Gruusia 20. päev (08.08.2014)

Viimane päev, täna jõuame koju. Kella 6st kui veel väljas veidi hämar oli, hakkasime kodupoole liikuma, et valges veel koju jõuda. Öö oli niiske, aga magada sai õnneks hästi, sest tuult täna öösel polnud. Mööda Moskva ringteed sõites tõusis ka päike ning nüüd ongi mul Moskvast päikselised mälestused.

Kuskil Moskva ja Koidula vahel hõljus õhus suitsuvinet, mis andis märku sellest, et kuskil on tõenäoliselt suurem metsatulekahju. Sellist müstilist läbi udu ja suitsuvine sõitu jätkus paljudeks kilomeetriteks.

Selline näeb välja 8000 km sõitnud ratas.

Kella poole kuue ajal õhutl jõudsime Pihvasse. Enne käesolevat reisi oli Pihva linna külastus ema ja isaga minu ainus Venemaa külastus. See võis olla kuskil 1987. või 1988. aastal kui me sõitsime tiiburlaeva Raketaga mööda Emajõe Peipi järele, sealt omakorda Lämmijärevele ja Pihvasse.  Emal oli seljas valge kleit, millel mustasäbrune muster sees. Mäletan, et laev randus jõe ääres täitsa linnas sees ja kui me linnast tagasi laeva peale tulime, siis tänav oli nii kaldu, et jooksime hoovihmas võidu vihmaveega mööda tänavat alla jõe poole. Vaatasin kael õieli paremale ja vasakule, püüdes oma mälusopist leida tuttavaid kohti. Tundub, et nüüd 26 - 27 aastat hiljem nägin seda kohta, kus meie laev tookord randus. Või nägin vähemalt väga sarnast kohta. 

Piiri peal võttis meid isegi Vene poole peal vastu sõbralik teenindus. Piirivalvuritädi küsis kas Gruusias on ilus ja ei pahandanud meiega, et meil läbisõidukaarti polnud. Selgitasime ilusti, et küsisime seda 3 korda, aga ei antud. Oleme tagasi tsivilisatsioonis - just selline oli tunne peale piiriületust. Keegi ei kahtlusta, ei õienda, teenindus on viisakas ja piirivalvurida ajasid meiega inimeste moodi juttu.

Õhtul kell 19 nägid meie silmas jälle Eestimaad, küll on hea tunne. Siin on nii-nii ilus.

Täpselt koduväravas näitas Tarmo odomeeter 1000 km. Tarmo koer ei tahtnud peale 3-nädalast eemalviibimist enam peremeest tunnistada. Tarmo naine Kaire oli meile kojusaabumiseks võileivatordi teinud, ai kui hästi see maitses.

Järgmiste reisideni!

Gruusia 19. päev (07.08.2014)

Et meil oli tänaseks ööks nii luksuslik öömaja, tõusime sellele vastukaaluks kell 5 ning peale kuivanud telkide ratastele pakkimist saime 5:30 Moskva poole liikuma. Motelli omanikust polnud sel ajal märkigi, võibolla magas ta veel oma puhaste käteräti virnade vahel õndsat und.

Tee Rostovist Moskva poole on üksluine ja mingeid erilisi vaatamisväärsusi ega vaateid nautida pole, Kulgeme mööda hõreda liiklusega laia pikka sirget teed ainult tanklast tanklasse. Tundub, et edeneme päris kiiresti, nii 100 km tunnis.

Mida päev edasi veeres, mida kõrgemale tõusis päike ja mida soojemaks läks ilm, seda rohkem ilmus liiklusesse ka autosid ning vastassuunast isegi teisi tsikleid. Oleme politseinike suhtes jälle suurema tähelepanu all ning üks korjas isegi Tarmo meie grupi keskelt välja. Jutuajamine oli siiski olnud ainult informatiivne teatades meile, et neid on teavitatud, et palju tsikleid liigub ringi, sest kuskil lõuna poolt on motokokkutulek. Miks ta selleks siis meid kinni pidas, jäi arusaamatuks. Tundub täitsa võimalik, et kuskil on kokkutulek, sest kui esialgu tundusid vastutulevad tsiklid haruldased ning me neid lugema hakkasime, siis lõpuks ei suutnud sellest hasardist enam loobuda ja saime päeva lõpuks kokku loetud neid lausa 70.

Keskpäeva paiku muutus liiklus juba nii tihedaks ja tee nii kitsaks, et tee lihtsalt jõuga tehti laiemaks. Tee oli teemärgistuse järgi kahesuunaline, kummaski suunas ühe sõidurajaga. Tegelikkuses tekkis teele kummaski suunas kaks sõidurada, tee kõrvale teetammmilt alla kolmas sõidurada ja teisele poole teed palistavaid puid veel neljaski. Igaüks kasutas edasiliikumiseks loovust ja nahhaalsust.

Hooti saime kaela ka pisikesi vihmavalinguid, aga et ilm oli soe, siis vihmariideid keegi selga ei tahtnud panna. Vaid 10 minutit peale vihma lõppemist olid riided sõidutuulest juba uuesti kuivad.

Mida rohkem Moskvale lähemale jõudsime, seda rohkem hakkas tee kulgema läbi teemaksu putkade. Et neid riburadapidi muudkui vastu tuli ja meie sularahavarud selja taha jäänud luksusliku öömaja (majas, mitte telgis) tõttu olid kiiresti kokkukuivamas, tekkis korra tõrge, et kaua see veel kestab. Nägime ühes teeäärses parklas ühte rekkamees ning, et rekkamehed peaksid sel teemaksu teemal pädevad olema, saatsime Kristi järele pärima. Õnneks oli sealt poolt info positiivne ning ainult üks putka veel enne Moskvat 30 km pärast tulemas, Tal oli õigus nii see oli.

Sularaha puuduse tõrkest tekkis ka tankimise tõrkeid, sest päris igas tanklas ei saanud kaardiga maksta ning päris igas tanklas ei saanud ükskõik, millise kaardiga maksta. Nii juhtuski ühel korral, et kolme ratast tangiti kolmes erinevas tanklas. Peatus järjekordses tanklas õhtul enne kella 19. Kellel on silmad sitikaid täis, kellel hammas valutab ja kes on lihtsalt väsinud.

Kella 18 ajal hakkas hämaramaks muutuma ja Moskva kõige suurem ringtee lähemale jõudma. Selge oli see, et magada tuleb telkides ning mida lähemale linnale minna, seda vähemaks jääb telkimisvõimalusi. Keerasime tee pealt teeäärsesse rekkadega tihkelt täistuubitud parklasse. Siin seal oli näha mahakukkunud arbuuse ning mõne rekka lahtised tendid paljastasid suured arbuusikoormad. Nii kõikidel rekkadel. Jäime nõutult öömaja otsima ja uimerdama kuni meile astus ligi üks mees käes arbuus. Ta ulatas selle "rebjatadele" ja ootamata tänu astus eemale. See ei olnud vene mees, vaid keegi kuskilt sealtpoolt, kust me tulime. Väga armas temast.

Seal samas lähedal võsa taga põllu peal leidsime oma telkidele ka kohad. Moskva Domodedovo lennujaama lähedusest andis märku kauguses kajav lennukite õhkutõusu ja õhu käristamise hääl. Panime telgid püsti, sõime õhtusöögiks arbuusi ja kobisime kella 22st magama. Väljas udutab, kõik on niiske ja porine. Tänasest päevast jäi selja taha 1198 km.

Gruusia 18. päev (06.08.2014)

Ka täna öösel sadas vihma ja ümberringi puhus kõva tuul. Et olime mägisel karjamaal, kus hein paks ja kohev, ei olnud tuult telgis tunda. Kell 6 ärkasime kui üks mees ja pakkisime vihmasajus oma veest läbiligunenud telgid ja muud asjad kokku. Kolmveerand tundi hiljem olime valmis Gruusia selja taha jätma. Sõitsime läbi inimtühja Stephantsminda ja olimegi juba piiril. Gruusia ja Venemaa vaheline piiriületustee on väga maaliline - kahelpool kõrguvald kõrged kaljud ja tee kõrval voolab jõgi, korraks tuleb põigata ka tunnelisse. Imetlen tagaistmelt vaadet nagu oleks siin esimest korda. Eks see osaliselt olegi ju tõsi, sest tulles oli kottpime ning raske oli aru saada kas olid tunnelis või sõitsid jõeäärsel teel.

Ootuspäraselt saime Gruusia poolelt kiirelt üle ning Vene poolel tuli jälle väga kaua passida. Ei mõista, et kas me suudame alati nii täpselt piirile jõuda, aga jälle oli piirivalvuri putkas üks öisest vahetusest frustreerunud naisterahvas, kes meid enam ei teenindanud, sest järjekordne vahetus oli läbi saanud ning uus vahetus saabus alles tunni aja pärast. Kogu selle aja jooksul tuli seista vahetult putka ukse taga ja Kristi oli nii vapper, et ajas käed puusa ja ütles seal ühele armeenlasele, et "rohelised" lähevad järgmisena, viidates 5le neoonvestides tegelasele. Armeenlane tundus kehaehituse poolest olevat kas endine poksija või maaldeja. Pigem poksija, sest ülemine hambarida oli kuldset karva. Kell 7 piirile ja 9:50 minema, tõhus töö seal piiril.

Üsna varsti olime Vladikavkazis, kus tuli ära otsustada kas lähme Moskva poole tuldud teed pidi või valime tee läbi Rostovist Doni ääres. Suutsime raadioside kaudu otsutada tagasi minna teist teed, mis peaks kiirem ja vähem väsitav tee olema. Peatuse ajal suutsime ka Ahti nõusse rääkida. Kahtlused kiirema tee kahjuks olid seotud Venemaa ja Ukraina piiril toimuvaga, on ju Rostov seal samas piiri lähedal, kus kokkupõrked toimuvad. Otsustame, et hoiame tempot peal ja püüame võimalikult kiiresti ohupiirkonnast läbi saada.

Vladikavkazis läks ilm juba ilusaks. Edasi aga liigume kohati vaevaliselt. Kikul ikka hammas valutab ning aegajalt on vaja peatuda valuvaigistite võtmiseks. Kohati tundub tal tuju juba päris nii heaks minevat, et tekib kahtlus ega ta nende valuvaigistitega liialdanud pole. Peatume ainult tanklates, aga et Kikul ja Kristil rublad otsas on, otsime ainult kaardimakse võimalusega tanklaid. Korra tuli isegi kolmele rattale võtta kütust kolmest erinevast tanklast.

Nägime tee ääres viita, mis näitas sihti Elbrusele, mis oma 5642m kõrgusega on Venemaa kõrgeim mäetipp Tee ääres on näha mikrobusse, mille küljele kirjutatud katastroofikiirabi. Mõtlen endamisi, et millise katastroofi kannatanute teenindamiseks need küll ette nähtud on. Mitmel korral nägime ka üksikuid sõjaväe veoautosid.

Õhtul kella 20 ajal ja ainult 650 km hiljem olime jõudnud Krasnodarski kraisse Pavlovskaja lähistele, kus silmasime tee ääres  söögikohta. Tegemist oli itaalia restoraniga, kus sain kõige autentsema ja maitsvaima Cesari salati iial. Tarmo sai seljanka, millega ta või vastupidiselt eelmistele samuti väga rahul olla. Ahtit vaevab juba eilsest õhtust kõhuvalu ja tema süüa ei taha. Restoranis harjutavad oma tantsusamme kaks noores eas tüdrukut, ju saab öö saabudes siin ka varieteešõud nautida. Peale sööki jäi silma samas kõrval olnud motelli. Läbisõit on olnud plaanitust väiksem, aga väljas hakkab juba hämarduma ning ärkasime ju ka üsna varakult. Motellis ööbimise poolt räägib kaks asjaolu - ei pea märjas telgis magama ning hoiab hommikul aega asjade pakkumise pealt kokku. Läksin hinda ja tingimusi uurima, selgus, et on kaks kahest tuba, kuid kolmanda inimese mahutab ka ära. Tegime peremehega kaupa, 3000 rubla peo peale ning minge peske ja magage. Kätterätte tõi aga ainult neli. Küsisin, et kas viiendat ei saa, siis vastas irooniliselt altkulmu, et need on ju kahesed toad. Andsin enda räti Tarmole. Pakkisime telgid lahti ning riputasime need kuivama, kes siis ratta peale või motelli räästa alla.

Käisime veel Tarmo ja Kikuga kõrvalolevas tanklas veidi kosutust otsimas ning seal oli üsna kena koht hommikul kiirelt söögipoolise saamiseks. Enne uinumist vaatsime veel telekast Venemaa propagandat Ukraina suhtes ning Venemaa arvamust puu- ja köögiviljade impordi keelustamise kohta. Donetsk jääb meist 350 km kaugusele. Head ööd!

Gruusia 17. päev (05.08.2014)

Terve öö krõbistas vaikselt vihma sadada ja kui on hea telk, mis vett läbi ei lase ja on soe ja kuiv olla, on mu jaoks kõige uinutavam hääl vihmakrabin telgi katte peal. Kell 8 kuulsin kuidas Tarmo, Kristi ja Kiku juba telkidest välja tulevad ja asju pakivad. Hoolimata rammestusest tuli ka ennast üles ajada. Nagu kogu reisi ajal, siis on ka sel hommikul mu ülesandeks kõik telgis sees olevad asjad ära pakkida. Telgist välja tulles on mu imestus päris suur ning mõtlen, et valges poleks iial sellisesse kohta magama jäänud. Ümberringi on võsa ja kuiv krõbe hein ning kohe telgi taga prügihunnik kohas, mida olin pimedas just heaks lamedaks kohaks hinnanud. Pool tundi hiljem sõitsime tuldud teed tagasi võsast ja paneelmajade vahelt läbi eelmisel õhtul külastatud söögikohta. Seal saime hommikusöögiks praetud mune, vorste, juustuvõileibu.

Peale hommikusööki seadsime sammud Stalini muuseumisse. Stalin on Gorist pärit ning Gruusia rahvas on tema, kui juba noorest peast väga andeka strateegi, üle ääretult uhked ning selle tunnistuseks on juba muuseum ise. Muuseumi külalisteraamatust näeb sissekandeid: "Ostan pileti ainult sellepärast, et Gruusia rahvast toetada", "Arusaamatu miks sellist meest ülistatakse ja talle muuseum loodud on!".

Muuseumi ees on Stalini kuju, mille taga leiame mitu kutsikat, kellele muuseumitöötajad lahkesti kohe hommikul ka süüa toovad. Kutsikate ema võtab meid ka rahulikult ja sõbralikult muuseumi ees vastu. Oleks ometi keegi, kes tegeleks loomade steriliseerimise ja kastreerimisega, siis pidurduks massiline hulkuvate koerte juurdesünd. Selline institutsioon nagu loomade varjupaik on muidu Gruusias olemas, aga nad ei ole eriti tugeva hääle ega eriti tugeva eelarvega, mistõttu nende tegevus ei ole eriti vilja kandnud. Üldine seisukoht on et odavam on hukata kui nende varjupaigas pidamise ja neile uue kodu otsimisega tegelda.

Stalini sünnipärane nimi oli Josif Dzhugashvili ning fotode järgi vaadates oli noorena täitsa kena mees. Seda nime kandis ta seni kuni ta Gruusias oma ambitsioonikate võimuõõnestamise plaanidega tagaotsitavaks kuulutati. Seejärel emigreerus ta Venemaale, kus temast sai see, kellena meie teda teame. Muuseumis ei ole aga nendest tegudest sõnagi, on ainult ülistavad sõnad sotsialismist, kolhoosidest, sovhoosidest, viisaastakuplaanidest ning mõni sõna sellest, et mõned pahad vastuhakkajad said natuke karistada. Tema perekonna ajaloos leiame fakte sellest, et ta esimene naine suri 22 aastaselt ning kokku oli tal 3 naist, kes kõik järjepanu müstilistel põhjustel ära surid.

 

Muuseum on ehitatud Stalini kodu kõrvale ning selle ümber on relvastatud mehitatud valve.

Tund aega sõitu ja oleme Gorist Jvari kloostri juurde jõudnud. Suure tee pealt keerasime maha tolmusele pinnasteele, tagasipööre suuretee alt läbi ja juba olimegi keset heinamaad ning edasi läbi võsa ja järskude tõusudega kiviklibusel teel. Me ikka oskame leida kõige ilmvõimatumaid teid, sest kloostri juurde viib ka ilus sile asfalttee, aga milleks hea tee, kui saab läbi võsa.

Kloostri juurest avaneb vaade Mtshketa linnale, mis oli Gruusia algne kahe jõe ühenduskohta rajatud pealinn. Praegune pealinn Tbilisi on kohe siinsamas kõrval, kuid sinna me seekord enam ei lähe, vaid võtame mööda militaarteed suuna tagasi Stephantsmindale.

Stephantsmindasse jõudes keerasime sisse esimesse tanklasse, et homseks hommikuks paagid täis panna. Kohe tanklasse sisse sõites küsitakse et kas meil öömaja vaja on. Vastan, et jaa, me teame Vassilit! Kohalikud naeravad selle peale. Kaks tanklameest pärivad mu käest, et kas Eestis on ilusad tüdrukud? Vastust ära ootamata ütleb üks teisele, et on ju küll, ise näed ju! Vaat kus on mehed, näevad läbi kiivri!

Et meil Ahtiga ainukesena veel sularaha alles on, siis on surve teiste poolt väga suur see laiaks lüüa. Läksime ühte söögikohta, kus võtsime menüüd juba ette. Kui teenindaja küsima tuli, siis keerutas Tarmo 3 larist näpu vahel ja ütles, et rohkem raha pole. Venelannast teenindaja naeris selle peale ja ütles, et siis on küll kehvasti, selle raha eest saaks vast leiba. Otsustasime siiski turult kohalike tomatite, kurkide, sibulate, ploomide ning leiva ja vorstide kasuks.

Kell 16 leidsime militaartee ääres Stephantsminda külje all mäenõöval endale laagriplatsi, kus veedame reisi viimase õhtu Gruusias. Poisid tegid lahti allesjäänud Vana Tallinna, Kiku tegi hambaravi, mis hõlmas tuimestusena samuti Vana Tallinnast. Küsisin teistelt, mis on nende kõige eredam hetk reisilt. Tarmo ja Ahti koos minuga annavad oma hääle Kazbegile, Kristi jaoks oli kõige mõnusam õhtu see kui Omalost tagasi alla olime jõudnud, Kiku ei olnud hambavalu tõttu võimeline hääletama. Kiku ostis poest suveniiriks kaasa viinamarjaviina chachat, mida saime Vana Tallinna korgi sees tükk aega põlemas vaadata - vot nii kange kraam on!

Kuulasime Tarmo telefonist pimeduse saabumiseni eestikeelseid lugusid näiteks Ruja loomingut. Et muusika paremini kostuks, kasutasime käepärast võimendit. Magama läksime varakult, sest ärkama peame varakult.

Gruusia 16. päev (04.08.2014)

Siipeelgaaad!!! Terve telk oli sipelgaid täis, sest olin telgi luku 1 cm ulatuses kogemata lahti jätnud ja öö jooksul oli toimunud telgi vallutamine. Mõned kõndisid keha peal, aga enamus neist oli mu madratsi all midagi head söömas - ju see neid sisse meelitaski. Hoolimata sipelgatest ja juba kõrgele tõusnud päiksest jätkus mul und kella 10ni. Ahtil polnud mu põõnamise ajal ennast millegi muuga lõbustada kui õhtul samas kõrvale öömajale jäänud poolakaid ja prügist randa pildistada. Telgist väljudes leidsin siiski ühe pirni, mille lehm maha jättis, kui ma teda piiludes ehmatasin. Viisin selle lehmakarjale ja sain nii välja selgitada kõige julgema lehma! Virgusime, pakkisime ja Ahti tegi kõne Abhaasia välisministeeriumi lehel antud numbrile. See aga ei vastanud mitte ühegi suunakoodi kombinatsiooniga öeldes, et tegemist on vale numbriga. Ega siis pole muud teha kui uuesti Zugdidisse internetipunkti. Saatsin teistele sõnumi, et hakkame varsti liikuma, nad olid ka üleval ja andsid teada soovist kohvi ja hommikusööki saada.

Läksime samasse kohvikusse, kus olin eile müüjaga viisadest rääkinud. Muidugi tahtis ta teada kuidas meil läks ja kas saime viisataotlused esitada. Üldse võetakse Gruusias sind kohe kui tuttavat vastu kui oled kasvõi korra varem rääkinud. Sealt saime ka hommikukohvid ja kõrvalt putkast shaurmad, kuid mis kõige tähtsam, teadsin, et seal on internet. Sain nende käest parooli ja kohe oli ka vastus meili peal olemas öeldes, et neil on 5 päeva aega taotlust menetleda ja arvestagu me siis sellega ja muutke viisa kehtivuse kuupäevad ära. Mnjah, kirjutasime, et me ei teadnud ju viisast ja ootame piiril ja kas oleks võimalik kuidagi kiiremini. Võibolla kui oleks saanud enne helistada ja siis taotlused saata, oleks kuidagi leebemalt 5 päeva menetlemisõigusest kinni hoitud. Et ei jääks valet muljet nagu oleks see minek kuidagi planeerimata olnud, siis tegelikult oligi see minek planeerimata, sest osa seltskonnast oli algusest peale sinna mineku vastu ja nii neid võimalusi uuritud ei saanudki. Reisi käigus aga meel muutus ja oldi nõus minema ja proovima. Kui eile aga tuli teade, et viisasid on vaja, siis kukkus osade reisikaaslaste motivatsioon madalale.

Ega siis pole midagi, tuleb leppida, et meil pole aega siin viisasid oodata ja tuleb suund tagasi Stephantsminda peale võtta, et sealt piirile minna. Hüppasin poest läbi ja haarasin kaasa ühe vee ja ühe Fanta. Kui kassasse läksin, siis oli juba üks kohalik noormees mu ostude eest tasunud. Tänasin teda ja läksin teiste juurde tagasi ja võtsime suuna Tbilisi peale. 

Zugdidist Stephantsmindasse on 437 km, mis on ju üks pisike suts arvestades meie varasemaid sõitmisi. Sõitsime läbi Senaki ja Kutaisi, kuid sõit ei edene ega edene. Pidevalt on erinevaid peatusi ja tee pealt mahasõite lootuses midagi huvitavat näha. Et on esmaspäev, on paljud muuseumid ja vaatamisväärsused suletud. Mõtlen endamisi, et kas pause tahetakse sellepärast, et sõita ei taheta või ei taheta sellepärast sõita, et tahetakse midagi näha. Küsin, et kas meil on midagi konkreetset silmas, mida me näha tahame? Tegelikult mitte, aga kuhu kiire on? Ei olegi kuhugi, aga selle tempoga me Stephantsmindasse ei jõua täna. Tuli välja, et plaan oligi meile teadmata vahepeal muutunud. Selgus, et tegelikult hakkas Kikul eile õhtul üks prooviplommiga hammas valutama ning sealt tekkisidki viivitused.

Õhtu eel oli mitu erinevat arvamust, kuhu ja kuidas peaks edasi liikuma ja kus süüa. Ühed tahtsid Gori muuseumisse homme minna st tuli Gori linnas telgiga öömaja leida, ma oleks 65 km edasi Mtshketani sõitnud, sest seal on Jvari klooster ja seal on veidi rohkem ruumi ja ilusam vaade, Tarmo oleks hea meelega veel edasi sõitnud ja Ananurisse veehoidla äärde ööbima jäänud, kuid oli nõus ka Jvarini sõitmisega.

Kui me kell 19 pärast 250 km Gorisse jõudsime, pidasime Stalini muuseumi lähedal olevas parklas kinni. Olin nõus ükskõik kelle plaaniga kuhu tahetakse minna ja mida teha. Siis oli selge, et Gorist kaugemale me ei lähe. Toimus arutelu selle üle, et kes tahab poest süüa osta, kes tahab väljas süüa, kes on juba virsikuid söönud, kellel polegi kõht enam tühi jne. Lihtsuse mõttes otsustasime, et lähme otsime koha, kus väljas süüa saab, aga see pidi kindlasti olema koht, kus saab kaardiga maksta, sest osade viimane sularaha oli hotellile kulunud.

Leidsime ühe õllebaari, kus oli kaetud pikk laud, mille taga istusid ainult mehed ning käimas tundus olevat üks suuremat sorti pidu. Väljas oli endiselt mõnus soe ja saime seal istuda. Saime kõik soovitud söögid tellitud ning üsna varsti toodigi juba meil kahepeale tellitud Cesari salat ja üks tavaline Gruusia salat (tomati-kurgi salat). Originaalsest Cesari salatist oli see salat kaugel, sest see oli hulga parem - ohtralt hõrku kanaliha, värske tomati tükid, mõned mustad oliivid, see kõik majoneesis ja ohtralt riivjuustu peal. Jagasime seda kõigiga. Seda kõike 5 lariga. Hiljem toodi ka teiste kotletid, salatid ja praekartulid. Pärast sööki olid kõigil juba helgemad mõtted peas ning suundusime läbi paneelmajade kvartali sinnsamasse jõe äärde ööbima.

Gruusia 15. päev (03.08.2014)

Eile õhtul olime enne osade magamajäämist ja enne teiste öiseid seiklusi linnas pidanud pisikese koosoleku, kus tegime tänase päeva plaani. Plaan nägi ette et ärkame varakult ja stardime kella 10st. Siis jõuaksime Sukhumisse ning sealt edasi Salme ja Sulevi külla. Seda muidugi juhul, kui meid üle Abhaasiasse lastakse, sest need kohad asuvad kõik selles piirkonnas.

Teised olid hommikuks tagasi jõudnud  ning ei näitanud veel ärkamise märki. Nende tulekut ma öösel ei kuulnud, kuigi meil oli maja uks öö läbi lahti, aiavärv avanemisel kriiksub ja sulgemisel langeb raske metallise pauguga kinni ning nende tuppa minekuks tuli me toast läbi minna. Et meil kogu öö ühelt poolt aken ja teiselt poolt uks lahti, on hommikuks sääsed need kohad, mis palavusega teki alt välja paistnud, hommikuks täpiliseks nõelanud. Enne 9 seadsime Ahtiga sammud juba teadlikult Goodwilli kohviku poole. Tagasi tulime kõrvaltänavat mööda, et endasse veel Batumist pilte, lõhnu ja mälestusi imenduda lasta. Näeme kaugelt üht tüdrukut, kes tänava ääres kõnniteel kassipojale süüa annab. Jõuan juba öelda, et vaata kui väike ta on, kui näeme, et neid on tegelikult kolm ja nad on veel väiksemad kui tundusid. Seda nähes on süda veidi kergem nende paljude hulkuvate loomade pärast, kes ilma peale hooleta jäetud. Nägime ka kohalike eluolu.

Enne 10 jõudsime tagasi ning mu suureks imestuseks olid teised ka üles ärkanud ja tõenäoliselt hommikusöögi otsingutele suundunud. Vahepeal käis peremees, kes algselt kokkulepitud kahele päevale lisaks võetud päeva eest rahale järele tuli. Raha oli teleka peal nagu eilegi kui ta ka raha otsimas käis, aga siis me ei osanud seda sealt leida.

Et meil asjad juba pakitud olid, siis panime need ratastele ja Ahti pani ratta käima, et testida kas kütusepump ikka veel töötab. Nope, ei tööta! Kiirelt otsisime Kiku bensupumba välja. Selleks ajaks kui Tarmo shaurma (kebab tortilla sees) näpus tagasi tuli, oli bensupump juba vahetatud. Varsti olid ka Kristi ja Kiku tagasi ning saime kella poole 12 asjad pakitud.

Batumi tahaks meid justkui endas hoida. Keegi on auto otse värava ette parkinud - meie sehkendamised ja katsed väravat avada, ei pane kedagi oma autot eest liigutama. Naabrinaine hõikas meestele ja naksti sõideti auto värava eest ära. Lisaks olid eile töömehed kõrvalmaja viimistuseks tükke meie hoovi värava ette juurde toonud ning laiade kohvritega oli veidi tegemist, et sealt välja saada. Maja peal töötanud töömehed leidsid endale nüüd ettekäände mitte tööd teha ning tulid rataste manööverdamist pealt vaatama.

Võtsime suuna läbi Poti ja Senaki Zugdidi peale, sest seal on nö piiriületus. Abhaasia on ju tegelikult ikkagi Gruusia osa, kuigi Venemaa kontrolli all. Batumist välja sõites, sõitsime uuesti mööda botaanikaaiast ning kohe tee ääres on näha kasvamas bambuseid ning müügil bambusest mööblit ja muid nikerdisi. Botaanikaaed on levinud inimeste kaasabil väljapoole aeda ning majade hoovides näeb kasvamas eksootilisi puid ja tee ääres näeb kasvamas isegi loorberipuid. See Gruusia osa on üsna tugevalt turismile orienteeritud ning teede ääres näeb palju turistidele mõeldud kauplusi. Gruusias on mõned väga korralikud tunnelid. Mulle tunnelites sõita meeldib.

Mida enam Zugdidi poole, seda enam on mahajäetud hooneid. 2008. aasta sõjategevusest toimus siin üsna palju laastavaid kokkupõrkeid. Kella 14ks jõudsime piirile, kus öeldi selgesõnaliselt, et kui viisasid pole, siis üle ei saa. Minge tagasi Zugdidisse ja sealt internetipunktist saate viisataotluse esitada. Seal aga ei osanud keegi meid aidata - küsisin nii ühest söögikohast kui politsei käest. Öeldi ainult, et pole kuulnudki, et seal viisa vajalik on või kuidas seda saab, neid ei lasta sinna nii kui nii. Nii lahutabki sama maa inimesi ja perekondi üks mõtteline piir, mida kontrollitakse teise rahva poolt. Ja kui leiduvad turistid, kes tahaks sinna saada, siis selle turvamise ja tõenäoliselt millegi muu rahastamiseks veel, on mõeldud välja "ametlik" viisa. Internetipunktis leiame üles ka Abhaasia välisministeeriumi lehekülje, kus selged juhised viisataotluseks. Et täna on pühapäev, siis pole meil antud numbritele võimalik helistada. Nii ei oskagi me muud teha, kui viisataotlused ja passikoopiad ära saata ning jääda homset päeva ootama.

Võtsime suuna mööda lähimat teed pidi tagasi mere äärde 30 km kaugusele Anakliasse. Väljas on väga soe ilm, vesi jookseb mööda selga alla. Anaklias leidsime tee ääres varjulise aiaga söögikoha. Kui küsisime menüüd, siis öeldi, et siin ei olegi menüüd, vaid näidati näpuga koka peale ning öeldi, et tema ongi menüü, küsige mida süüa tahate ja ta teeb. Tellisime odžahurit, kartuleid, tomati-kurgi salatit, šašlõkki ning kõrvale kes Tarhuni, virsikulimonaadi, virsikumahla või õlut. Peale sööki täiendasime veelgi joogivarusid kõrval poes ning hakkasime telkismiskohta otsima. Jõudsime välja mere äärde, mis kunagi pidi olema suurepärane kuurortlinn, praegu aga maha jäetud ja prügine. Kohalikud pidasid seal grillipidu ning nii kui kiivrid peast võtsime, olid viinapitsid ja šašlõkivardad nina all koos ettepanekutega koos pidutseda. Me olime õnneks just söönud, Tarmo aga maitses ära ja ütles, et pole elu sees nii head saanud. Seni kui Tarmo vastas rattaga seotud juba teada tuntud küsimustele, kust kui palju kui kiiresti, otsisid Kristi ja Kiku privaatsemat telkimiskohta.

Et nad paremat kohta ei leidnud ning siin liialt palju prügi ja tarmo jaoks liiga palju sipelgaid oli, siis otsustasid nad hotelli minna. Me aga jäime päikseloojangut ja sooja ent niisket mereõhku nautima.

Et oli pühapäev, oli rannas ka kohalikke. Üks pere tuli randa Opel Vectraga, kust tuli välja vanaema-vanaisa, ema-isa ja 5 last! Varsti nägime kuidas lapsed saadeti nende piknikust ka meile osa andma. Isa sättis lapsed meie kõrvale ja ette ning ema tegi meiega pilti. Gruusia inimese jaoks on iseenesest mõistetav, et oma sööki ja jooki jagatakse teistega, olgu nad siis kust tahes pärit. Meil oli veel üks Vana Tallinn jäänud, andsime selle neile vastu.

Kui olime juba magama sättinud, kuulsin kuidas keegi telgi kõrval mahlakalt krõmpsutab. Piilusin välja - üks lehm oligi neile maiustamiseks jäetud puuviljad ära söönud. Head ööd!