Gruusia 6. päev (25.07.2014)

Ärkasime hommikul kell 7 ja pakkisime kõik oma asjad rattale. Teised jäid meist magama kui tankisime paagi täis ja võtsime suuna Rustavi poole. Kella 9st jõudsime Rustavi Rahvusvahelisse Motoparki, kus on ühe boksi endale rentinud Saksa ettevõtte, mis korraldab tsiklimatkasid Gruusia mägedesse. Siiski ei olnud park veel avatud, kuid eile telefonis kuuldu põhjal lubasid enne lõunat sinna ikka ilmuda. Et aga mitte takistada reisi kulgemist ja teised meie järel ootama ei peaks, olime siiski varakult kohal. Kella 10ks hakkas sinna ikka inimesi juurde tulema ning üks tsikliga tööle tulnud kutt andis meile KTMi boksi suuna kätte.

Seal oldi meie tulekust teadlikud, kohe tehti värav lahti ning juhatati meid kohale. Ka telefonitsi ühenduses oldud sakslane oli meid vastu võtmas. Telefonis oli ta Ahti sõnul rääkinud nii aegalselt, et tundus nagu oleks rääkinud 70 aastase taadiga. Kohapeal silmast-silma rääkides ja neid omavahel rääkimas kuuldes, jäi aga hoopis mulje, et selline kõnemaneer oli tekkinud sellest, et ta nii palju Gruusias on viibinud ning kohalikku keelt kõneledes kohaliku aktsendi omandanud ja saksa keele unustanud.

Telefonis lubati, et kohapeal leitakse kindlasti mingi lahendus - uusi kette on mitu ja ehk saab mingid lingid kasvõi ükshaaval välja vahetada. Kiire keti pesu ja oli selge, et mõranenud ketilülisid on rohkemgi, kuid üks neist suurem. Boksis seisis üks hea varustatusega KTM Adventure, millel kett juba nende sõnul kulunud ning selle ketist võeti ketivõtmega lülid lahti ja pandi meie rattale. Keti lülid vajutati näpitsatega kokku, mis tundus meile veidi kahtlane, eriti just arvestades homme eesolevat Omalosse sõitu. Poiss räägib meile, et käib pidevalt Omalo tee peal tsiklimatkadel kaasas ja seal samas tee peal neid palju nii parandanud. Isegi homme on üles sõitmas. Panime ratta käima ja testisime keskhargi peal, et tõepoolest kett püsib koos, hammasrataste peal ja tundub, et käib kergemini ja vaiksemini ringi. Naljatame, et kui midagi juhtub, siis homme Omalo tee peal kohtume. Kiidan tema tehtud tööd ja küsin vaevatasu hinda. Ei, midagi ei soovi. Hmm, meil on ju vedelat valuutat Vana Tallinna likööri. Anname selle üle ja poisil tundus hea meel olevat. Lehvitame ja asume David Gareja kloosti poole teele. Kell on 11 ja vahepeal on saabunud sõnum, et teised liiguvad juba ka sinnapoole.

Rustavist ostsime 3 liitrit vett ja võtsime suuna paremale - sealt pidi lihtsalt kohe õige suunas saama. Korraga tegime suure 180 kraadise pöörde ja mingi hetk hakkas vastu tulema ainult Aserbaidžaani numbrimärgiga autosid. Jäime seisma ja jõudsime üksmeelele, et see ei ole õige tee. Hiljem kaardilt vaadates selgus, et piirini oli kõigest 22 kilomeetrit. Veidi pusserdamist Tarmo GPSiga ja saime õige teeotsa kätte. Maastik on kollane ja kohati saviselt punane. Mõnes kohas näeb veel loomakarju, kuid mida nad neil väljadel söövad, jääb arusaamatuks. 

Mida edasi sõitsime, seda vähem tundus tee olevat tee. GPS oli mul näpu vahel ja muudkui juhatas, et minge aga edasi - teed, mille järgi orienteeruda aga ei paistnud kohati enam olevat. Kohtasime seal traktoristi, kes kinnitas, et olete õigel teel, hoidke aga sinna ja sinna. Ilm on aga väga soe, vesi jookseb mööda selga alla, ent sihtkoht tundub olevat mägede taga.

Jõudsime vahepeal teise kaardil märgitud kloostrini ja näen Tarmo sõnumit: "Kui saate, tooge vett!". Mnjah, siit ei ole enam kuskilt vett võtta - meie 3 liitrist on ka järel ainult 1. Väljas on 38 kraadi sooja. Pea aga lõhub veepuudusest, mis hirmus, lisaks teeb asja hullemaks väga kõvasti põrutav maastik. Suudan hoolimata peavalust GPSi lõpuks õige koha sisse panna ja selgus, et minna on veel 9 km. Olles sõitnud juba 30 km justkui mööda põldu, tuli vastu liiklusmärk, mis ütles, et otse minnes jõuame kloostrisse ja vasakule minnes saab Sagarejosse. Põnev - siin kuskil on veel teid, mida kaudu edasi saab minna. Märgi taga on Aserbaidžaan, tee ise on Gruusias.

Kloostri juures selgus, et teised on veepuudusel kloostri juurest lahkunud ja ootavad meid esimeses külas ning mööda sõita ja eksida on võimatu! Hmm, kahtlane - siin pole kohati teidki. Ahti jäi ratta juurde, seni käisin kloostri juures ja püüdsin mööda mäenõlva ka Aserbaidžaani piirile ronida. Põletavas kuumuses, tsiklipükstes ja -saabastes andsin siiski enne alla kui servani jõudsin.

Lahkudes hoidsime paremale ja sõitsime esimese külani, millel nimeks Udabno. Tõepoolest kohe küla servas on üks söögikoht, mille eest kaks tuttavat KTMi. Kosutasime ennastki poolakate avatud söögikohas, mis tundub siinkandis olevat ainuke. Söögivalik on väike ning hinnad veidi üle keskmise. Samas on siinkohas vist kõik nõus nautima jahedust ning ennast hachapuride, supi, õlle, Tarhuni ja veega kosutama.

Toolil pikutas ka selline tegelane, kes meie sealviibimise ajal tegi ainult korraks silmad lahti. Muul ajal ainult kohendas käppasid ja nihutas veidi asendit. Kui tulid järgmised külastajad, jäi see kass meist veel sinna.

Väljudes kohtasime gruppi itaallasi, kes olid üsna elevil kui nägid meie selja peale "Estonia" kirjutatud olevat. Naeratasid malbelt ja kiitsid meie tegevuse oma kehakeelega heaks. Rataste juures olles tegi üks meist pilti ja tuli oma pilti mullegi näitama. Kiitsin pilti, rebisin oma märkmepaberist tüki, kirjutasin sinna oma meiliaadressi  ja palusin selle mulle ka saata (mis tema selle võõra inimese pildiga ikka teeb). Enne kui reisilt tagasi jõudsin, olid Ermanno pildid juba meilboksis olemas.

Lahkusime poole 3 ajal. Tee äärde jäid huvitavad järved - vasakul pool teed Kapatadze ja paremal Jikurebi.

Nüüd oli meie suund Omalo tee poole. Tee peal külastasime kahte kirikut ja ühte kindlust. Viimases kirikus oli Jumalat teenimas sõbralik teener, kes tundis huvi meie rataste vastu. Tuli välja, et 5 aastat tagasi oli temagi Tbilisis elanud ja vene mootorratastega ringi sõitnud. Nüüd kirjutab ta piiblit ümber, joonistab kausta juurde detailseid pilte ja püüab naiste peale mitte mõelda. Mängisime omavahel mõttega, et kui oleks tsiklitega kiriku ukse alla sõitnud, oleks saanud ehk vaese mehe tagasi ilmaliku ellu meelitada.

Enne hämardumist jõudsime Telavi poest osta makarone, vorsti, Gruusia leiba ning tee äärest tomatit, kurki ja arbuusi. Tegime järve ääres esimese isevalmistatud õhtusöögi. Maitses hästi. Kastsime end veel enne magamaminekut vette. 

Gruusia 5. päev (24.07.2014)

Eilse päeva ratta ülevaatuse käigus selgus, et ratta kett pole mitte ainult väsinud ja välja veninud (lootus oli, et peab selle reisi veel vastu), vaid ühel ketilülil on mõra sees. Et Musta mere reisist oli kogemus internetist ja kohalike kaudu Kiievis KTMi remondikoha otsimisest olemas, oli seekord ette juba vaadatud, et kui peaks olema vajadus, siis Tbilisis on olemas koht, kus teatakse KTMidest ühtteist. See määras ära meie tänase marsruudi - Tbilisi.

Maka oli hommikuks teinud jällegi väga ilusa hommikusöögi - omlett, suluguni (kitsejuust), Gruusia leib, ploomimoos, tomati ja kurgi salat, viinerid, filotaignarullid. Viimaste sees olid ka pisikesed estragonilehed, mis andsid neile äratuntava estragonilimonaadi ehk Tarhuni maitse. Tarhuni sai reisi jooksul liitrite kaupa joodud, väike kartus oli, et äkki muutun näost roheliseks nagu Grinch.. Esimese pudeli ostsin kõrvalolevast marketist eile õhtul ja see maitseb oluliselt paremini kui Eestis pakutav. Reisikaaslastest kõik Tarhuni heaks joogiks ei pea. Reisi jooksul osutus lemmikuks just Natakhtari limonaad.

Hommikul enne minekut tegin paar klõpsu meie kodumajutuse juurest ja täna paistis ka Kazbegi otse koju kätte. Enne minekut uurisime võimalusi Tbilisis samasugust kodumajustust leida. Vassili tegi paar kõnet ja andis meile kontaktid ja aadressi.

Kell 10 võtsime suuna Tbilisi poole, siit on sõita ainult 120 km. Teed ääristasid rohelised mäed, ainult vaata ja silm puhkab, samal ajal voolab tee ääres jõeke. Üldiselt on tee väga hea, värske asfaltkatte all, 5 km oli ka teeremonti, kuid üsna varsti on seegi lõik korras.

Tee peal kohtame mitmes kohas lehmakarju, ühe silla peal tunduvad nad lausa püsivalt elavat, sest sõnnikukiht on seal üsna kõrge. Mõtlen endamisi, et huvitav kas selle reisiga saan ka oma mullikahirmust üle, mis 2011. aasta juulis toimunud intsidendist veel natuke sees.

Vladikavkazi ja Tbilisit ühendava militaartee ääres Gudauris on Venemaa ja Gruusia sõpruse märgiks ehitatud monument, kuid internetiavarustest selle kohta infot leida on raske.

Sama tee äärde jääb ka Ananuri klooster, mille külje all on paisjärv.

Kell 15 jõudsime Tbilisisse, kus on meiesuguste põhjamaalaste jaoks üsna hullumeelne liiklus - autod liginevad vasakult ja paremalt - sõiduradadest ei hooli keegi, oma asi kuidas ise sinna vahele ära mahud. Jõudsime Luduse hosteli juurde, kus uksed suletud ja kedagi uksele ei tule, ukse vahel ainult telefoni number. Naaber tuli küsima, et kas soovime öömaja ja pakkus suure kannutäie külma vett juua. Küll oli kosutav, kui väljas on 38 kraadi sooja ning seljas pikad tsikliriided ja jalas paksud saapad. Sõbralik naaber tegi kõne ka hosteli omanikule, kes üsna vasti ka meie juurde jõudis.
Tarmole on sõidu ajal tehtud 3 kõnet Gruusia numbrilt. Väike sahmimine asjades ja Tarmo teatab, et pass on kadunud. Gergetis mäe peal ööbides oli telki visanud koos passikoopiatega koos ja hommikul asju pakkides oli korra imelik tunne olnud, et kuhu pass sai. Kristi püüdis tagasi helistada, et ehk on keegi leidnud ja tahaks tagasi anda. Telefoni numbri oleks saanud kindlustuspoliisi pealt, mis samuti paberipakis oli. Hosteli omanik püüdis oma telefoniga samadele numbritele tagasi helistada, aga numbrid kinni või ei kutsu üldse. Helistasime Makale ka, et ehk on keegi sinna toonud. Ei midagi, otsisid ka maja läbi. Hostelis asju lahti pakkides teatas Tarmo: leidsin passi! Hiljem kutsusime seda intsidenti passipaanikaks.
Mõnus korras elamine, maja taga kinnine hoov, kus üks rõõmus labradoritüdruk ringi lippas. Vassili oli rääkinud, et seda hostelit kasutavad bikerid, selle kohta on kinnitus ka teise korruse koridori seinal, kuhu mitmed tuntud matkasellid oma nimed kirjutanud. Kuuldes, et tuleme Vassili juurest, saime 20 lariga majutuse tavapärase 25 asemel.

Õhtul jalutasime Tbilisis ringi ning tegime seal ka õhtusöögi. Maka juures saadud hinkaalid ei tekitanud suurt vaimustust, prooviti siin ka, kuid suurt vaimustust ei tekkinud ka siin. Kristi käis ka väävlisaunas, meie sellest nii lugu ei pidanud vaid nautisime lihtsalt sooja õhtut kes koos õllega kes Borjomiga. Tbilisi jätab üsna korras ja moodsa linna mulje.

Hosteli poole tagasi jalutades ostame pagarist otse ahjust tulnud sooja saia, mis pakiti ajalehe sisse, kus kevadine uudis piiripunkte ühendava tee kokkukukkumisest. Samas peame aru, et huvitav kuidas me sisse saame, sest omanik ütles, et ta ise seal ei ela. Värav oli lahti ja maja uks ka. Toas istus üks vanem mees, naeratasime talle ja läksime kööki - teda ei tundunud me häirivat, vaatas oma pooleliolevat sõjafilmi edasi. Vaatasime veel suurt paberkaarti, käisime üksteise alla dušši all ja üsna varsti kobisime ülemisele korrusele naride peale magama.

Gruusia 4. päev (23.07.2014)

Hommikupoole ööd oli telgis kuulda lehmade liikumist ja puhkimist. Läbi une kuulsin kuidas karjus vilistas ja kõva häälega midagi gruusia keeles karjus. Tundes, et midagi suurt on lähenemas, tõmbasin pea meetrijagu alla ja kohe oli ka tunda tumedat kabjalööki vastu maad kohe telgi kõrval. Seda nad siis soovitasidki, et pange heaga telk tee kõrvale.

Ärgates on imestus tõesti suur, et küll oleme pimedas huvitava koha leidnud. See tõepoolest oli loomade mäkkeminemise rada, täis ohakaid ja lehmakakat, siiski on vaated juba mõnusalt mägised.

Peale 5 tundi und pakime asjad kokku ja võtame suuna samas mäe otsas asuvale esimesele huviväärsusele Gergeti Triniti kirikule. Sinna viiv tee on selline, et minnes pole aega muule mõelda kui jälgida teed ja koos lenksus oleva juhiga sõidutrajektoori planeerida ja järskudel tõusudel tsikli käitumist hinnata. Kohati saab sõidetud nii tee servas, et mõtlen, et kui peaks teelt eksima, siis kukub läbi võsa allolevale teele tagasi. Ei saa ju tagaistmel ka muud moodi kui peaga kaasa sõita. Ülessõites kohtame keset teed seisvat Tarmot oma rattaga. Hiljem üleval olles selgus, et sealt tuli esimene kukkumine ja uute kohvrite kriimud.

Üles jõudes on aga vaade väga ilus - just selliste vaadete nimel olen nõus päevade viisi tuhandeid kilomeetreid sõitma. Üles on võimalik sõita ka taksoga, üks ots maksab 50 lari ehk umbes 20€.

Mägede vahel asuval platool on pisike veesilm, samad loomad, kelle mäkkeronimist oma telkidega takistasime, jalutavad ringi, platoo servas on pisike kirik. Kaugel pilvede vahelt paistab Kazbegi mägi. Kui võimalik, veedaksin terve nädala just siin.

Kiriku juurest avaneb vaade allolevale Stephantsmindale ja Gergetile. Umbes on aimata kus me ööbisime ja sel lehmi talutavalt memmel oli õigus, et siin üleval on tõesti paremaid kohti. Samas poleks öösel siia ülestulek kuidagi kõne alla tulnud, sest tee oli selline, et päevasel ajalgi polnud mahti pilti teha, käed olid kinni kaalujaotuse jagamisega.

Sel ajal kui kahe ratta jagu inimesi läks ülestuleku tee peal kohalike soovitatud Vassili majutust otsima, sai veedetud viimane võimalik tund lihtsalt platool istudes ja seda ilu nautides. Majutus leitud, läksime ka viimase rattaga alla. Et alla minnes sai liialt sidurit ja tagapidurit kasutatud, surid need mõlemad poole tee peal ära ning ma sain läbi küla alla jalutada. Alla jõudes polnud kehal enam ühti kuiva kohta, kõik voolas.

Sättisime ennast sisse Stephantsmindas kodumajutust pakkuva Vassili juurde, kus oli väligaraaž ehk ilusa vaatega kinnine õu. Sel ajal kui poisid esirehve vahetasid ja Kristi magas, käisin dušši all ja pesin mõned särgid puhtaks.

Majutuse hinna (35 lari) sees oli ka õhtu ja hommikusöök, mille korraldas üle tänava elav  naine nimega Maka. Kui ta tuli küsima, mis ajal me õhtusööki tahame, soovisime seda saada siis kui kohalikudki söövad. Kell 8 õhtul serveeriti meile väga rikkalik ja maitsev mitmekäiguline õhtusöök koos kohaliku gruusia veiniga. Gruusia on viimastel aastatel hakanud oma veine ja Gruusia köögi toite patendeerima, sest tihti esitletakse neid toite kui Vene või Armeenia toitudena. Keda huvitab, kuidas hinkaale teha, siis siin on üks näide sellest.

Peale õhtusööki tegime Ahtiga katse uuesti üles minna, kuid peale 45 minutist pimedas mäkke ronimist ei olnud võimalik ka jalgsi enam edasi ohutult minna nii et tuli teistpidi tagasi tulla. Ise jäin mõtlema, et aga see memm ja lehmad ju said...

Gruusia 3. päev (22.07.2014)

Et võimalikult kiiresti viisarežiimi rikkumata Gruusia piirile jõuda, ärkasime samuti nagu eilegi pool 6. Jätkasime sõitmist järgmise suure linna Volgogradini, kuhu oli veel minna umbes 200 km.

Nüüd näeb tee ääres müügil juba arbuuse, meloneid ja tomateid. Kella 10ks jõudsime Volgogradi. Peamagistraali möödes näeb tee ääres palju vanu kortermaju, mis pole just kõige uuemas korras.

Tund aega hiljem pidasime tee ääres kinni, et vihmariided selga panna, sest taevas muutus järjest hallimaks. Samas on huvitav ringi vaadata, sest oleme otsapidi jõudnud Kalmõkkiasse, kus laiuvad suured stepiväljad ja kollase karjamaa taustal on näha suuri loomakarju.

Söögikohas on teenindus kirgiisitari poolt sõbralik, kuid millegipärast toodi 5 söögiportsu asemel 6 portsu. Kristi viis selle tagasi ja selgus, et mingi salapärane devotška oli hiljem leti äärde tagasi tulnud ja veel ühe portsu tellinud. Mina see olla ei saanud, sest andsin selgelt tellimuse sisse, soovisin kohe maksta, tellimusele tõmmati ring ümber, maksin ning kordagi pärast seda tagasi leti äärde ei läinud. Läksin peale sööki hoopis kohaliku eesliga juttu tegema. Eeslid on kuidagi väga sümpaatsed loomad, sellised rahulikud ja pisikesed loomad (võrreldes hobusega).

Õhtu saabudes näeme silmapiiril mäetippe, mille taha päike kaduma hakkas. Peame tee ääres kinni, et plaani pidada. Otsustame, et sõidame edasi ja otsime ööbimiskohta.

Siiski ekslesime mingis asulas ööbismiskohta otsides ringi ning sõitsime trassilt mõned kilomeetrid maha. Leidsime mingi jõe, kuid selle kaldal käib ka vilgas tegevus ning privaatset kohta on võimatu leida. Kaotame sinna oma pool tundi kindlasti. Teeme otsuse, et otsime söögikoha, sööme kõhud täis ja jätkame sõitu kuni Vladikavkasini, seal kuskil viskame telgi maha ja hommikul lähme üle piiri. Öö on külm ja sooja on raske leida, kuigi kõik riided on kasutuses, eks väsimus tegi oma töö.

Pool 1 jõudsime Vladikavkazi, kus tankisime rattaid. Hoolimata osade soovist magama heita, tehakse otsus edasi piirini sõita lootuses, et see on avatud. Et siis saame Gruusia poolele üle ja otsime piiri ääres asuvates mägedes ööbimiskoha ja hommikul saame juba Gruusias parema ööbimiskoha otsida. Julgen vaikselt arvamust avaldada, et väsinuna pole mõistlik tsikliga sõita ning mägedes on öösel üsna raske sõita ja veel raskem ööbimiskohta leida. Ei, otsus jääb kehtima.

Tanklast väljasõites sõidame meie rattaga kogemata punase tule alt läbi (sest paremale keeramise jäme nool jättis mulje suurest rohelisest tulest) ja kohe oli ka politsei kannul. Lasi siiski meid minema - ju mõistis meie väsimust ja tähelepanematust (noh tegelikult nad nii ilusti just ei väljendunud). Sõit Vladikavkazist piirini oli mu jaoks selle reisi kõige raskem - lenksus väsinud juht, ise ka külmanud, ümberringi on kottpime, tunnen läbi pimeduse, et ümberringi on mäed, aga tulede ees suudan näha vaid piirile viivat kruusateed.

Kell 3 jõudsime piirile ning õnneks oli piir ka avatud. Vene poolel võeti meid vastu tuttava irrogantsuse ja ülbusega, seevastu Gruusia piiriületuspunkt tervitab meid oma sooja ja sõbraliku teenindusega. Kell 4 öösel jõuame Gruusiasse.

Esimene linn kohe piiri ääres on Stephantsminda, mille serval pisike küla Gergeti. Sõidame läbi küla pisikeste majade vahel olevast kitsast tänavast kuni agaramate tsiklistide jaoks mäenõlv järsuks muutub. Meie jäime allpool seisma ning leidsime ainsa enamvähem sileda ja mitte väga kaldus pinna. Tundub nagu oleksime mingi mäkkke viiva raja peal. Pimedas on kuulda, et kohe kõrval voolab suur oja. Telki üles pannes näeme, et alt külast tulevad pimeduses inimesed meie poole ning lehmad nende kannul. Küsime viisakalt, et kas siin telkida võib? Imestavad, et siin ja telkida?! Ei no võite küll, aga üleval pool on ilusamaid kohti. Paluvad telgid panna rohkem tee serva, sest seda teed kasutavad lehmad. Silmad sulguvad 4:30.

Gruusia 2. päev (21.07.2014)

Ärkasime pool 6 kui päike juba tõusis. Pakkisime kiirelt asjad kokku ning eriti kiired jõudsid veel tassi kohvigi keeta.

Õhtul olid ühed noored telgiga tee ja järve vahele ööbima jäänud ning just selle koha peal oli nende telgi kõrvale teele tekkinud öösel sadanud vihmast suur mudane mülgas, kust poole 7 ajal gaasituuride saatel läbi ronisime. Poole 8 ajal teeme enda ja porgandite tankimise pausi.

Üha enam näeb teede ääres helesiniseid maju, isegi kirikuid ning paljudel majadel on tumesinine katuseplekk - justkui pakutaks Venemaa poodides neid soodushinnaga. Tee ääres näeb vastupidiselt eilsele võsale ja mädasoole juba ilusamaid vaatepilte näiteks päevalillevälju ning kohalikud põllupidajad müüvad kartuleid ja õunu.

Mõtlen endamisi, et see Venemaa on nii suur ja siin on Eestiga võrreldes väga palju inimesi. Kui Venemaa oleks suutnud oma terava mõistusega inimesi Venemaal hoida ning toimetaks õige suunas, oleks see üks hirmuäratavalt suur ja võimas riik.

Läbisime mitmeid remonditavaid teelõike ja samas suutsime kokku lugeda 6 toimunud autoõnnetust.

Poole 10 ajal õhtul tangime rataste paagid järgmiseks päevaks täis. Tanklas on Tarmo hädas ühe tõmmunahalise venekeelt rääkiva jutuka mehega ning hõikas seetõttu mind appi. Mu vene keel on ka roostes, aga tasapisi saab hakkama. Usbekistanist pärit mees küsib kust tuleme ja kuhu läheme. Küsin siis vastu et, kust nemad tulevad? Moskvas käisid tööd tegemas ja nüüd suunduvad tagasi Usbekistani. Ahti tuli midagi küsima, siis küsis usbekistanlane, et kas see on mu mees. Vastan igaksjuhuks, et jah on küll. Siis küsis ta lisaks et kus ööbime. Kuuldes, et telgis, siis küsis juurde, et kas magame kohe rataste kõrval? Jaa, ikka. Küsin head söögikohta,  kus liha süüa saaks, mille peale ta soovitas nende poolt heakskiidetud kohvikut paar kilomeetrit edasi. Lahkume tanklast, lehvitan neile samal ajal kui nad mingi kohalikuga räägivad, kel hobune vankri ees.

Saime söögid telllitud ja tõepoolest pakuti lambalihast guljašši selliselt, et ma alles eelviimase veidi toorema tüki hammustamisel aru sain, et tegemist on lambalihaga (mida ma ei söö). Samal ajal veeresid kohviku parklasse ka usbekistanlase seltskonna autod, mille katustele kinnitatud kärud ja lauad ja muud kraam. Ise mõtlen, et huvitav töö. Kas lauad olid müüdava kauba väljapanekuks või ongi töö Moskvast laudu usbekistani vedada. Huvitav oli tema küsimus selle kohta, et kas me magame otse rataste kõrval. Siiski keeravad otsa ringi ning lahkuvad oma soositud kohvikust, ei tea kas me hirmutasime nad ära.

Kell 10 õhtul leidsime endale laagriplatsi teest eemal kasesalus, kust avaneb vaade eemalolevale maanteele ja päikseloojangust värvitud taevale. Kell 22:45 öörahu. Tänane läbisõit 1010 km.

Gruusia 1. päev (20.07.2014)

Kogunesime laupäeva 19. juuli õhtul Tarmo juurde, et veel viimased asjad ratastele paigutada, Vana Tallinnad (kui hea maksevahend) rataste vahel ära jagada, koos saunas käia ja varakult magama minna. Minu lisandumisega tekkinud raskus sai jaotatud selliselt, et mu asjad on Tarmo kui suurema mahutavusega ratta peal, aga ise istun Ahti kui kergema ja tugevama ratta peal.

Sel ajal kui Kiku oma rattal sidurit parandas, juhtusin enda passis silmama, et Venemaa transiidiks on märgitud 6 päeva. Toas olid teiste passid laual ning piilusin sisse ja avastasin jubedusega, et neil on sama koha peale 10 päeva märgitud. Muidugi, kuidas ma ei taipanud Oikumenas kohe kontrollida, et kas mulle ka 5 päevase transiidi erisus tehti või mitte. Veidi kogusin julgust ja siis mainisin vaikselt Tarmole oma avastust. Kristi kuulis ka seda ning teatas kiirelt sellest ka Kikule ja Ahtile. Sellega olin ära rikkunud teiste plaani rahulikult läbi Venemaa Gruusia poole kulgeda. Õnneks võtsid teised reisikaaslased halba uudist rahulikult. Niipalju sai plaani muudetud, et polnud mõtet nii varakult minekut sättida kui esialgu plaanitud - kui piiripunkt on avatud ainult teatud kellani, siis satume sinna just sel ajal kui see suletud on ning nii võib tahtmatult viisarežiimi rikkuda.

Tarmo oli meile teinud vestid kirjaga Carrot Racing Estonia. Carrot siis sellepärast et KTMid on oranžid nagu porgandid s.h. Tarmo oma mis pealt on küll elektrisinine, aga seest tegelikult ikkagi porgand ;)

Startisime 20. juuli hommikul Tartu lähistelt Luhamaa piiri poole 9:15. Piirile jõudsime veidi enne kella 11. Eesti poolel läks kiiresti, tuli vaid tasuda piiritoimingute jaoks sümboolne summa. Vene piiril läks aga migratsiooni- ja sõiduki läbiveo pabereid täites kauem aega ning Venemaale sisenesime kella 14 ajal. Esimene tankimine Venemaal ja juba ütlevad, et kaardiga maksta ei saa. Sularaha läks käiku ja nii mitmed järgmised tankimised.

 Kella 19 ajal tegime õhtusöögi, kell 20 panime paagid täis ja pimeduse saabudes kella 21 ajal leidsime telkimiskoha Moskvast 200 km kaugusel järve kaldal. Selle päeva läbisõit piiriületuse tõttu ainult 610 km.

Gruusia reis 2014 - proloog

Sõbrad olid Gruusia reisi planeerinud juba 2012. aasta Musta mere reisist saati. Laias laastus on enne reisi planeerimist vaja teada sihtkohta ja reisijaid. Et Gruusia kui sihtkoht oli paigas, oli algusest peale kindel seisukoht, et õrnema poole esindajaid kaasa ei võeta. Tahavad võibolla mugavamaid tingimusi ja segavad igasugust otsustamist - kui palju sõita, kus ööbida, kui palju peatusi teha, kus süüa jne. Ühest varasemast reisist oli seesugune kogemus olemas. Minu panus selle reisi planeerimisse piirdus Kaukasuse regiooni kohta paberkaardi hankimisega.

Siiski selgus reisi planeerimise käigus, et üks sõitjatest Krister aka Kiku tahab oma elukaaslaase Kristi kaasa võtta. Teine sõitja Tarmo tahtis selle peale ka oma elukaaslase Kaire kaasa võtta, aga talle ei antud töölt 3 nädalaks puhkust.

4. juulil sain kirja, kus kutsuti Tartu Noortetuuri rattadistantsi turvamisele. Lugesin kirja läbi ja otsustasin, et jätan seekord vahele, küll neid turvajaid leidub. Siis tuli aga teisest allikast otse korraldajalt palve, et ehk saaksin ikka tulla. Kui nii hädasti vaja on, siis ikka lähen appi. 8. juulil toimunud võistlusel kohtasin Tarmot ning vaatasime koos ratta komplekteeritust üle kui ta niisama mainis, et nii suured kohvrid said, et ei teagi midagi sinna sisse panna. Ma siis tögasin vastu, et noh võib ju mu asjad sinna panna ja sadulal ju ka väikse ruumi leiaks. Selle peale ütles ta, et tema poolest võin ma vabalt tulla. Oot, ära nüüd sellise asjaga nalja tee, tegelikult ka mõtled nii? No tule. Samal õhtul küsisin kolmandalt reisisellilt Ahtilt, et kas ta on ka minu tulekuga nõus. No tule, pole selle vastu kellelgi midagi.

Siis läks rabelemiseks - järgmisel hommikul viisin viisataotluse Oikumena reisibürosse sisse. Et teised olid saanud transiitviisa tavapärase 3 päevase läbimise asemel 5 päevase erisusega, siis tähendas see viisataotluse esitamist Gruusia saatkonna Tartu konsulaaresindusse, sest Tallinna oma ei olnud antud erisust lubanud. Konsulaaresindus Tartus võtab vastu vaid kolmapäeviti ja väljastab viisasid reedeti ning vormistamiseks kulub 5 päeva. Mina aga olin oma taotlusega laua taga just kolmapäeval ja reisi alguseni oli siis veel 11 päeva ja võimalikke tähtaja sisse sattuvaid reedeid ainult 18. juuli ja ilma kiirviisa tasuta tähendas see, et taotlus pidi loetud minutite jooksul konsulaaresindusse jõudma. 17. juulil siiski tuli vastus, et võin oma viisale järele minna. Et reisi esimese osa kuupäevad olin jaanuaris puhkusegraafikusse huupi pannes täppi pannud, küsisin veel ühe lisanädala tööjuurest puhkust juurde. Kiire ettevalmistus võimalike soovitud külastuskohtade osas tehtud ja reis võiski alata.