul avastasime, et meil pole vett. Siis tegi rattad puhtaks. Käis telgi juures kuulatamas kas ma ka ärkan. Ei ärkanud. Enne kella 10 minuga kontakti ei saanud, ma ei tahtnud üldse liigutada. Kui lõpuks silmad lahti tegin, ütlesin ainult, et ma sulan veidi sest nüüd on soojem. Külm öö oli ja veidi sadas ka öösel. Kui ma lõpuks üles tõusin, sadas vihma, lõi välku ja müristas. Panime vihmariided selga ja hakkasime kiirelt asju pakkima.

Sõitsime Cortina d´Amprezzosse, kust leidsime hommikusöögi.  - minul latte macchiato šokolaadimuffiniga ja Martinil pizza espressoga. Otsustasime, et plaanitud suurt ringi me halva ilma ja hilise kellaaja tõttu ikka ei tee, kuid Passo Giau ringi ikka teeme (loe: ma pean sinna saama, muidu suren). Vaated tänasest päevast:

Pärast viimase pildi tegemist küsib Martin, et mis sa muigad? Ei midagi, nüüd on kõik olemas, võime siit ära minna J

Peale 17 jõudsime Tolmezzo lähistele Lago di Cavazzo äärde, kus saime ennast pesta, telgi kuivaks, kõhud täis ja juua.  Ja mis kõige tähtsam, internetti, et teiega meie elamusi jagada.

4. päev Kiefersfelden (Saksamaa) - Tre Cime di Lavaredo (Itaalia)

  Eile ärkasin kell 7, selleks ajaks oli Martin juba ennast rõdu peale mägesid vaatama sättinud. Robert oli selleks ajaks juba tööle läinud ja seetõttu meile juba õhtul head teed soovinud. Jane oli ka ennast juba tööle minekuks valmis sättinud ning kattis meile hommikusöögilaua ja valmistas kohvi. Panime kaitsmed säravalt puhastesse sõiduriietesse tagasi, justkui oleks ülejäänud reisi esimene päev. Sain ka Jane käest ripsmetušši, sest oli enda oma koju jätnud J Veidi enne 9 tõime rattad garaažist ära ning panime oma kohvrid tagasi. Viisime võtmed Janele tööjuurde, kus sai ka temaga selleks korraks hüvasti jäetud. Meie rattad Jane ja Roberti rataste juures:

Kell 11 jõudsime Grossglocknerisse. Ikka sama ilus, ilm isegi veidi parem kui eelmisel aastal. Martini sõnul võtab see koht sõnatuks, kui seal pole oma mootorrattaga käinud, siis pole ikka õiget mäge näinud. Seda ütles siis suur mägede armastaja, kes on muu hulgas ka mitmekordne Tartu linna meister purjetamises.

Mäepääsmega antakse kaasa ka kleeps, mis oma kohvrile kleepida ning ka voldik, kus kõik oluline kirjas. Eelmisel aastal avastasin alles Medulinis igavusega voldikut lugedes, et üks koht jäi Grossglockneris käimata. Seekord olime aga rohkem ettevalmistunud ning võtsime suuna ka Grossglocknerist allatuleva liustiku juurde. Mnjaa, Ennul on täitsa õigus, kui seal pole käinud, on pool ilu nägemata. Nüüd olin ka mina lisaks Martinile sõnatu.

Viimane liustiku pilt on esimene peegelkaameraga tehtud pilt selle reisi postitustes, siiani on minu pildid tehtud Samsung Galaxy S2ga.

Tsikleid on sealkandis ikka meeletult. Mõnda punti näed päevas mitu korda. Martin pani tähele, et üks punt jäi Edelweissspitzest alla tulles mu ratast vaatama. Liustiku juures olid nad uuesti pead kokku pannud ja üksteisele õlale koputanud ja omavahel sosistanud. Julgeks siis keegi päriselt ka rääkima tulla, ma ju ei märka midagi, vahin taevast mägesid ja lund. Kahte pensioniealist tädikest märkasin küll, läksid minust mööda, naeratasid kõndisid edasi, rääkisid midagi omavahel, siis läks üks mu ratta taha ja ütles selle peale teisele saksa keeles „Eestist!“. Noori naisi mootorratastel siin just ülemäära palju ei kohta. Mittersillis nägi Dorsik korra oma venda ka :)

Veidi enne 16 jõudsime Itaaliasse, kus astusime sisse esimesse pubisse, et süüa üks hiline lõunasöök, mis pidi asendama ka õhtusööki. Püüdsime sel ajal ka internetti saada, et selle päeva pildid ära postitada, kuid ainult piltide töötlemisega see piirduski.

Pisike peatus Lago di Landro ääres ja kella 19ks jõudsime Tre Cime di Lavaredosse 2300m kõrgusele. Sinna viib tee, kus on 90-kraadised kurvid ja samal ajal järsud tõusud, selle taustaks mõned mäed.

Tegime väikse jalutuskäigu mägedes, mille tulemusel Martini jalad veel täna saabastest veritsevad. Sellega tuli nüüd meelde, et ega ma ka ju tahtnud neid järske mägesid enne võtta kui suu verine. Ei tegelikult ostsin alt väravast mäkkepääsu pileti ja pistsin selle otsapidi suhu, 5 sek hiljem tee äärde tõmmates, võtsin selle suust... koos khmm... noh verd voolas nii, et panin mäkke sõites marli hammastevahele. Panime telgi püsti ja juba veidi peale 21 magama.

Öösel ärkasin mitu korda. Mul oli küll palju riideid seljas, aga külm oli ikka. Kuulasin targemate nõu ja võtsin osa riideid seljast ja panin need endale peale. See aitas veidi, aga õhkmadratsi peal ei osanud algul külili magada, siis nihelesin kõvasti ja kartsin Martinit ka sellega äratada. Tegelikult oli külm ka, ainult siis kui lõpuks kõhuli magama jäin, sain veidi sooja, isegi sõidupüksid võtsin endale peale. Vahepeal tulid ka mõned sõnumid, aga ma ei suutnud ennast magamiskotist välja ajada, et neid vaadata. Seega vabandust kõigile, kes eile postitust ootasid, meil polnud netti, isegi joogivett ja sooja mitte.

3. päev Karvina (Tšehhi) - Kiefersfelden (Saksamaa)

Öösel ärkasin korra ühe ühe sääse pinisemise peale, siis tõmbasin korraks teki peale. Muidu oli öösel 27 kraadi jagu sooja ja tekki polnud vaja. Martin ütles, et tema magas jälle kehvasti,  sest öösel olla palju lällamist õues kuulda olnud.

Mõni minut peale 6 kuulsin kuidas Martin toast vargsi välja hiilis. Jälle ärkasime tund enne äratuskella. Et me olime hotellis öelnud, et hommikusööki soovime kella 8st, siis sisustasime hommikusöögini jäänud aega sellega, et panime ennast ja oma asjad valmis, et peale hommikusööki saaks kohe välja sõita. Selleks ajaks kui olime tellinud hommikusöögi, sõitsime me hotelli eest Austria poole. Sooja 23 kraadi.

 Kella 10ks jõudsime Brnosse, selleks ajaks olime sõitnud 187 km. Tee peal kohtasime ühte Eesti numbrimärgiga rekkat, kellele lehvitasin ja mille juht kenasti ka vastu lehvitas (eks lehvivad lipud ratastel aitavad meie päritolu märgata). Hiljem märkasin ühte Eesti numbrimärgiga sõiduautot möödumas, siis pöörasin Martini tähelepanu sellele ja ka nemad said üksteisele sõbralikult lehvitada. Brons tankisime mõlema ratta paagid täis ja saime ka mõned päevalilled pildile. Mida rohkem lõunasse, seda rohkem on maisi-, päevalille-, koristatud vilja ja viinamarjapõlde. Kraadiklaas näitab 33 kraadi sooja.

 Mõni minut peale 11 jõudsime Austriasse. Algul sõitsime ilma teemaksu tõendava vinjetita, aga südametunnistuse piina peale põikasime kella 12 paiku ikka tanklasse sisse, kus ma võimalust kasutades ka veidi tankisin. Teenindaja soovitas ikka vinjeti osta, et trahv on 100€. Hea küll, ostame siis. Selleks ajaks olime läbinud 3 sõidutunniga 280 km.

See tundus kuidagi hea mõte pildi tegemiseks. Võibolla tegi soe oma töö. Ilma sadularihmata on ikka hoopis parem sõita!

 Et me olime edasi jõudnud päris hästi, lubasime kell 14 endale pisikese lõuna- ja seljasirutuspausi. Muidu oligi juba tunne, et püksid on selle sadula ja pükste vahele jääva kehaosaga kinni kasvanud. Kui ma esimesed kaks päeva olen kartnud, et kohver lendab pealt minema, siis täna ma kartsin hoopis, et kohver sulab ära, sest leegitorude väljalase on otse kohvrite all. Kummikarudest sai... hmm üks suur pakikujuline kummikaru :) Lõuna ajal oli vaade meile juba veidi künklikum:

Veidi peale 16 jõudsime Saksamaale ning 17:45 jõudsime Kiefersfeldenisse Jane ja Roberti juurde. Robert tuli 2 minutit peale meid ja aitas meie rattad suures rahehirmus garaaži.

Peale dušši all käimist viskasime sõiduriided pesumasinasse, läksime kohalikku kõrtsi sööma ja võtsime ka mõned Baieri õlled ligi. Kui Janel tööpäev läbi sai, liitus ka tema meiega. Nad ikka väga arvasid, et homme sajab vihma, eriti Dolomiitides ja me võiksime veel üheks päevaks siia jääda, sest Oberaudorfis on õlletelk avatud :)

Tänane läbisõit 741 km, sõiduaeg 7,5 tundi, keskmine kiirus 95 km/h. Kui homme Martini netipulga kuskil mädege vahel tööle saame, tuleb ehk postitus. Muidu kuulmiseni kuni Tolmezzoni!

2. päev Bialystok (Poola) - Karvina (Tšehhi)

Täna ärkasime kell 6. Äratuskella helinani oli siis veel 1,5 tundi aega. Naabrid tegid oma hommikusi toimetusi meie selles dušširuumis, mille võtit meile ei antud ;) Ühesõnaga oli uni täis ja hing tahtmist täis liikuma hakata. Hommikusöök söödud, lipp kohvriraami külge kinnitatud, kett õlitatud ja sõit algas 7:40.

Kella 9ks oli juba 100 km selja taga. Poole 11 paiku pidime kiirteel otsustama, et mida teha, kas sõita edasi ja loota, et lõpuks tuleb tankla või sõita lähimasse asulasse sisse.Otsustasime viimase kasuks ning sõitsime sisse Grodzisk Mazowiecki´sse. Paaki mahtus 10 liitrit kütust.

Peale seda suunas GPS meid hoopis teise tee  peale, ent siiski kilomeetreid meie reisile juurde oluliselt ei tulnud. Küll aga kulus meil kiirtee pealt maha ja uuesti kiirtee peale minekuks 40 minutit. Otsustasime, et edaspidi sõidame kasvõi seni kiirteel kuni paak tühjaks saab, küll siis voolikuga suuremast paagist ümber pumpame. Peale tankimist sõitsime ühe jutiga järgmise tanklani ja sealt kohe edasi Poczesna´sse. Kokku kulus selle vahemaa (186 km) läbimiseks 1 tund ja 47 minutit, mis annab keskmiseks kiiruseks 104 km/h sh see aeg, mis kulus uuesti kiirtee peale saamiseks. Poczesnas paistis tee ääres viisakas söögikoht Gościniec Polskie Jadło. Martin tellis väikse lihatüki ja ma pisikese salati.

Martinil sõrmed "surnud", liha lõikumine valmistas raskusi.

Vaade söögi ajal kõrvalasuvatele hoonetele.

 Kahepeale läks meie arve koos 4 pudeli veega 60 žlotti, mis võrdub umbes 15€. Soovitame!

Mõni minut peale 16 ületasme Tšehhi piiri ning mõlema jaoks on see esmakordne külastus. Karvinasse jõudmine oli ümbersõitude tõttu veidi raskendatud ning mitmel korral tuli läbi sõita läbisõidukeelu märgi alt ja teetööliste käeviibutuste saatel. No aga mis sa teed kui väljas on 38 kraadi sooja ja GPS ütleb, et sihtpunkti jõudmiseks tuleb veel sõita ainult 6 km otse. Hotelli jõudsime 16:45.

Dorsik ja mina. Kuida me oleme hakkama saanud? No ütleme siis nii, et Dorsik on väga kuum tükk, isegi 130 tunnikiiruse juures teeb ta mulle korralikult kuuma. Sõnal rasvapõletus on mu jaoks nüüd hoopis teine tähendus ja see on seotud leegitorude, mitte jõusaalis rassimisega. Jah, tegelikult on ratta otsas mitmeid päevi istumine ikka omajagu trenn, küll saab seal võtta chopperi asendit, küll baigi ja rolleri asendit. Ainus, mis tegelikult praegu muret (loe: haiget) teeb, on tagaistuja jaoks ette nähtud sadularihm. Jah mulle meenus ka muinasjutt printsessist, kes tundis läbi 20 madratsi, et kõige all on hernetera :)

 Meie hotell Karvinas, kus öö kahele maksab koos hommikusöögiga 37€. Viisakas ja armas hotell, aitäh emale seda soovitamast.

 Tänane päev möödus kiirteedel, mis on omajagu väsitav, sest pead suurte kiiruste tõttu väga tähelepanelik ja teiste suhtes ekstra arvestav olema, kuid eks nende plussiks ongi see, et saab kiiresti edasi. Kokku läbisime 7 tunni jooksul 588 km, puhkeaega 1,5 tundi, keskmine kiirus 83 km/h. Ka täna tankisin neljal korral, kokku 35,8 liitrit, kesmine kütusekulu ratta kompuutri järgi 4,6 l/100 km.
 Homme tahaks jõuda Kiefersfeldenisse Jane ja Roberti juurde, kuid selleks tuleb meil jälle 770 km läbida. Martin maadleb juba viimased tund aega GPSiga, mis ei taha meie sihtkohta tunnistada ja valelt poolt Viini meid juhatab.